.png)
Täna täitub viis aastat kooseluseaduse vastuvõtmise päevast. Peame seda jätkuvalt üheks olulisimaks saavutuseks võrdsema ühiskonna nimel ning tunneme teatud uhkust, et Eesti on ainus endine Nõukogude Liidu maa, kus samast soost paaridele on loodud kooselu registreerimise võimalus.
Ometi on kiidulaul oma kõla kaotamas. Ikka veel ei ole vastu võetud kooseluseaduse toimimiseks vajalikke rakendussätteid, mis loob kooseluperedele erinevaid, sageli ettenägematuid juriidilisi ja praktilisi probleeme. Sõnades on lahendus lihtne: Riigikogu peab vastu võtma rakendussätted. Tegelikkuses paistab see aga aina kaugema sihina ja igapäevaselt peavad riigi tegevusetuse tagajärgedega tegelema hoopis advokaadid, kohtunikud, huvikaitseorganisatsioonid ja eelkõige tavainimesed, kes tahavad rahulikult elada, kuid peavad selleks läbima juriidilise rägastiku, mille lõpus alati lahendus ei paista.
Sada häda
Millistest õigustest kooselupered siis õigupoolest ilma jäävad? Sellele küsimusele polegi siiani ammendavat vastust, sest probleemid, mida põhjustavad riigipoolne ebavõrdne kohtlemine või põhiseadusvastasus, pole kõik veel täies mahus ilmnenud. Kogemus aga näitab, et varem või hiljem tulevad nad välja ja vajavad iga kord ka lahendamist.
Näiteks ei kanta kooselulepinguid registritesse, mis võimaldaks riigiasutustel näha, et isik on registreerinud oma kooselu. Registri järgi on kooselulepingu sõlminud inimene hoopis vallaline. Käesoleva aasta seisuga ei ole ka teada, millised notarid kooselulepinguid üldse sõlmivad või selle tegemisest rakendussätete puudumise tõttu keelduvad, kuna ainult üksikud on vastanud Eesti LGBT Ühingu päringule. Samal ajal, kui Notarite Koda kinnitab, et kõik notarid sõlmivad kooselulepinguid, peavad kooselulepingut sõlmida soovivad paarid helistama erinevatele notaritele ja kuulma eitavaid vastuseid enne, kui satuvad sellise peale, kes on nõus toimingut tegema.
Kooselulepingu sõlminud paaridel on ka õigus peresiseseks lapsendamiseks, mis tähendab, et üks partner saab lapsendada oma kaasa lapse. Lapsendamine kuulutatakse tavakorras välja kohtumäärusega. Ometi pidi esimene lapsendav kooselupaar pöörduma kohtusse selleks, et lapsendamine kajastuks ka rahvastikuregistris. Tallinna halduskohus kohustaski Siseministeeriumit registrikannet tegema. Kuna lapsendamine on konfidentsiaalne info, ei saa lapsendanud inimene oma peresuhet lapsega kõrvalistele isikutele, nagu pangatellerile või lennujaama turvatöötajale tõestada paberil kohtumäärusega. Vanemlus peab kajastuma registris.
Esimese astme kohtus said ebavõrdset kohtlemist tunda kaks perekonda, kes pöördusid kohtusse peresisese lapsendamise protsessis. Mõlema perekonna puhul oli riiklik uuring positiivne ehk teisisõnu spetsialistid toetasid lapsendamist, kuid Tartu maakohtu kohtunik jättis mõlemal korral lapsendamismääruse tegemata. Siinkohal võis kohtunik otsuse tegemisel olla mõjutatud oma eelarvamusest selle asemel, et teha õiglane otsus, mis tagab laste kaitse.
Mõnel juhul ei oska kooselupaarid, eriala eksperdid ega ilmselt ka seadusandjad ebavõrdset kohtlemist ettegi ennustada, sest seda põhjustavad süsteemi n-ö vaikimisi seaded. Üldjuhul on kodusel ja alla 8-aastast last kasvataval abikaasal õigus riigipoolsele ravikindlustusele, kuid kooseluseaduse rakendussätete puudumise tõttu keeldus riik kooselulepingu sõlminud samast soost vanemale seda õigust laiendamast. 2019. aasta sügisel tunnistaski Tallinna Halduskohus põhiseadusega vastuolevaks sotsiaalmaksuseaduse sätte, mis kohtleb kooselulepingu sõlminud lapsevanemaid erinevalt abielus olevatest lapsevanematest.
Peab märkima, et kooseluseadus pole ainus murelaps. Ka välismaalaste seadus on erinevaid paare erinevalt kohelnud. Nimelt lubab välismaalaste seadus taotleda Eestis resideeruva abikaasa juurde elama asumiseks elamisluba, kuid veel hiljuti ei olnud see võimalik samast soost kooselupartneri või abikaasa puhul. See küsimus jõudis Riigikohtusse ja 21.06.2019 tegi kohus otsuse, et välismaalaste seadus on põhiseadusega vastuolus. Kehtetuks kuulutati osa, mis välistab tähtajalise elamisloa andmise välismaalasele Eesti Vabariigi kodanikust samast soost registreeritud elukaaslase juurde Eestisse elama asumiseks.
Kes vastutab?
Üldiselt tundub, et Eestis ei ole LGBT+ inimestel kõige hullem elu. Avatus ja turvalisus varieerub piirkonniti, kuid enamikule, eriti kogukonnavälistele inimestele või kindlustatud kogukonnaliikmetele võib tunduda, et pole viga. Isegi üldine suhtumine muutub positiivsemaks, kuigi aeglaselt.
2019. aastal avaldas Eesti Inimõiguste Keskus avaliku arvamuse uuringu tulemused, mis näitasid, et esmakordselt on kooseluseaduse toetajaid rohkem kui selle vastaseid. Samas peavad rohkem kui pooled Eesti elanikud homoseksuaalsust pigem või täiesti vastuvõetamatuks. Sellest võib välja lugeda, et kuigi isiklik suhtumine samast soost paaridesse ei ole viimaste aastatega paranenud, leiavad pea pooled siiski, et ka neil inimestel võiks olla seadusega võimaldatud oma kooselu registreerida. Samal ajal näitas käesoleva aasta mais avaldatud Eurobaromeetri küsitlus, et avalik suhtumine on muutunud positiivsemaks ja toetus kasvanud.
Iga kohtuvõit on samuti põhjus rõõmustamiseks, kuid nii ei saa see jätkuda. Inimõigusorganisatsioonide ja (sageli tasuta töötavate) advokaatide pingutused, rääkimata perede ebakindlusest, stressist ja kuludest, ei peida fakti, et riik ei ole oma tööd teinud. Seadusandlik võim on oma ülesande täitnud märkimisväärselt poolikult. Mõnel korral on juba tunnustatud õigusi üritatud ka kustutada ning praegu ripub õhus ähvardus õigusi kaitsev kooseluseadus tühistada. Justnimelt tunnustatud, mitte antud õigusi, sest õigus võrdsele kohtlemisele, väärikusele, pereelu puutumatusele ja vaenuvabale elule ei ole midagi, mida keegi kuskil oma suva järgi jagab. See õigus on meil kõigil ja on aeg, et meie riik sellest aru saaks.
Aili Kala on Eesti LGBT Ühingu jurist ja huvikaitseekspert, eraelus ema ja koosellunu.
Kaanefotol Aili Kala, foto erakogust.
Comments