.png)
Tallinna pride’i rongkäigu eest vastutav korraldustiim on Helsingi pride’il endale reklaami tegemas. Meie rühm on ilmselt kogemata järjekorranumbrita jäetud ja meil lubatakse endale ise koht leida. Nii me seal siis ootame, viiekesi oma bännerit hoides, meie ees roosamust queer-anarhistlik blokk trummarite ja enda sekka kutsutud pagulastega, meie taga soome drag queen’id, kelle seast kõige võluvam oma sigaretiga meie õhupalle õhku laseb. Kui lõpuks kõndima hakkame, tuleb roosa diiva uuesti meile kuklasse hingama, kuid õhupalli plahvatuse asemel kostab hoopis ta malbe hääl: “Kas te oletegi ainult viiekesi? Ma toetan teid!” Viletsast ilmast hoolimata kõnnime naeratusega ja fotodel näeme välja justkui üks seltskond: “Drag Queens of Tallinn Pride”.
Vaikus ja uus tegutsemisind
Tallinnas on alates 2011. aastast iga kolme aasta tagant toimunud festival Baltic Pride. Siiani ilma rongkäiguta, sest seda on korraldatud pigem kultuurifestivalina kui protestina, milleks rongkäiku pidada võib. Enne seda, aastatel 2004–2007, tegutses grupp, kes korraldas Tallinnas pride’i paraadi. Tänavu, kümme aastat pärast viimast Eestis nähtud pride’i rongkäiku, otsustasid proaktiivsed ilma organisatsioonikuuluvuseta inimesed tänavad taas kirevaks võõbata, mitte piirduda vaid kultuuriüritusega.
Selleks tuli kõigepealt uurida, kas kogukond marssi üldse tahab, seejärel alustada koostööd Baltic Pride’i festivali korraldaja Eesti LGBT Ühinguga (artikli autor kuulus Tallinna pride‘i marsi algatusgruppi ja asus ettevalmistuste ajal tööle ka Eesti LGBT Ühingu kogukonnaspetsialistina. Toim). Läbirääkimiste käigus tulid ilmsiks ühingu väikese, kuid eripalgelise kollektiivi isiklikud ja strateegilised vaated paraadi vajalikkusele ja sobivusele eesti kultuuriruumi. Nii aktivistide kui ka tavapubliku seas leidub neid, kes ei poolda rongkäiguformaati selle nõukogudeaja konnotatsioonide tõttu. On ka neid, kes leiavad, et pride’i paraadil pole ajaloolisi seoseid Eestiga ja taoline võõrkeha tekitab rohkem konflikti kui mõistmist. Tülikat LGBTQI+ teemat on aga keerulisem serveerida alalhoidlikele poliitikutele ja ametnikele, kellega koostööd tegema peab, et riiklikul tasandil midagi muutuks.
Teisalt on rohkesti neid, kes olid rongkäiku igatsenud. Ajalooline kontekst ei häiri nooremat põlvkonda, kelle jaoks kogukond eksisteerib suuresti internetis ja kelle sümbolid on universaalsed. Paljude jaoks on oluline üksteisele näidata, kas ja kui palju meid on. Rongkäik on ka hea viis, kuidas toetajad end väljendada saavad. Laiemalt oli Tallinna üritus oluline ka Läti ja Leedu organisatsioonidele ja kogukondadele, sest see ühendab kolme riiki ühise Baltic Pride’i märgi all.
Eesti LGBT Ühingu ja MTÜ Tallinn Pride koostöö sujumiseks oli oluline ära kuulata kõik arvamused. Määravaks sai lõpuks siiski kogukonna heaolu ja arusaam, et üksteist tuleb toetada ning et vahel tuleb tähelepanu nõuda, mis küll on eestlastele tõepoolest veidi võõras. Praeguses poliitiselt ebakindlas ja kultuuriliselt arenevas olukorras on see aga hädavajalik. Edukaks kujunenud üritus ei muutnud küll kõigi asjaosaliste meelt selles, kas see on efektiivne aktivismivorm, kuid ükski festivali korraldaja ei kahetse selle toimumist.
Mitte keegi ei osanud ennustada, milliseks rongkäik kujuneb, mida arvab kogukond ja kuidas reageerivad vastased. Tiimi jaoks oleks üritus õnnestunud, kui kohale oleks tulnud mõnisada inimest. Nii tegelik rongkäik kui ka kogu festivalinädal ületasid ootusi ning see saatis tugeva sõnumi nii korraldajatele, kogukonnale kui ka avalikkusele.
Pride’i korraldamise käigus, kuid ka seda tagantjärele analüüsides puutusime kokku paljude uute nähtuste ja kogemustega. Kuna eestlastel on kombeks eeskuju või vastuste saamiseks Soome poole vaadata ning eesti LGBTQI+ kogukond on soome omaga üsna tihedas kontaktis, vaatan kahe riigi üritusi kõrvuti.
Keeruline mobiliseerida, eelarvamused ja vägivallarisk
Kuna Eesti polnud kümme aastat vikerkaarerongkäiku näinud, oli 2017. aasta Baltic Pride’i konverents hea koht, kus paraadide tausta veidi avada. Konverentsi avaosas rääkisid Baltimaade pride’idest Eesti, Läti ja Leedu esindajad. Kõik kolm riiki on väikesed ja veel kaugel võrdsetest õigustest, kuigi Riias ja Vilniuses on rongkäigud toimunud iga Baltic Pride’i ajal ehk iga kolme aasta tagant. Kõik olid nõus, et keeruline on inimesi tänavale saada, levib palju eelarvamusi ning loomulikult on alati ka vägivalla risk, kuigi iga aastaga see väheneb. Läbi käis ka mõte, et Baltimaade LGBTQI+ kogukond tahab tunda vabadust ja aktsepteeritust ning seetõttu käiakse palju välismaa pride’idel kui suurtel pidudel. Enda kodukandi marsile aga ei taheta tulla, sest see on liiga poliitiline, liiga väike, liiga keeruline ja ohtlik. Kuid kui mitte meie ise, siis kes asja enda peale võtab? Tõenäoliselt just see mõttekäik muutis vähemalt paari inimese meelt, kes otsustasid Tallinna rongkäigul siiski osaleda.
Kes siis olid need ligi 2000 inimest, kes Tallinna vanalinna tänavatel kõndisid?
Marsile registreerus blokke kokku 19, nende suurus varieerus ühekohalisest numbrist ligi 70-ni. Üks suurimaid gruppe oli rahvusvaheliste diplomaatide blokk. Paljud välisriikide saatkonnad olid allkirjastanud Baltic Pride’i toetava avaliku pöördumise, mida oli koordineerinud Rootsi saatkond, USA ja Soome saatkonna toetusega. Diplomaadid, nende sõbrad ja pereliikmed kandsid “Diplomats for Equality” särke ja uhiuut bännerit. Soome suursaadik Kirsti Narinen meenutab, et ta mõistis pride’i täit tähendust alles sel suvel Tallinnas. Ta tundis, et taolise väljaastumisega väljendavad inimesed uhkust ja nõuavad enda vastu austust. Ka Soome saatkondlased teenisid välja vähemalt korraldajate austuse, kui nad heiskasid oma Toompeal asuva hoone tornis kõige suurema vikerkaarelipu, mis Tallinnas meile teadaolevalt leidus. Ei usu, et ka üle tee asuval ja vaikival Riigikogul see märkamata jäi.
Toetuse eri tahud
Pride’i korraldajad teadsid, et välismaalaste osalemine rongkäigul ei jää tähelepanuta. Kuigi diplomaatide ulatuslik toetus oli korraldajatele ja kogukonnale väga julgustav, pidi siiski pidevalt meeles pidama, et seda võisid ära kasutada vastased väitega, et kogu see “homovärk” on Eestisse imporditud ja tõelise eestlase loomu vastane. Diplomaatide toetusavaldusele kirjutas alla ka välisministeerium (mille eest välisminister parempoolsete käest sakutada sai) ja muudel viisidel näitasid oma poolehoidu ka ettevõtted. Festivali ja rongkäigu korraldusprotsessi käigus oli arutluse all ka taolise koostöö eetilisus. Nimelt oli korraldajate seas neid, kelle jaoks on olulised antikapitalistlikud ja vasakpoolsed väärtused, mis mõne teise linna pride’i puhul on välistanud koostöö probleemsemate valitsusasutuste ja rahahimuliste ettevõtetega. Ometi jõudsime Tallinnas ikka ja jälle järelduseni, et selleks, et saaks olla kapitalistlik või antikapitalistlik pride, peab enne üleüldse olema mingigi pride.
Pagulasaktivistid, roosapesu ja konformism
Eelmainitud väärtused on palju tugevamalt esil Soomes. Tänavu toimunud Helsingi Pride’i üheks põlevamaks teemaks oli Migri ehk migratsiooniameti ja politsei paraadis osalemine, kuna need asutused on paljude meelest rikkunud Soomes olevate LGBTQI+ pagulaste õigust kaitsele ja väärikusele. Lõpuks marssisid politseitöötajad siiski erariietes ning Migri töötajate asemel said melust osa hoopis oma pikaaegse protestiga silma paistnud pagulasaktivistid. Viimased marssisid koos Pinkkimusta ehk queer-anarhistliku blokiga, mis seekord asus rongkäigu keskel. Varem on sama blokk kõndinud hoopis saba lõpus, et väljendada oma vastuseisu pinkwashing’u ehk roosapesu läbi teinud kapitalistlikule ja konformistlikule üritusele. Eelmisel aastal korraldasid nad lausa eraldi roosamusta Queersaatio marsi läbi linna, mis toimus päev enne Helsingi Pride’i paraadi.
Pinkkimusta blokiga on seotud Erika-Evely Ee Eisen, kes on Eestis sündinud, kuid aastaid tagasi Soome kolinud queer aktivist, ajakirjanik ja koolitaja.
Kuigi ta on oma väärtustes kindel ning on andnud olulise panuse ka nende levitamisse, tunnistab ta sellegipoolest, et Eestis on praegu mitmekesine ettevõtete ja institutsioonide toetus oluline ja kasulik, sest aitab LGBTQI+ ja inimõiguste teemat ühiskonnas esile tõsta ning julgustab kogukonda nähtavale tulema. See ühtib ka Eesti marsi korraldajate arvamusega ning pärast tänavust edukat pride’i saab edasi mõelda, mis väärtusi me selle üritusega tulevikus väljendada tahame.
Avalik toetus on Eestis ja Soomes üsna erinev
Nii kogukonnaliikmed kui ka “sirged sõbrad” tahaksid näha rohkem avaliku elu tegelasi kas kapist välja tulemas või kogukonnale toetust avaldamas. Soomes olevat kogukonna toetamisega üsna hästi, kuid Eestis pole see veel populaarsust kogunud.
Üks väheseid toetajaid on Eesti töö- ja tervishoiuminister Jevgeni Ossinovski, kes osales ka Baltic Pride’i konverentsil ja vabaõhukontserdil (küll mitte rongkäigus), julgustas kogukonda nii oma vajadusi väljendama kui ka ise otsustajaks pürgima ja kogus sellega nii mõnegi silmis olulisi pluss-, aga ka miinuspunkte. Hiljuti on kuhjaga tuntust ja tunnustust kogunud ka Risti koguduse pastor Annika Laats, kes saates “Suud puhtaks” oma siira, tundelise ja intelligentse sõnavõtuga kooseluseadust ja samasoolisi paare kaitses. Küll aga pidi ta kirikule ja peapiiskopile selle eest aru andma ning inimestel oli mure ta tuleviku pärast, kuid Annika ise pidas oma põhimõtetele kindlaks jäämist võimalikest tagajärgedest tähtsamaks ning olukord lahenes üsna rahulikult. Soomes näiteks tunnustatakse selliseid inimesi, naljaga pooleks, kuid siiski südamest, Aasta Hetero tiitliga. Meil on hetkel küll suurem konkurss paraku Aasta Šovinisti auhinnale…
Julgeid väljaütlemisi igatseb nii mõnigi eestlane ja selles on Soome meile heaks eeskujuks. Hanna Kannelmäe, kes on ise olnud eesti kogukonnas aktiivne ning osalenud nii Eesti kui ka Soome üritustel, leiab, et Helsingi Pride pakub sümpaatset sära ja sisu tasakaalu. See on piisavalt suur ja meeleolukas, et meenutada läänelikke karnevalilaadseid rongkäike, samas väljendatakse seal poliitilisi sõnumeid ning häälekad kriitikud võtavad sõna nii võimulolijate kui ka LGBTQI+ liikumise enda kohta. Tema meelest ongi ühe eluterve pride’i eesmärk väljendada ühtekuuluvust ja poolehoidu, kuid sellest enamgi avaldada poliitilist survet ning kasutada niivõrd mõjukat seadusandluse suunamise võimalust.
Me vajame aega, eeskujusid, lugusid ja sihikindlust
Üldiselt leiavad asjaga kursis olevad Eesti ja Soome inimesed, et kummagi riigi keskmine elanik ei tea väga hästi, mis üle lahe selles valdkonnas toimub. Tavarahvas teeb enamasti meelelahutusreise ja sihtkohtade tõsisemate muredega pead ei vaevata. Kui, siis ehk arvavad eestlased, et Soomes on tegelikkusest parem olukord, ja soomlased usuvad, et Eestis on kas halvasti või väga hästi. Ometi paistab, et need, keda teema huvitab, hoolivad mõlema riigi olukorrast, sest kogukond ei tunne piire. Nagu ütles Hanna, tunneb ta suuremat sidet suvalise riigi LGBTQI+ inimesega kui mõne Eesti rahvuskonservatiiviga.
Kuidas seda kokkukuuluvustunnet siis rakendada võiks? Kuidas liikuda edasi enda võrdlemisest teistega? Soome vanemaid aegu mäletav Kirsti Narinen näeb, et Eesti kannab ajaloo taaka ning tulevikku vaatavate inimõiguste ja väärtuste esiplaanile seadmine pole veel päriselt kombeks saanud. Samas toob ta võrdluseks, et sel aastal Soome 100. sünnipäeva puhul suurt tähelepanu pälvinud mängufilm Tom of Finlandi elust poleks veel 10 aastat tagasi Soomeski sellist toetust leidnud. Me vajame aega, eeskujusid, lugusid ja sihikindlust.
Ee, kes ka oma töös inimesi LGBTQI+ teemadel harib, leiab, et on konkreetseid asju, millest nii Eestil kui ka Soomel on üksteiselt õppida. Eriti toob ta esile Eestis avanevat võimalust tutvuda venekeelse kogukonnaga, vahetada kogemusi HIV ja aidsi asjus ning läheneda inimestele endistest NSVL riikidest, kes üldiselt Soome ei tule, kuid osalevad suurema tõenäosusega Eesti üritustel. Meie aga saame suurendada kogukonna aktiivsust, üksteise toetamist ning pride’i ja kogukonna teenuste ja võimaluste ligipääsetavust vähemusgruppidele.
Vikerkaarevärvilise silla ehitus
“Pride’i korraldajate seas on keegi paraadi vastu?!” teeb soomlane eestlase jutu peale suured silmad. Istume õues, teistest seminari osalistest eemal, et oma grupiharjutust teha. Rollimäng: igaüks mängib ühte tegelast ja väljendab selle tegelase vaateid pride’ile. Mulle on sattunud karakter, kes ei tahtnud muud kui pidu, litreid ja armastust. Olles tolleks hetkeks mitu kuud olnud üks Baltic Pride’i peakorraldajaid, on see minu jaoks nagu stressimaandus – käigu seenele kõik oma poliitika, strateegia, diplomaatiliste suhete ja jonnivate tujudega! Minu vastas istuv soomlane ei suuda aga kuidagi oma rolli sisse elada, sest tema arvates ei saa sellist inimest päriselt olemas olla, kelle kirjeldus talle paberilt otsa vaatab: pride’iga tegelev isik, kes ei soovi paraadi.
Suursaadik Kirsti Narinen leiab, et Soome laht on kohati üllatavalt lai ja sügav. Minu kogemus ütleb, et sügavikke leidub iga inimese vahel. Peame aga meeles pidama, et kui soovime head oma kogukonnale ja lähedastele, tuleb ehitada sillad või vähemalt hoida regulaarset laevaühendust.
Artikkel ilmus algselt Feministeeriumis.
Autor Kristiina Raud on Eesti LGBT Ühingu kogukonnaspetsialist.
Comentários