Pride ja meie kõigi ruum

Baltic Pride 2020. Foto: K. Martin

Kui Baltic Pride eelmisel aastal tavapärasel kujul ära jäi, oli kurbust ja pettumust tunda Eestis, Baltikumis ja kaugemalgi. Seda tunnet jagasid koroona-aastal inimesed üle maailma, sest paljudele on pride üks vähestest hetkedest, mil nad kogevad tõelist toetust, lähedust, mõistmist ja kogukonnatunnet. See ongi üks pride-ürituste eesmärke: tulla kokku, teha end ja oma sõnumid nähtavaks ja kuuldavaks, hõivata ruum. Ruum, mis kuulub kõigile, kuid kuhu LGBT+ inimesed alati teretulnud pole.

Avalik ruum on viimasel ajal Eestis palju tähelepanu pälvinud. Mõistame aina rohkem, millist rolli mängib ümbritsev keskkond meie igapäevaelus, meie heaolus, meie õiguste ja võimaluste loomises ja austamises. Näeme, milliseid sõnumeid ruum edastab, kes on teretulnud ja kes mitte, kes loeb, kes mitte, kes on ja kes ei ole selle ruumi loomisel sõna saanud.

Ka LGBT+ inimestel on nii mõndagi öelda meie avaliku ruumi kohta. Me mõtleme, kas võtta tänaval kaaslase käest kinni, kas suudelda enne bussile minekut, kas kanda vikerkaaremärki nähtavas kohas, kas korraldada oma üritus avalikuna, kas palgata üritusele turvafirma, kas minna öösel jalgsi koju, kas keegi usub meid, kui midagi juhtub. Ja kui midagi juhtubki, siis on hea, kui jalad jooksevad. Aga mida teevad lapsekäruga, ratastoolis või eakad LGBT+ inimesed, kui vaenulik suhtumine ei nähtu mitte ainult vaenaja silmist, vaid ka linnaruumi ülesehitusest?

Pride on läbi oma ajaloo olnud ruumi hõivamise ja hoidmise hetk nii meie endi nimel kui ka nende nimel, kes selles osaleda ei saa. Kuigi eelmisel aastal ei saanud tuhanded inimesed Eesti tänavatel marssida, nägid meie tänavad siiski vikerkaarevärve ja kuulsid meie sõnumeid, kui toimus pride-aktsioon. Sel aastal annavad Läti korraldajad organisatsioonist Mozaika endast kõik, et Baltic Pride oleks kõigile turvaline ja kõigile meeldejääv. Alustame ruumi muutmisega oma kodutänavast ja kohtume augustis Riias!