Kristel Rannaääre: Kellele kuulub Laulu- ja tantsupidu? Kellele kuulub Eesti kultuur? Kellele kuulub Eesti?

Taaskord me oleme siin. 2019. aastal tekitas ühiskonnas tormi Vikerlaste (LGBT+ kogukonna koor) osalemine Laulupeol. Kuus aastat hiljem ei saa korraldajad hakkama viipekeelse kooriga.

Vabariigi sünnipäeva eel on hea korrata mu varasemat mõtet vabadusest:

Ei ole suuremat ega õigemat vabadust, on lihtsalt vabadus. Vabadus ei tähenda aga ainult vaba riiki, vaid ka seda, kas selle vaba riigi sees on inimesed lõpuni vabad - vabad olemaks, kes nad päriselt on, vabad eneseteostusele, vabad armastusele, vabad võimalustele. Meie ümber on palju erinevaid inimesi, kellest keegi pole olulisem ega ebaolulisem. Küll aga on neid, kes ei ole päriselt vabad. Inimesed, kes näiteks ei saa välja oma kodust, kes ei pääse ligi teenustele, kelle keelt ei mõista perearst, kelle armastus ei ole justkui õige, kelle perest ei tohi rääkida koolis, kelle võimalused piiravad haridustee, kelle kodus on vägivald, kelle laual ei ole piisavalt toitu.

Meie riik on täpselt nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Ja nõrgimaks lüliks on tahtmatus pakkuda kaitset kõigile oma inimestele ja nende mitteväärtustamine; mis ei anna kõigile võrdseid võimalusi ja vabadusi. Kui me tahame olla päriselt vaba riik, siis me peame aitama kõigil tema inimestel olla vabad. Igaüks meist peab tundma ennast turvaliselt ja kaasatuna ning teadma, et temast hoolitakse ja teda väärtustatakse, sest terved ja õnnelikud inimesed võrdub terve ja õnnelik riik. Kuni meie hulgas on inimesi, kes ei ole päriselt vabad, ei ole me vabariik, mis on vaba riik.

Ja siin me nüüd oleme – meil on inimesed, kes ei ole vabad eneseteostusele, vabad võimalustele, kes ei ole lõpuni vabad. Ja meil on privilegeeritud inimesed, kes ei mõista võrdse kohtlemise sisu, sest nad ise ei ole kunagi kogenud ebavõrdset kohtlemist. Võrdne kohtlemine ei tähenda seda, et kõik peavad ette laulma ja me valime parimad laulukaare alla. See tähendab seda, et me oleme alustuseks loonud kõigile ligipääsu osalemaks ettelaulmisel. Näiteks on meie materjalid kättesaadavad pimedatele, ettelaulmise hooned ligipääsetavad liikumispuudega inimestele ja hindamismudelid võimaldavad hinnata mh ka viipekeelseid koore.

Me ei tohi lasta ühiskonnal juurutada narratiivi, kus need, kellel pole takistusi, räägivad erikohtlemisest nende üle, kellele nad ise pole võimalusi loonud. Kuidas saame rääkida praeguses olukorras võrdsest kohtlemisest, kui me ise pole loonud võimalustele kohandatud tingimusi? Kui hindamismudel puudub, siis on see korraldajate tegemata töö, mitte viipekeelse koori soov saada erikohtlemist. Selle vea parandamiseks peab korraldaja võtma vastutuse – otsides lahendusi, mitte vabandusi.

Kui päris aus olla, siis antud olukord on meie kõigi tegemata töö – me ei ole märganud inimesi ja kogukondi enda ümber… Me ei ole loonud ligipääsetavust sinna, kus see olema peab. Me ei ole seisnud nende eest, kes ei kuulu meie kogukonda. Aga me saame parandada oma viga. Me peame tegema häält – kirjutama, helistama, rääkima, küsima, uurima, mässama.. Me peame tegema seda, et parandada oma viga. Sest kuidas me muidu läheme suvel Laulu- ja tantsupeole? Kuidas me läheme Eesti kultuuri peole, mille teemaks seekord on "Iseoma". Peole, mis sel aastal viitab identiteedile, vabadusele, iseolemisele ja kuuluvusele. Mis kutsub meid mõtlema sellele, kes me oleme, kuhu kuulume ja kuidas saame oma kultuuri ja traditsioone edasi kanda, olles samal ajal avatud ja mitmekesised.

Kellele kuulub Laulu- ja tantsupidu?

Kellele kuulub Eesti kultuur?

Kellele kuulub Eesti?