.png)
Hiljuti kuulsin, et inimestel on mure. Nimelt toimub sel sügisel Rakveres LGBT+-teemaline filmifestival „Festheart“. Mure on selles, et mis saab siis, kui festival satub koolivaheajale. Siis võivad ju kooliõpilased filmifestivalile minna! Eesti LGBT Ühingu haridusspetsialistina arvan, et õpetajad peaksid nimme viima lapsed LGBT+-teemalisi filme vaatama.
Eestis puudub statistika kooliõpilaste seksuaalse identiteedi kohta. Kui lähtuda maailmas tehtud uuringutest, siis leidub põhikooliealiste hulgas tavaliselt umbes 3% õpilasi, kes määratleb end seksuaalvähemusse kuuluvana. Lisaks on veel 12% neid, kes ei ole oma seksuaalses identiteedis kindlad. Eesti puhul tähendab see, et 2016.-2017. õppeaastal oli 4. – 9. klassis 2312 õpilast, kes peavad end LGBT+-nooreks, ning 9247 LGBT+-õpilast, kes ei ole oma seksuaalses orientatsioonis kindlad. Arvestades koolisüsteemi, õppekava ideaale ja eespool toodud arve, on koolides kohustuslik märgata oma LGBT+-noori.
Olen uurinud ja jälginud LGBT+-noorte heaolu nii oma teadus- ja õpetajatöös kui ka Eesti LGBT Ühingu haridusspetsialistina. Sellele kogemusele tuginedes väidan, et LGBT+-noored ei tunne ennast ühiskonnas turvaliselt. Põhjusena toovad nad välja eeskujude ja teadlikkuse puudumise, isiklikud halvad kogemused, mis on seotud identiteedi avalikustamisega. Samuti on nad osutanud ühiskonnas levinud stereotüüpidele: et nad on hukule määratud, tulevikuta lapsed, kes lõpetavad tööta, rahata ja pereta.
Õpilased koolikeskkonnas
Kui jutt läheb koolikeskkonnale, toovad noored välja, et see on liialt heteronormatiivne, kooli seksuaalsuse ja peremudelite käsitlused on piiratud ega ole õiges suhtes eluga. Nad kogevad, et LGBT+-inimesed on koolis nähtamatud, õpetajad ignoreerivad või halvustavad neid. Kuna ka kaasõpilased ei ole kuigi teadlikud, kiusavad nad LGBT+-klassikaaslasi homo- ja/või transfoobselt.
Kui mõelda kaasavale koolikultuurile, siis pole LGBT+-noored ainsad, kes on koolikeskkonnas vähemus. Peale nende on teisigi vähemusgruppe, kellega koolis ei arvestata või keda lihtsalt ei kuulata: sama probleemi üle kurdavad rahvusvähemused, aga ka andekamad ja õpiraskustega õpilased. Turvalisel haridusteel on tähtis, et noored tunneksid end kaasatuna. Ühtekuuluvus ja kaasatus ei saa aga tekkida, kui vähemusgrupid on jäetud välja nii ainealasest käsitlusest kui ka koolikogukonnast.
Suured vastuolud on selle vahel, mis on kirja pandud õppekavasse ja mis kasutusel olevatesse õpikutesse ning kuidas õpetajad edastavad seda kõike klassiruumis. Õppekava annab hea aluse käsitleda mitmekesiselt nii soo-, seksuaalsuse kui ka perekonnatemaatikat ning tunnikäsitluse aluseks peaksid olema õppekava alusväärtused ja taotletavad pädevused. Kui uurida õppematerjale konkreetsemalt, siis ei lähe need sugugi kokku õppekava suunitlusega.
Nii on gümnaasiumi perekonnaõpetuses laialdaselt kasutusel üks 2007. aastal välja antud õpik, mis sisaldab halvustavat sõnakasutust, nt „omasooihar“, „hermafrodiit“ ja „transseksuaalid“. Samuti leidub õpikutes täiesti vigaseid väiteid, näiteks nimetatakse aseksuaali sootuks. Üks 2014. aastal ilmunud õpik surub mehelikkuse ja naiselikkuse väga kitsasse raami. Näiteks leitakse, et mehelikkusel on järgnevad kujud: rajaja, looja, mõtleja, kaitsja, eestkostja. Naiselikkuse kujud on vastavalt lill, laps ja ingel. Mehe eluülesanne on valitseda naise üle, naise eluülesanne on innustada oma meest.
Aga õpetajad?
Kui vaadata LGBT+-teemat õpetajate perspektiivist, siis olen koolitustel kokku puutunud paljude õpetajatega, kes on õpivalmis ja soovivad juhendamist, kuidas käsitleda koolis soo- ja seksuaalsuse temaatikat ning kuidas integreerida need teemad õppeainetesse. Seejuures kurdavad õpetajad, et ülikoolis LGBT+-temaatikat ei käsitletud või oli käsitlus liiga heteronormatiivne.
Pealegi puutuvad õpetajad koolikeskkonnas kokku hirmu ja üldise halvustamisega. Korraldame Eesti LGBT Ühinguga järjepidevalt koolitusi, kuidas LGBT+-õpilasi koolikeskkonnas toetada ja kuidas ainetundides LGBT+-teemasid käsitleda. Alati on kohal ka mõni õpetaja, kes ei ole julgenud koolis öelda, et ta sellisel koolitusel osaleb, sest siis saab talle osaks kolleegide või juhtkonna halvustav suhtumine. Ilmselt ma ei aimagi, kui palju õpetajaid samal põhjusel üldse koolitusele tulemata jätab. Koolide taunivast õhkkonnast annab aimu ka see, et pärast koolituskutsete laialisaatmist saame juhtkonnalt alailma vastuseks, et koolis selliseid õpilasi ei ole. Siinkohal tasub naasta loo alguses esitatud statistiliste andmete juurde.
Tasub edastada ka LGBT+-koolinoorte endi mõtteid. Nad on koolidele pakkunud sõbralikke soovitusi, kuidas olla nende suhtes kaasavam ja paindlikum. Esiteks peavad koolid kujundama üldseisukoha LGBT+-inimeste ja -teemade kaasamiseks. Teiseks peavad koolid LGBT+-teemad normaliseerima. Seda saab teha ainetundides, seda saavad teha koolitöötajad oma suhtumist korrigeerides, aga ka LGBT+-noortele pakutava tugisüsteemi abil. Ja lõppeks peaksid koolid väärtustama peale LGBT+-õpilaste ka oma LGBT+-õpetajaid – ega neidki vähe ole ning nende võimuses on olla LGBT+-noortele eeskujuks ja julgustuseks.
„Festheart“ ei toimu vist siiski koolivaheajal ja sellest on kahju. Küll aga loodan südamest, et õpetajad lähevad oma õpilastega festivalile kas või ainetundide ajast. Sest alusväärtused, millest jutlustavad festivali ja LGBT+-teemade vastased – armastus, perekond ja truudus –, on tähtsad ka LGBT+-inimestele. Nendestsamadest väärtustest räägib nii mõnigi festivali film. Klassiga ühine kinokülastus näitab, et hoolimata soo- või seksuaalsest identiteedist väärivad kõik armastust.
Artikkel ilmus algselt Sirbis.
Autor Maret Ney on Eesti LGBT Ühingu haridusspetsialist.
Comments