.png)
Äsja toimus vaimse tervise spetsialistidele suunatud Laste Vaimse Tervise Keskuse aastakonverents “Transsooline noor ja vaimne tervis”, kus ettekandega esindas ühingut Sara Arumetsa. Lisaks esinesid dr Hedda Lippus-Metsaots, prof. Riittakerttu Kaltiala, dr Kai Haldre ja Triinu Ojalo, kes arutlesid teema üle nii meditsiinilisest kui psühholoogilisest vaatenurgast. Pärast konverentsi uurisime Sara muljeid ja lootusi tulevikuks.
Miks sinu meelest see konverents oluline oli?
Arstide, psühhiaatrite ja psühholoogide õppekavades üldiselt ei kaeta sellist asja nagu transsooline inimene, transsooliste inimeste vajadused, transsoolise inimese vaimne tervis. Soolise identiteedi küsimused jäävad väga varju. Ma arvan, et see konverents on oluline koolitusena, et pakkuda vaimse tervise spetsialistidele teadmisi, mida teha ja kuidas käituda, kui transsooline inimene jõuab nende juurde. Kuidas aidata trans noort, kui tal on küsimusi oma soolise identiteedi kujunemise kohta või kui ta on avastamas oma identiteeti või tal on raskusi oma vanematega. Kuidas aidata inimest sellel teekonnal spetsiifilisemal viisil.
Teiseks see on oluline, sest paljud vaimse tervise eksperdid on olukorras, kus trans inimesed jõuavad nende juurde mõneti spetsiifiliste muredega, ja paljud spetsialistid võivad tunda, et neid ei ole selleks ette valmistatud, nad ei tea, kuidas sellest rääkida, milliseid sõnu kasutada. Nad ei taha kellelegi haiget teha, aga ei tea, kuidas sellest rääkida või kuidas sellesse isegi suhtuda, eriti kui me räägime trans noortest. Sellepärast on hea, kui inimesed saavad tulla kokku, õppida, jagada kogemusi. Konverentsil selgus, et tegelikult on meie ümber sellise kogemusega vaimse tervise spetsialiste, kes oskaksid ka teisi suunata ja aidata.
Kuidas sa enda ettekande kokku võtaksid? Millist sõnumit edasi andsid?
Minu sõnum oli see, et praegu on päris halvasti. Trans inimesed on olukorras, kus me transvaenu tõttu kogeme rohkem terviseprobleeme, aga meil on vaimse tervise teenustele võrreldes muu elanikkonnaga raskem ligi pääseda. Vaimse tervise valdkond ja arstiteadus suhtub ametlikult meisse kui häiresse. Ajalooliselt on meditsiinisüsteem meie enda arvamusi ja häält tühistanud ega pole arvesse võtnud, kui nad on meie nö seisundi üle teoretiseerinud. Diskrimineerimise risk on arsti kabinetis märkimisväärne. Paljud inimesed ei julge abi otsida või lükkavad abi otsimist edasi. Tahtsingi selle välja tuua, aga mitte süüdistaval viisil, vaid andes inimestele teavet, millega nad peavad arvestama, ja öeldes, et meie Eesti LGBT Ühingus tahame neid aidata ja toetada ja olla koos nendega osa lahendusest, sest koos saame praegust halba olukorda paremaks muuta.
Kuidas see sõnum vastu võeti?
Mulle tundub, et võeti hästi vastu. Üks psühhiaater ütles mulle pärast, et ta oli terve ettekande ajal ärevil, sest ta kartis, et loeng muutub süüdistavaks. Aga ta tundis kergendust, kui sai aru, et see ei lähe sinna. Inimeste küsimuste põhjal jäi mulje, et vähemalt mingi osa - loodan, et suurem osa - publikust oli avatud ja tahtis rohkem teada. Eriti seda, mida trans inimesed ise arvavad ja soovivad ja vajavad.
Kuidas sa kirjeldaks üldist meelsust või suhtumist ettekannete põhjal?
Kokku oli viis loengut ja nad jagunesid kaheks. Ühel pool oli arsti perspektiiv trans identiteedile, mis oli minu hinnangul veidi patroniseeriv. Nad leidsid, et nende kohus arstidena on trans inimesi, konkreetsemalt trans noorukeid, aidata, ja et nemad vastutavad valikute eest, mida nad arstidena teevad, kui nad abi pakuvad. Nende suhtumist iseloomustab ettevaatlikkus. Nende sõnum oli see, et kui on risk, et meditsiiniline abi võib tekitada kahjusid, siis peaks seda abi pigem mitte pakkuma. Ma olin nendega nõus, et arstid peaksid jälgima tõenduspõhiseid praktikaid ning et üleminekuga seotud meditsiiniteenuste kohta on rohkem uuringuid tarvis. Nad ei võtnud oma hinnangutes aga arvesse trans inimese positsiooni, kelle jaoks meditsiinilise abi mittesaamine on ka riskantne ning tekitab ka kahju ja vaevusi.
Siinkohal mina trans inimese ja huvikaitsetöötajana mõtlen, et see on paratamatu, et meditsiinilised sekkumised, näiteks hormoonravi, sisaldavad mingeid riske. Peaaegu kõik meditsiinilised sekkumised sisaldavad mingeid riske. Mitte ainult trans valdkonnas, vaid kogu meditsiinisüsteemis me võiksime minna sellelt paternalistlikult süsteemilt informeeritud nõusoleku põhisele süsteemile, kus me ütleme inimesele, mida mingi ravim või protseduur teeb, mis on selle riskid, kuidas see võib inimese tervist või heaolu parandada ja millised on kõrvalmõjud. Me anname kogu info inimesele ja ta saab ise otsustada, kas ta on nende riskidega nõus, kui tegemist ei ole muidugi teenusega, mis on meditsiiniliselt vastunäidustatud.
Tihtipeale trans inimesed vajavad neid teenuseid nii väga, et me oleme nõus riskid vastu võtma. Võiks austada inimest, et inimene võib neid otsuseid oma keha kohta teha. Me räägime siin üldjuhul ikkagi madalatest riskidest, mitte jala kaotamisest või suurest vähiriskist. Hormoonravi puhul on tõesti teatud riskid, näiteks viljatuks jäämise risk ja südame-veresoonkonnahaiguste riskid. Ka osa vähkide tekkimise riskid võivad suureneda, aga näib, et selle kohta pole hetkel piisavalt uuringuid. Aga inimene võib ikkagi tunda, et saadav kasu on suurem kui võimalikud riskid, ja ma usun, et paljud trans inimesed nii tunnevadki.
Teised konverentsi ettekanded olid trans inimese identiteeti ja otsustusvõimet tunnustavad ja toetavad. Kaks ettekannet arstide poolelt rõhutas pigem ettevaatlikkust, kolm ettekannet tunnustas trans inimeste enda autonoomiat ja otsis viise, kuidas toetada trans inimeste soolisi identiteete maailmas, kus neid väga ei tunnustata. Kui me pakume trans inimestele psühholoogilist, psühhiaatrilist või meditsiinilist tuge, siis juhtroll peab olema trans inimesel endal. Vaimse tervise ja meditsiini spetsialistid saavad pigem anda infot ning aidata otsust teha.
Mis panuse see üritus loodetavasti edaspidiseks andis?
Praktilisel tasandil ma loodan, et meil on hulk vaimse tervise spetsialiste, kes on valmis trans inimestega töötama, kes on valmis end neil teemadel harima ja kes, ma väga loodan, on valmis oma potentsiaalsetele klientidele või patsientidele ennast turundama kui spetsialisti, kes pakub soolist identiteeti tunnustavat teenust. Ma rõhutasin, et trans inimesed tihti ei julge abi otsida, sest diskrimineerimise risk on väga suur. Mis kohe aitaks, on see, kui inimesed paneks näiteks oma veebilehele kirja, et nad võtavad LGBT+ inimesi vastu või et nad pakuvad soolist identiteeti tunnustavat teenust või paneksid oma uksele vikerkaarevärvilise kleepsu. Me võtsime konverentsile kaasa ühingu vikerkaarevärvilisi “Kõik on teretulnud” kleepse ja inimesed haarasid neid huviga kaasa. Loodan, et esimene praktiline kasu ongi see, et trans inimestel tekib rohkem valikuvõimalust, kuhu julgelt pöörduda.
Loodan, et laiem kasutegur on see, et selliseid üritusi tehakse veel, et koolitusi tehakse veel. Kui see konverents aitab kaasa sellele, et need teemad jõuavad ka arstiteaduskonna ja psühholoogide õppekavadesse, siis see oleks kohe väga super.
Comments