.png)
Mõne kuu eest läks sotsiaalmeedias väiksemat sorti sõjaks. Nimelt tegi meestekliiniku juht Margus Punab postituse LGBT+ kogukonnale, milles küsis, kas ja miks peaks tema kliiniku uksel olema vikerkaarevärviline silt “Kõik on teretulnud”. Kõlas nii poolt- kui ka vastuargumente ning lõpuks otsustati siiski, et silti välja ei panda, sest ideaalis peaksid arstid kõiki ravima, sõltumata seksuaal- ja sooidentiteedist.
Tõepoolest, ideaalis võiksid seksuaal- ja sooidentiteet arsti ja patsiendi suhteid mitte mõjutada. Ometi saavad Eesti LGBT Ühingu töötajad pidevalt LGBT+ kogukonna liikmetelt meditsiinitöötajate, aga ka nõustajate ja psühholoogide kohta tagasisidet. Vahel on see tagasiside positiivne, vahel kahjuks mitte. Uurisin seepeale mitmekümne LGBT+ kogukonda kuuluva inimese kogemusi meditsiinivaldkonnas.
Positiivselt sünnitusabist
Kõik need viis aastat, mil me koos [viljatusravikliiniku] arstiga tulemuse nimel toimetasime, suhtus ta minusse ja mu partnerisse samamoodi kui igasse teise heteropaari. Ja kõige armsam hetk oli päeval, mil arst ultraheliga raseduse tuvastas ja kutsus siis minu partnerit, öeldes: “Tulge vaadake, see on teie laps!”
Ääretult positiivset tagasisidet said meie reproduktiivvaldkonda kuuluvad töötajad, näiteks Ida-Tallinna Keskhaigla, Tartu Ülikooli kliinikumi ja Lääne-Tallinna Keskhaiga Naistekliiniku ämmaemandad ja viljatusravikeskuse arstid. Korduvalt toodi välja, et tegemist on professionaalse ja sõbraliku kontingendiga, kes suhtub samast soost paaridesse samamoodi nagu ilmselt heteropaaridesse. LTKH Viljatusravi keskuse juhataja Katrin Kask kommenteerib:
“Meie keskuses on alati kõigisse suhtutud võrdselt, olenemata sellest, kas tegemist on paariga, üksiku inimese või LGBT+ kogukonda kuuluva inimesega. Lähtume ikkagi eeskätt parima ravitulemuse saamise printsiibist ja peame juhinduma oma tegevuses Eestis kehtivast kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadusest. Õnneks ei piira see seadus kuidagi eespool nimetatud erinevaid inimgruppe.” Ka ITK naistekliiniku juhataja Lee Tammemäe ütleb, et oma kliinikus lähtuvad nad kõigi inimeste võrdse kohtlemise põhimõtetest ning LTKH kommunikatsioonispetsialist Liisa Suba lisab, et LTKHs sünnitab iga kuu keskmiselt üks-kaks LGBT+ kogukonda kuuluvat peret.
Mõningat pettumust valmistasid osale samast soost peredele perekooli loengud. Heideti ette nende normatiivsust, mis ei arvesta võimalusega, et loengus osalevad ka paarid, kes ei koosne mehest ja naisest. “Miks me peame seal istuma ja aina kuulama, kuidas küll mees tuleb ja paneb oma tugevad ja rahulikud käed naise õlgadele?” leidis üks vastaja, kes osales tugiisiku loengus.
Nii LTKH kui ka ITK esindajad ütlevad aga, et tegemist on pigem apsakaga. “Mõistame, et see on võinud tekitada samasoolistes paarides kõrvalejäetud tunnet ja palume selle pärast vabandust. Palju on ka neid sünnitajaid, keda toetab sünnitusel hoopis näiteks ema või lähedane sõbranna, mitte aga abikaasa või elukaaslane – ka nende puhul on korrektsem kasutada väljendit “tugiisik”,” ütleb Suba.
Mul on üks positiivne ja natuke naljakas lugu. Kui lapsed sündisid ja olime veel haiglas, siis üks meditsiiniõde rääkis meile, kuidas põhimõtteliselt on võimalik teha ka nii, et mõlemad naised saaksid lapsi imetada, aga selleks tuleks naise, kes ei sünnitanud, keha ka hormoonidega ette valmistada.
Üldgünekoloogia valdkonda kuuluvate arstidega varieerusid kogemused seinast seina. Nii meenutati hulka günekolooge soojade tunnetega, osutades arsti terapeudioskustele. Mööndi, et arsti juures saab valehäbita ja rahulikult rääkida, miks ei kasutata rasestumisvastaseid vahendeid ning et arstide reaktsioon on olnud sõbralik ja toetav. “Ilmselgelt tehakse kusagil haridussüsteemis midagi õigesti, või siis olen lihtsalt sattunud väga normaalsete inimeste kabinettidesse, kelle jaoks taoline pisiasi ei ole midagi tähelepanuväärsemat. Tahan südamest loota, et naistearstide puhul on selline professionaalsus pigem reegel kui erand,” ütleb üks naine.
Probleemiks peeti arstide teadmatust LGBT+ teemade spetsiifikast, näiteks sellest, kuidas saavad kaks naist endid omavahel suguhaiguste eest kaitsta. “Arst jäi kurvaks ja ütles, et neile seda koolis ei õpetatud,” toob näite üks naine. Esile tõsteti ka kurioosseid juhtumeid. Näiteks meenutab üks naine, kes end sünnitusega arvele läks võtma, et kui tema partner korra ruumist lahkus, rääkis günekoloog talle sosinal, et laps peab ikka isa teadma ja mõelgu ta korralikult järele. Teisel naisel soovitas arst depressiooni ravimiseks seksida meestega.
Regulaarne ülevaatus.
Arst: Kas teil on regulaarne intiimelu?
Patsient: Jah. On elukaaslane.
Arst: Milliseid rasestumisvastaseid vahendeid kasutate?
Patsient: Ei kasuta. Elukaaslane on naissoost.
Arst: Kas te siis ei tea, et abieluvälised suhted on väga väga ohtlikud?!!
Patsient: Kuidas abielusõrmus sõrme peal suguhaiguste vastu kaitseb?
Arst: (vaikus. Pööritab silmi)
Positiivsemalt perearstidest
Kogemused perearstidega olid pigem positiivsed, näiteks ei tekitanud enamikul puhkudel probleemi samast soost kaaslase perearstikeskuse nimistusse lisamine.
Probleemina tõsteti taaskord esile teadmatust ja sellest tulenevaid eel- ja eksiarvamusi. Näiteks meenutas üks naine, kuidas perearst väljastas talle erakorralisse minnes saatekirja, kuhu oli kirjutatud, et ta pole kunagi vahekorras olnud: “Ta järeldas, et kui ma olen lesbi ja pole meestega kunagi olnud, pole kunagi penetratsiooni toimunud ja seega ei saa korraldada tavapärast günekoloogilist läbivaatust.” Teise naise samast soost abikaasat peeti tingimusteta tema õeks, rahvuse erinevusest hoolimata.
Vähemus vähemuste hulgas: transsooliste inimeste mured
Mul on väga vedanud, et mu perearst on transteemadest teadlik. Ma tean, et just see teadmatus on teistel kõige suuremaks probleemiks. Ma oma keskkooli uurimistöös küsisin muuhulgas ka, mis probleeme transinimestel on olnud meditsiinis. Kõige rohkem ongi probleemiks see, et mõned arstid ei tea transsoolisusest midagi ja patsient peab ise arsti kurssi viima asjadega.
Kurvastavat tagasisidet perearstidele tuli ka transsoolistelt inimestelt. Sageli ei pruukinud arstid nende kogemuses olla isegi pahatahtlikud, vaid lihtsalt teemast teadmatud. Leiti, et info liigub puudulikult ning sageli peab patsient ise otsima ja uurima ning vajaduse korral arstilegi infot edastama. Arstide teadmatuse tõttu on juhtunud, et patsiendile kirjutatakse välja vaid osa vajalikest hormoonravimitest.
Kurdeti ka, et meditsiinitöötajad ei pea vajalikuks austada patsiendi sooidentiteeti, kutsudes näiteks transsoolist meest siiski vastavalt sünnil määratud soole naiseks. Kuna see periood on pikk, mil transsooline inimene peab alustama sookorrigeerimisega ja millal saab ta ka uued dokumendid, on inimestel olnud probleeme arsti juurde, ka erakorralise meditsiini osakonda pääsemisega. Üks patsient kirjeldas ka hirmutavat juhtumit, kus arst pidas teadmatusest hormoonravimite kõrvalmõju gaasivaluks, hoolimata patsiendi vastuväidetest. Õnneks leidis patsient viimaks pädevama arsti, vajades siis küll juba erakorralist operatsiooni.
Kui ma läksin perearsti vastuvõtule, et küsida saatekiri geneetikakeskusesse, siis uuriti, et kas ma soovin tulevikus saada Conchitaks ning kes siis lapsi sünnitab.
Nii mõnigi eriarst sai palju kiidusõnu, näiteks endokrinoloog Maie Väli. Temagi sõnul on informatsiooni liikuvus probleemiks. Kui patsient saab vastavalt komisjonilt isegi loa alustada sookorrigeerimist, ei pruugi ta siiski teada, kus ja kelle käe all seda teha: “Eks see informatsioon käib suust suhu ja enamik jõuab minu juurde. Kontingent on ajaga noorenenud, juba 16.–17. aastased, aga enne 18. eluaastat nendega ei tegeleta. Eriti oleks vaja psühholooge, kes nendega hiljem tegelevad.”
Väli leiab, et kui ka inimeste teadlikkus on paranenud ja sallimatus vähenenud, on probleemiks see, et juurde pole ilmunud ühtegi arsti, kes selles sfääris tegutseks: “[Võimaliku] hormoonraviga alustamine ja jätkamine on üks väike osa. Hiljem lisanduvad siia [osal soovijatest] korrigeerivad rinnanäärmete ja suguelundite operatsioonid. Kes neid teeb ja kuhu neid saata? Olen püüdnud oma patsientide asjus kirurgide ja günekoloogidega kokku leppida ja neid siia-sinna suunata, aga ka see töö on ühe arsti kanda ja pärast tööaega. Organisatoorne töö nende patsientidega tegelemiseks on välja töötamata.”
Kuidas nõustada?
Väli osutab olulisele probleemkohale, nimelt LGBT+ inimeste vaimse tervise valdkonnas. Ka siin varieeruvad kogemused riiklikus ja erapraksises seinast seina. Esile tõsteti suurepäraseid arste, kes mõistavad erineva soo- ja seksuaalidentiteediga inimeste probleemide eripära, aga ka arste, kes soovitavad noorel naisel ravida oma muresid meestega seksides kuni edasisest ravimisest keeldumiseni, kui patsient on oma seksuaalse sättumuse teatavaks teinud.
Psühholoog-pereterapeut Helen Sööli sõnul vajavad LGBT+ inimesed nõustamist samadel põhjustel kui kõik teisedki: suhteprobleemid, koolikiusamine, vägivald lähisuhtes, laste kasvatamisega seonduv jmt. Ometi vajab LGBT+ inimestega töötamine nõustajalt endalt ettevalmistust: “Töö LGBT+ inimestega nõuab neutraalset hoiakut. On ääretult tähtis, et nõustajad tajuksid LGBT+ klientidel lasuvat ühiskonna survet. Ilma selleta on väga raske mõista kaitsemehhanisme, mille kliendid on loonud, et läbi lüüa neile vaenulikus keskkonnas.”
Sööl lisab, et spetsialistid, kel pole asjakohaseid teadmisi või kes tunnevad end ebamugavalt LGBT+ klientidega töötades, peavad suutma seda endale tunnistada ja loobuma niisugusest tööst: “Kui nõustaja on veendunud, et tal pole homofoobseid ja seksistlikke hoiakuid, on ta küps nõustama LGBT+ kliente. Teisisõnu, terapeut peab alati suutma analüüsida oma isiklikke eelarvamusi ja negatiivseid kogemusi. Kasuks tulevad teadmised seksuaalsest identiteedist, sooidentiteedist, eneseotsingutest ja “kapist välja tulemise” protsessidest jne”.
Kuidas on lood meestega?
Meestearst Margus Punab: “Suurima osakaaluga LGBT+ maailmast meie kliinikus moodustavad geimehed, vähem on biseksuaalseid ja transsoolisuse teema on [meie kliinikus] järjest väiksema osakaaluga. Enamik androloogilisi teemasid ei nõua otseselt seksuaalidentiteedipõhist lähenemist. Küll aga aitab vastav teadmine ja eripärade arvestamine paljudel juhtudel paremini hinnata haiguste riskitegurite profiili ning mõjutab veidi ka diagnostikat ja ravivalikuid. Positiivse arenguna näeme, et enamik LGBT+ inimestest ei varja enam oma identiteeti. Transsoolisuse teema osakaalu languse taga on tõsiasi, et Eestis puudub tänaseni vastav sotsiaalse ja psühholoogilise nõustamise süsteem, mis minu hinnangul peab alati eelnema medikamentoossele või veelgi radikaalsemale vahelesegamisele. Väga tõsise puudujäägina näeme, et puudub süsteem seksuaalidentiteedi düsfooriaga noorukite süsteemseks abistamiseks.
Artikkel ilmus algselt Feministeeriumis
Autor Brigitta Davidjants on Eesti LGBT Ühingu kommunikatsioonijuht ja juhatuse liige.
Comentarios