.png)
Äsja ilmus Eesti esimene LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuring ning reaktsioonid nii uudise kui sotsiaalmeedia kommentaariumites kinnitavad õpilaste öeldut. Negatiivne suhtumine peegeldubki koolikeskkonnas, kus 68 protsenti LGBT+ noortest on kogenud vaimset vägivalda just oma seksuaalse orientatsiooni, soo või soolise eneseväljenduse tõttu.
Alustuseks veidi taustainfot. Uuring viidi läbi 2018. aasta suvel, vastata said vähemalt 13-aastased end LGBT+ kogukonna (lesbi, gei, biseksuaalsed, transsoolised ja muu seksuaalse ja sooidentiteediga inimesed) liikmena määratlevad põhi-, kesk- või kutseharidust omandavad noored.
Et Eesti LGBT Ühingu rahastus on viimasel ajal kuum teema olnud, siis mõni sõna ka uuringu kuludest. Andmeanalüüsi tegi USA organisatsioon GLSEN, kellel on pikaaegne LGBT+ haridusvaldkonna, sealhulgas uuringute läbiviimise kogemus. Nad tegid seda tasuta, nagu teistelegi organisatsioonidele.
Uuringu ettevalmistamise ja toimetamise aeg tuli osaliselt kahe ühingu töötaja põhitööajast (osalise koormusega), mis kuulub sotsiaalministeeriumi rahastatud projekti alla. Osaliselt tehti selleks tasustamata ületunde. Uuringu koostamise, toimetamise ja kujundamise ning varsti algava vene keelde tõlkimise jaoks kogus ühing raha annetuskampaaniaga, mis oli ühtlasi osa Eesti esimestest annetamistalgutest.
Juba enne uuringu tulemustega tutvumist tekitab mõnedes reaktsioone uuringu autor ehk Eesti LGBT Ühing, sest paljud soovivad noori ja LGBT+ teemasid eraldi hoida. Siiski tuleks siinkohal meeles pidada, et uuringu tulemuste näol ei ole tegemist ühingu sõnade ega arvamustega, vaid õpilaste endi kogemustega. See uuring võis paljudele noortele olla esimene võimalus jagada oma kogemusi vaimse ja füüsilise vägivalla, üksinduse ja depressiooniga, ning nad vastasid anonüümsele küsimustikule lootuses, et see muudab midagi paremaks. See oligi uuringu eesmärk: lõpuks teada saada, kuidas LGBT+ noored end koolis tunnevad, ja sellele teadmisele tuginedes edasi töötada, sest selliseid uuringuid ei ole Eestis varem tehtud.
Lisaks sellele, et kaks kolmandikku LGBT+ õpilastest on kogenud vaimset vägivalda, on 60 protsenti vastajatest kuulnud homovaenulikke kommentaare (nt lesbar, pede) kaasõpilastelt, 57 protsenti on neid kuulnud õpetajatelt ja teistelt koolitöötajatelt. 61 protsenti vastajatest ütlesid, et õpetajad ei sekkunud homovaenulikke märkusi kuuldes kunagi. Mõni noor tõi ka näite, kuidas õpetajad on tunnis LGBT+ inimesi haigeteks nimetanud või muul viisil halvustanud.
Kui koolis juhtub midagi halba, peaks noorel üldjuhul olema teine keskkond, kust tuge leida – kodu ja pere. Ent paljud on sellestki ilma. Õpilased, kes vastasid, et nad ei ole kunagi koolitöötajaid vägivallast teavitanud, tõid peamiste põhjustena välja, et nad ei usu, et midagi tehtaks, või nad ei soovinud, et nende LGBT+ identiteet koolis või peres teatavaks saaks. Paljud ei räägi kodus oma probleemidest, sest teavad, et vanemad on homo- või transvaenulikud.
Kõigel sellel on tagajärjed. Rohkem kiusamist kogenud noortel esineb ka rohkem depressiooni, neil on madalam enesehinnang, kehvemad hinded ning vähem indu haridusteed jätkata.
Et kiusamine tuleneb suuresti eelarvamustest ja väärinfost, on vajalik LGBT+ teemadest vähemalt tunnis neutraalselt ja teaduspõhiselt rääkida, integreerides seda muu õppesisu sekka. See paneb aga nendesamade eelarvamuste tõttu paljude peas punase tulekese põlema.
Avalikes sõnavõttudes LGBT+ inimestest rääkides taandatakse teadlikult või teadmatusest seksuaalsus sageli seksile ja sugu (trans inimeste puhul) operatsioonidele. Ometi on sugu ja seksuaalsus iga inimese identiteedi osad, mis on seotud suhete, armastuse, läheduse, eneseteostuse ja maailma kogemisega ning sellega, kuidas maailm meid näeb. Kuigi meis kõigis on need aspektid olemas, kipume neist kahjuks rääkima ainult siis, kui tegu on meist erineva soo või seksuaalsusega, ja siis ka sageli negatiivses toonis.
Oluline on mõista, et LGBT+ noorte jaoks ei ole nende pihta (tahtlikult või mitte) käiv halb sõna lihtsalt sõna, vaid nende olemusliku identiteedi haavamine. Seepärast ongi vaenul nii valulikud tagajärjed: see võtab ära turvatunde ning pisendab, ähvardab ja haavab inimese olemust. Sisimas soovime ju me kõik, et meid nähtaks ja mõistetaks sellistena, nagu oleme. Käitumist ja keelekasutust saab muuta, inimese identiteeti aga mitte, isegi kui surve on suur.
Vaenulik suhtumine LGBT+ inimestesse ning sellest lähtuvad keelekasutus ja käitumine mõjutavad kindlasti LGBT+ noori, kuid mitte ainult. Seni kuni «pede» on sõimusõna, võib seda kasutada igaühe kohta, kes kuidagi erineb ja haavatav on, olenemata tema identiteedist. Kuni õpetaja räägib tervele klassile negatiivselt ühest inimgrupist, võivad end kuidagi teistsugusena tundvad õpilased karta esitada keerulisi küsimusi iseenda identiteedi kohta ning niimoodi oma murega üksi jääda.
Kiusajale võib ette jääda LGBT+ kogukonda kuuluv noor, aga ka keegi, kes on lihtsalt haavatavam, massist erinev. Piisab kas või sellest, kui poiss ei ole kiusaja meelest piisavalt mehelik või tüdruk piisavalt naiselik. Uuringu tulemused näitavadki, et soolise eneseväljenduse kohta on negatiivseid kommentaare sageli või väga sageli kuulnud 48 protsenti LGBT+ õpilastest, kusjuures rohkem on kuuldud märkusi nende kohta, kes ei ole piisavalt «mehelikud», kui nende kohta, kes ei ole piisavalt «naiselikud». Sellised märkused sünnivad eelarvamustest teatud inimgrupi kohta, kuid nende ohvriks võib osutuda igaüks.
Seetõttu ongi vaja ühtaegu tegeleda nii kiusamisega üldiselt kui ka konkreetsemate kiusamise alustega. Kiusamine ei ole lihtsalt asi iseeneses. Selle taga on alati sügavamad faktorid, näiteks soov sobituda, oskamatus tegeleda oma keeruliste emotsioonidega, rasked olukorrad kodus või ise kiusamise kogemine. Võimaluse kiusamiseks annavad aga nii grupisisesed kui ka ühiskondlikud tegurid. Kui ühiskonnas käivad tulised debatid selle üle, kas LGBT+ inimesed on üldse «normaalsed», kuulevad ja tajuvad seda ka noored ning leiavad, et saavad just selle alusel kedagi kiusata.
Kui lähtuda põhimõttest, et kiusamine ei ole kunagi õigustatud, siis on selge, et koolikeskkond tuleb muuta LGBT+ õpilastele turvalisemaks. Laste ja noorte heaolu eest vastutavad täiskasvanud, koolis on selleks koolitöötajad. Ent nemadki ei tunne end kindlalt.
Novembris toimunud konverentsil «Hinge hinnaga haridus: LGBT+ õpilaste heaolu» osalenud õpetajad ja teised koolitöötajad tunnistasid, et tunnevad puudust koolijuhtide toetusest LGBT+ teemasid puudutavate keeruliste olukordade lahendamisel, näiteks kui mõni lapsevanem ärritub LGBT+ teemade käsitlemise peale või õpilased soovivad LGBT+ teemadest rohkem teada.
Koolijuhil on kindlasti vastutus oma koolipere ees, kuid temagi on vaid üks inimene. See ei vabasta küll põhimõtetest ja professionaalse käitumise kohustusest, kuid raske on ikka, kui ühiskond saadab vaenulikke sõnumeid.
Eesti haridusvaldkonna suunaja ja arendaja on lõppkokkuvõttes riik ning riigi nimel haridus- ja teadusministeerium. See on asutus, millel on autoriteet, vahendid ja vastutus. Samas pole ministeerium kordagi avalikult LGBT+ õpilaste kaitseks välja astunud, kuigi põhjuseid on lähiminevikus olnud mitmeid. Hirm või teadmatus ei ole vabandatavad, kui kaalul on meie laste turvalisus ja tulevik.
Uuring pakubki lisaks arvudele ka soovitusi õpetajatele ja teistele koolitöötajatele, koolijuhtidele, ülikoolidele, kes tulevasi haridusvaldkonna töötajaid õpetavad, ning ministeeriumile. Kõigist soovitustest kumab läbi vajadus julguse, eeskuju ja toetuse järele. Seda ootavad haridusvaldkonna töötajad, seda vajavad meie noored.
Artikkel ilmus algselt Postimehes.
Autor Kristiina Raud on ühingu kommunikatsioonijuht ja üks Eesti LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuringu aruande koostajatest.
Comments