.png)
Mäletan selgelt aastat, mil Erki Nool sai olümpiakulla. Lõpetasin tollal põhikooli ning mul on meeles see rõõm ja uhkus, et oma inimene võitis midagi nii olulist. Mäletan ka 2013. aastat, mil Nool geikogukonna suhtes teravamalt sõna võtma hakkas. Sain esimest korda aru, et inimese töö ja looming, mida hindan, ei pruugi kanda minuga samu väärtuseid.
Need sõnavõtud tulid mulle taas meelde möödunud nädalal. Nimelt lugesin intervjuud laulja Tõnis Mägiga, kelle sõnul ei taha keegi teine peale EKRE enam vaba olla. Kõik on nii vasakpoolele ära läinud, meil ja meie ümber.
Seda hämmastavam on lugeda, et laulja ei suuda oma minevikukogemust laiendada neile inimestele, kellel pole samu õigusi, mis temal, aga Eestis ja maailmas siin ja praegu. Sest just sellisena näib viide, et ainsana kaitseb vabadust EKRE.
Me kõik oleme näinud, milline on see vabadus, mida EKRE kaitseb. Sisuliselt tähendab see näilise eestluse säilitamise sildi all täielikku halastamatust inimeste suhtes, kelle kodumaal on sõda. Eeldust, et inimene peab tingimata sinna jääma, lootes, et nii tal endal kui ka tema lastel veab ja neil õnnestub ellu jääda. Tõepoolest, võiks ju arvata, et ajalooline mälu pole nii lühike.
Taolised sõnavõtud tekitavad ka küsimusi vastutustundlikkusest Eesti sõnaruumis. Jah, meil on sõnavabadusega justkui kõik hästi. Kuni inimene ei tegele vaenu õhutamisega, mis on karistatav, on kõik korras. Inimesed võivad rääkida, mida tahavad. Aga nad ei mõtle, et piir sõnavabaduse ning sõnadega haiget tegemise ja teiste vigastamise vahel on väga õhuke. Inimesed nagu Mägi ja Nool ei mõista, et sõnadel on võim, millega saab korda saata asju, mida nad ehk ei soovinudki. Sõnad võivad muuta sammuhaaval ühiskondlikku reaalsust. Mida kurjem ja vihasem on sõnum, seda suurem on tõenäosus, et see teeb kellelegi haiget. Ning vihane sõna muutub uueks normaalsuseks – iga uus sõnavõtt on juba kraadi võrra radikaalsem ja vihasem.
Väärtused välja!
Õnneks taipasin just Noole intsidendi ajal, et alati eksisteerib valik, kuhu oma emotsioone, aega ja raha investeerida. Nii mul kultuuritarbijana kellegi karjääri edendades ja toetades kui ka ettevõtjate teenuseid või tooteid tarbides.
Üksikettevõtjad ja ettevõtted lähtuvad oma tegevuses teatud väärtussüsteemist. Ühest küljest on väärtused suunatud ettevõtte sisse – milliseid väärtuseid pakume oma personalile. Ja teisest küljest on väärtused suunatud väljapoole – milliseid väärtuseid pakume oma tarbijatele. 21. sajandil on teenuste ja toodete hulk kasvanud ja tarbija saab leida endale meelepärase, samuti saab ta muude omaduste kõrval lähtuda ka väärtustest. Väärtuspõhine ettevõtlus kannab edasi ja väljendab meie maailmavaateid, olemust inimesena ja peegeldab ühiskonna olukorda tervikuna – nii kauba/teenuse pakkuja kui ka tarbija seisukohast.
Ettevõtlusega tegelevad ka kultuuripakkujad ning kultuuri, spordi vms eraldi hoidmine poliitikast on läinud keerukamaks. Näiteks avaldati 2014. aastal meedias Augustibluusi esineja Steven Seagali seisukohad olukorra kohta Ukrainas. Näitleja andis üheselt mõista, et peab Venemaa tegevust Ukrainas õigustatuks. Kuigi korraldajad ei soovinud anda Augustibluusi festivalile poliitilist mõõdet, tühistasid nad ometi Steven Seagal esinemise, sest ei tahtnud enda sõnul segada festivali millessegi vähimaltki negatiivsesse.
Käesoleva aasta alul teatas Eesti ragbiliit, et ei jätka koostööd Martin Plaseriga, kes on korduvalt sõna võtnud abordi teemal, nimetades abordi tegijaid muu hulgas mõrvariteks. Liit ütles selgelt välja, et nad näevad ennast liikmete ning treenivate noorte väärtusraamistiku kujundaja ja peegeldajana ning seetõttu tahavad anda edasi väärtuseid, mis peavad lugu ka naistest. Selliseid näiteid on teisigi. Näiteks keeldus Niitvälja Golf sel sügisel võõrustamast seksistliku reklaamplakatiga üritust, kus meesteklubi Round Table Estonia kutsus poolalasti neiu pildiga keppi mättasse lööma.
21. septembril tegi sihtasutuse Kadunud tegevjuht Aare Rüütel asutuse Facebooki-seinale rahastuseteemalise postituse, kus kutsus muu hulgas Eesti LGBT Ühingule või Eesti Inimõiguste Keskusele raha mitte eraldama, sest väidetavalt tegelevad need pseudoprobleemidega. Kõik kolm asjaosalist organisatsiooni, sh Kadunud SA ise, töötavad selle nimel, et Eestis oleks parem elada. Ja loomulikult on rahapuudus üks taoliste organisatsioonide sagedaid kitsaskohti. Miks aga pöörata kitsaskohale tähelepanu vastandudes? Miks arvab ühe organisatsiooni juht, et tema töö on tähtsam teise organisatsiooni tööst?
Selline üleskutse tekitab teisigi küsimusi. Kas Kadunud SA tegevjuht saab üldse aru, et kui Eesti LGBT Ühing nende nn pseudprobleemidega, muu hulgas LGBT+ inimeste vaimse tervisega ei tegeleks, ei pruugiks mõnda LGBT+ inimest hiljem otsimiseks eluski olla – sest nende tervis kannatab ka ühiskonna hoiakute tõttu? Või mis saab siis, kui LGBT+ kogukonna liige annetab neile raha või oovib tulla vabatahtlikuks – kas tema panus on üldse oodatud?
Tarbija ja organisatsiooni väärtused
Osa väärtuste kohta on lihtsam infot saada, näiteks kas toode on veganitele sobiv või keskkonnasõbralik. Oluliselt raskem on saada infot, kuidas ja milliseid inimesi need ettevõtted väärtustavad. Üks hea kompass selleks on mitmekesisuse kokkulepe. Kui asutus või ettevõte on liitunud sellise kokkuleppega, siis võib eeldada, et lisaks oma personalile näevad nad ka oma tarbijate mitmekesisust väärtusena.
Ja seda ma soovingi – et inimene, kes tahab ja vajab oma tööle teiste inimeste tunnustust, hindaks ka ise inimesi saavutuste ja väärtuste põhjal, mitte selle kaudu, kelleks või kus need inimesed on sündinud. Õnneks on meil ka hulk inimesi – näiteks Sõbraliku Eesti eestvedajad ja kaasalööjad, KOOSi toetajad jpt – kes on jaganud oma toetust mitmekesisusele, avatusele ja teistele ühiskondlikult valusatele teemadele.
Mina olen aga aastatega teinud üha enam teadlikke valikuid. Ma annetan raha ja aega sinna, kus tean, et seda oodatakse ka LGBT+ kogukonna liikmelt. Ma püüan tooteid ja teenuseid tarbides pidada silmas nende pakkujate väärtuseid. Ja kindlasti jätan ma minemata Tõnis Mägi kontserdile või ostmata tema plaadi.
Artikkel ilmus algselt Feministeeriumis.
Autor Kristel Rannaääre on ühingu tegevjuht.
Kommentare