Otsingu tulemused

2018. aasta sügisel oma esimest sünnipäeva tähistanud värvikas segakoor Vikerlased on esimene ja seni ainus LGBT+ koor Eestis ja Baltikumis. Vikerlased on loodud LGBT+ kogukonnale, sõpradele, toetajatele ja muidu sõbralikele inimestele. Koori eesmärgiks on anda LGBT+ kogukonnale hääl positiivsel ja jõustaval viisil – koorilaulu kaudu. Vikerlasi dirigeerib Keio Soomelt. 2017. aasta alguses võttis gümnasist Pearu Pung osa geikristlaste teeõhtust. Ühe teemana arutleti, et LGBT+ kogukond ei suhtle eriti tihedalt omavahel. Olemasoleva kogukonna sidumise mõttest kujunes idee luua uus koor. Ühtlasi on koorimuusika viljelemine heaks vahendiks, mille abil suurendada LGBT+ kogukonna nähtavust ühiskonnas. "Meie unistuseks on esineda sellel suvel toimuval juubelilaulupeol, mille nimel oleme palju tööd teinud. Südantsoojendav on, kui me kedagi oma esinemistega liigutame. Ühtlasi teeb tuju väga heaks, kui kooriliikmed ütlevad, et neil on hea meiega koos laulda," ütlevad Vikerlased ise.

Mõned arvud – Korraldasime 46 sündmust, mh perede, noorte ja transsooliste kohtumisõhtud, filmiõhtud ja maailmaköök. Lisaks korraldavad meie ruumides üritusi teised LGBT+ rühmad, näiteks segakoor Vikerlased, kultuurifestival Tallinn Bearty, geikristlased, TalTech LGBT+ Students jt. – Tegime 130 esmanõustamist, sh 40 juriidilist, 60 psühholoogilist ja 30 kogemusnõustamist. Tänavu olid fookuses järgmised teemad: vägivald (vaimne ja füüsiline, ahistamine ja jälitamine nii võõraste kui ka pereliikmete poolt), kapist välja tulemine, suhted vanematega, sookorrigeerimine ja hormoonravi, soodüsfooria leevendamine, depressioon, seksuaalne identiteet, sõltuvused, uimastid. – Koostasime kolm pressiteadet, andsime sisendi 31 artiklile (intervjuu, kommentaar, toimetamine jms), meie palvel muudeti 19 artiklis sõnastust korrektsemaks, meie initsiatiivil ilmus ja levis meediasse 23 artiklit. Läbivad teemad olid transsoolisus, haridus, seksuaalidentiteet, kultuur, päevapoliitika ja vägivald. – Viisime läbi 11 koolitust noortele ja noortega töötavatele spetsialistidele. – Nõustasime kolme uurimistööd, 10 kogukonnapraktikanti ja kahte Tallinna Ülikooli magistrandist praktikanti. – Vastasime ca 200 päringule. Läbivad teemad olid kondoomide kättesaadavus, transsoolisus, koolituste tellimine, LGBT+ olukord Eestis, info LGBT+ nõustamisteenuse kohta, kooseluseadus, meediapäringud. Mõned teod – Tegime ühingule uue kodulehe, esialgu eesti keeles (2019. aastal järgnevad vene ja inglise alalehed). Kodulehe teostas tehniliselt ja visuaalselt Birgit Pajust, tekstid koostasid Eesti LGBT Ühingu tiim ja vabatahtlikud. – Koostasime koostöös Kelly Grossthali ja Marianne Meiorgiga Euroopa Nõukogu soovituste aruande, milles vaatlesime, kas ja kui palju järgitakse Eesti õigusruumis ja halduspraktikas Euroopa Nõukogu LGBTI diskrimineerimise vastaseid soovitusi. Aruandes käsitleti selliseid eluvaldkondi nagu väljendusvabadus, tervishoid, haridus, majutus, pereelu, asüülitaotlemine jpm. – Algatasime blogi, kus kajastame LGBT+ rakursist päevakajalisi teemasid, alates poliitikast ja lõpetades kultuuriga. – Kohtusime Sotsiaal-, Sise- ja Justiitsministeeriumiga, et tutvustada neile LGBT+ inimeste olukorda ja arutada, kuidas seda parandada. – Alustasime Politsei- ja Piirivalveametiga koostööd, et arutada, kuidas ennetada ja vähendada LGBT+ kogukonna vastu suunatud vaenuavaldusi ning suurendada turvatunnet. – Alustasime koostööd Sotsiaalkindlustusametiga, et nende teenused oleksid disainitud kõiki, mh LGBT+ inimesi võrdselt kaasavana. – Tähistasime oma esimest juubelit suurejoonelise sünnipäevapeoga, mida külastas ca 400 inimest. – Käivitasime transsooliste inimeste lähedaste toetusrühma. – Korraldasime LGBT+ ajalooseminari, kus osalesid Eesti, Läti ja Soome uurijad. – Leidsime endale mitmeid uusi ja toredaid vabatahtlikke erinevatest Eestimaa nurkadest. – Rõõmustasime mitme uue LGBT+ grupi üle (TTÜ, TLÜ, ESNi LGBT+ teemale ja kogukonnale suunatud kohtumised) ning võõrustasime neist mitmeid ka ühingu ruumides.

Pöördume Tallinna Haridusameti poole, sest soovime esitada täpsustavaid küsimusi seoses Haridusameti vastusega volikogu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni päringule dokumentaalfilmi “Kapist välja” koolikülastuse kohta. Eesti LGBT Ühing taunib Teie päringuid koolijuhtidele, sest EKRE päring on diskrimineeriv. Koolijuhtidele päringuid tehes saatsite haridusasutustele ja laiemale avalikkusele sõnumi, et koolid ei tohi ise otsustada õppekavade täitmiseks kasutatavate õppemeetodite ning üldinimlike väärtuste õppetöös kajastamise üle. Riiklik õppekava näeb koolitundides ette eri teemade käsitlemist, alates sallivusest ja lõpetades seksuaalsusega. On murettekitav, et Haridusamet ei pidanud oma vastuses vajalikuks seda asjaolu adresseerida, vaid keskendus kinoskäigu vormilisele küljele. Selline menetluskäik saadab ennekõike Eestis kasvavatele LGBT+ noortele sõnumi, justkui oleks neist ja nende muredest avalikult kõnelemine taunitav ning teistsugune soo- ja/või seksuaalne identiteet väär. Palume teilt vastust, miks otsustasite jätta toetamata LGBT+ noored ja LGBT+ teemade käsitlemise tunnis. Kas Haridusamet ei pea nende teemade käsitlemist koolitunnis ja ühtlasi LGBT+ noorte toetamist oluliseks? Miks otsustas Haridusamet sellise päringu tegemise kasuks, kui koolidel on õigus kasutada õppetööks erinevaid meetodeid ja riikliku õppekava sisu ei rikutud ning EKRE fraktsiooni päringule oleks saanud vastata ka koolijuhtidelt eraldi aru pärimata? Pilt: filmi "Kapist välja" plakat

Kuidas ja miks kokku tulite? Riin: “Kirjutasin septembri alguses Eesti LGBT Ühingule, et soovin olla vabatahtlik. Juba oktoobri lõpus istusime paari Saare LGBT+ liikmega maha ning mõtlesime grupi tuleviku peale. Tegime selle grupi, sest tundsime puudust inimestest, kellega saaks samastuda LGBT+ teemadel. Samuti tundsime puudust kogukonnast, kus kõik on oodatud ja aktsepteeritud. Grupp on veel küll tilluke ja ametlikke kokkusaamisi ei ole olnud, aga juba hetkel tunneme, et me ei ole enam üksi. Laura: Tulime kokku, sest sõbral tuli idee teha selline grupp, nähes, et igal pool üle Eesti sellised grupid juba eksisteerivad. Ja kuigi Saaremaalgi oli selline grupp juba olemas, ei olnud seal juba kaks aastat midagi postitatud. Olles kogukonnas, kus inimestel üle maailma on meie kohta väga palju negatiivset öelda, leidsime, et kui teame, et selline grupp eksisteerib, ei tunneks me ennast enam nii üksildastena ja saaksime natukene kergemini hingata, teades, et on alati turvaline koht, kuhu pöörduda. Liisa: Oleme kõik kogenud ebamugavustunnet ja üksindust, mida põhjustavad mõned õpetajate kommentaarid, mõned kaaslaste naljad ja muu selline, mis eraldiseisvana pole kuigi hull ja traagiline, aga kõik kokkuvõetuna tekitab lihtsalt väga ebamugava sapimaitse suus, eriti kui pead seda kõike kannatama täiesti üksi. Nii et nagu inimesed alati, otsustasime ka meie kokku tulla ja leida sõpru, kes meid paremini mõistaksid ja aitaksid päeva lõpus kogunenud pingeid veidi maandada, et olla hommikul uuesti puhanumad, paremad, rõõmsamad inimesed. Kellele on teie tegevus suunatud? Riin: Tegevus on suunatud kõigile saarlastele, kes on seotud LGBT+ teemaga. Kõik on aktsepteeritud olenemata soost, seksuaalsetest eelistustest, rassist, vanusest ja uskumisest. Ainukene asi, mis aktsepteeritud ei ole, on vihakõne. Laura: Tegevus on suunatud inimestele Saaremaal, kes tunnevad, et nad LGBTQ+ kogukonda kuuluvad. Ei loe, mis vanusest, rassist jne inimene on. Liisa: Mina leian, et me oleme ilmselt (tahtmatult) veidi rohkem suunatud noorematele inimestele ja koolilastele, sest me ise oleme selles vanuses, kuid olenemata vanusest on kõik LGBT+ saarlased oodatud gruppi. Mis te teete? Riin: Hetkel me tegeleme posterite väljapanekuga. Üritame enda grupi kohta infot jagada hetkel küll Kuresaares, aga loodame ka Saaremaa kaugematesse nurkadesse postrid üles panna. Laura: Meie grupp on alles paar kuud tagasi algatatud, selletõttu ei ole me veel jõudnud midagi korraldad, aga loodame tulevikus korraldada üritusi meie kogukonnale, et saada lähedasemaks. Soovime selle grupi olemasoluga teatada ka teistele, et isegi meie väiksel saarel on inimesed vägagi erinevad ja see on hea asi. Liisa: Me ei ole hetkel veel eriti midagi teinud. Tahaksime aga väga leida veel sõpru ja korraldada toredaid ühiseid üritusi, et lihtsalt aega koos veeta, lõdvestuda ja lugusid jagada. Mis on olnud teie tegutsemisaja südant soojendavaim hetk? Riin: Minu jaoks kõige vahvam ja südant soojendavam hetk oli siis, kui vajutasime Facebookis lõpuks "Create group" ning meie grupp oli olemas. Saime sel hetkel kõik aru, et oleme teinud midagi, mis võib paljudele ja meilegi rõõmu tuua. Laura: Kõige südantsoojendavam hetk oli see, kui selle grupi loomisest rääkisime ning kui elevil me olime rääkides tulevikust ja plaanidest, mis meil kõik pähe tulid. Nautisime üksteise seltskonda ja ma väga loodan, et ka meie üritused tulevikus nii lõbusad tulevad. Liisa: Mulle väga meeldis see hetk kus üks tüdrukutest Saare LGBT+ lehe loomise kokkusaamisele teed tõi ja teine oli browniesid teinud. 10/10 söök.

Eesti LGBT Ühing analüüsis erakondade valimisprogramme. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ühingu soovitus võtta vastu kooseluseaduse rakendusaktid kajastub Eestimaa Roheliste, Sotsiaaldemokraatliku erakonna ja Keskerakonna valimisprogrammis. Soovitus viia lõpule soo tunnustamise meditsiinilise ja õigusliku protsessi eraldamine ei kajastu üheski valimisprogrammis. Soovitust muuta karistusseadustiku sätteid, et vaenu motiiv kuriteo toimepanemisel muutuks raskendavaks asjaoluks, on võtnud arvesse Eestimaa Rohelised, Sotsiaaldemokraatlik erakond, Keskerakond ja Elurikkuse erakond. Tutvu analüüsiga siin. Analüüsist jäid välja ISAMAA ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, sest nende valimisprogrammidesse on sisse kirjutatud LGBT+ inimeste õiguste vähendamine. Välja jäi ka Vabaerakond, kelle valimisprogrammis puuduvad LGBT+ inimeste õiguste kaitsmise teemad. Vaata ka Eesti Inimõiguste Keskuse valimisprogrammide analüüsi, mis keskendub laiemalt inimõiguste teemadele, tuues välja ka ohukohad. Näiteks lubatakse eri parteide programmides suurendada rahvaalgatuslikke referendumeid, mis võivad ohustada vähemuste inimõigusi.

11.–14. aprillini toimub järjelt viies karukultuuri festivali Tallinn Bearty. Festivali tagamaid avab festivali peakorraldaja Alvar Ameljushenko. Kuidas ja miks te kokku tulite? Tallinn Bearty esimene üritus toimus viis aastat tagasi aprillis, kui Peterburi karuklubi juht Aleksei küsis, kas Eesti ja Piiteri karud võiksid teha ühise ürituse. See saigi tõukeks. Tehtud sai üritus kohe rahvusvahelisena, mitte vaid kahe klubi karude “klassiõhtuna”, vaid kogunemisena, kus oli osalejaid pea kümnest riigist. Seejärel, alates 2016. aastast oleme oma suunaks võtnud võrdsete õiguste eest seismise. Meie vahend selleks on kultuur, kandjad ja tegijad karud – ikka need, kes me ühe LGBT+ subkultuurina eksisteerime. Kellele on Tallinn Bearty suunatud? Paljudele. Karude kogukonnale, sest meie seas on liigagi palju mehi, kes igaüks oma enda põhjustel ei saa elada täisväärtuslikku elu. Tunda end vabalt sellena, kelleks nad on sündinud. Meie sõpradele ja neile, kellele karude kogukond meeldib, sest oma eeskujuga teeme head ka nendele. Kõige olulisemana ehk aga kohalikule kodanikkonnale, kes planeeritult või kogematagi satuvad meie korraldatud festivali üritustele, näevad läbi kultuuri – kujutava kunsti, muusika või kinematograafia –, et erinevustest sõltumata oleme kõik eelkõige inimesed. Rohkem polegi vaja. Mida Tallinn Beartyl tehakse? Sel aastal, 11.–14. aprillil toome Tallinnasse üle 200 külalise kogu maailmast. Nende seas on 11 artisti, kunstnikku, kelle töödest tekib nädalavahetuseks pop-up formaadis kuus näitust. Peame maha kolm vestlusüritust ning kogume festivali ajal annetusi võrdsete õiguste alase töö piiriüleseks toetamiseks, samamoodi ka Eesti LGBT Ühingule kohepealsete algatuste ja töö toetamiseks. Muuseas, KÕIK eelmainitud üritused (näitused ja vestlused) on tasuta. Tule vaid kohale ja võta sõbrad või pere kaasa. Mis on olnud teie tegutsemisaja südantsoojendavaim hetk? Oh jeerum! Neid on nii-nii palju, päriselt ka. Igal aastal midagi, ja mitte vähe. Vaikselt tihkuv saalitäis karuseid mehi eelmisel aastal Miguel Albaladejo filmi “Cachorro” linastusel kinos Artis, kus Miguel ka ise kohal oli. Või 2017. aasta, kui samamoodi tihkus mehine saalitäis Grammy võitja Matt Alberi kontserdil KUMU auditooriumis, see oli sügavalt hingeline kogemus. Vaikne meeleavaldus Vene saatkonna ees 2017. aastal Tšetšeenias siiani toimuva homogenotsiidi vastu. 2016. aasta näitus LOVED Patarei garaažigaleriis, mis mõjus oma kontseptsioonilt täiega äratuskellana. Muide, näitus tuleb tänavu tagasi kaks korda suuremana. Neid hetki hoides hakkadki mõistma, et parimad asjad on need, mille eest sa kunagi, mitte kunagi, vastutasu ei oota. Avalehe fotol Tallinn Bearty korraldajad Alvar ja Dmitri.

PRESSITEADE 7.03.2019 Eesti LGBT Ühing taunib suurenevat LGBT+ noorte sõna- ja väljendusvabaduse piiramist seoses LGBT+ grupi plakati mahavõtmisega Orissaare Gümnaasiumis. 6. märtsil võeti Orissaare Gümnaasiumis lapsevanema nõudmisel maha plakat, mis tutvustas “Saare LGBT+” Facebooki gruppi. Plakati oli õppealajuhataja loal 5. märtsil stendile pannud kooli õpilane ning see pidi sinna jääma üheks nädalaks. Plakat kutsus üles liituma grupiga, mille eesmärk on tuua kokku kogukond ning läbi viia ühiseid üritusi. Eesti LGBT Ühingu jaoks on murettekitav viimasel ajal Eesti haridusmaastikul leviv LGBT+ noorte sõna- ja väljendusvabaduse piiramise tendents ning seeläbi LGBT+ teemade stigmatiseerimine. Eelmise aasta kevadel võeti Rakvere Reaalgümnaasiumis maha LGBT+ laulukooriga Vikerlased liituma kutsunud plakat, mille olid stendile pannud sama kooli õpilased. Plakati mahavõtmist nõudis lapsevanem ning direktor leidis, et koolis ei peaks tegelema “seksuaalerisuste reklaamiga” ning et taoline materjal annab võimaluse protestimiseks ja sildistamiseks, mis sisuliselt tähendab noorte vaigistamist nende kaitsmise ettekäändel. 2018. aasta detsembris esitas Tallinna volikogu EKRE fraktsioon Tallinna Haridusametile päringu, milles sooviti teada, kui palju õpilasi käis kinos Sõprus kooliprogrammi raames filmi “Kapist välja” vaatamas ning kuidas LGBT+ teemasid neis koolides käsitletakse. Eesti LGBT Ühing taunis Haridusameti otsust edastada päring koolijuhtidele, kuna ükski erakond ei tohiks dikteerida koolide õppemeetodeid ning luua olukorda, kus LGBT+ teemade käsitlemine on negatiivse tähelepanu all. Orissaare Gümnaasiumi lugu kajastades levitatakse ka meedias kahjulikku ja eksitavat arusaama, et LGBT+ teemad on lastele ohtlikud. Pealkirjadega on jäetud mulje, nagu oleks LGBT+ teemadest koolis rääkimine skandaalne ning et kokkupuude LGBT+ mõistega on otseselt seotud porno vaatamisega internetis. Taolise väärinfo levitamine marginaliseerib omakorda juba niigi haavatavaid noori ning riivab nende õigust sõna- ja väljendusvabadusele. Eesti LGBT Ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre leiab, et tegu on äärmiselt murettekitava tendentsiga, mis muudab koolikeskkonna LGBT+ noortele senisest veelgi ebaturvalisemaks: “Seni ei ole ükski kool julgenud ega soovinud seista LGBT+ noorte eest, mis kahjuks ainult süvendab probleemi. Siinkohal näeme, et koolijuhtidel on puudu ka toetusest, mis annaks neile julgust LGBT+ noorte eest välja astuda ning mitte kaasa minna üksikute lapsevanemate survestamisega, mis omakorda muudab laste olukorra ebaturvaliseks.” Eesti LGBT Ühing on LGBT+ (lesbi, gei, bi, trans ja muu seksuaal- ja sooidentiteediga) inimeste ja nende lähedaste heaks töötav mittetulundusühing, mis lähtub oma tegevuses Eesti vabaühenduste eetikakoodeksi põhimõtetest. Eesti LGBT Ühingu missioon on toetada LGBT+ kogukonda ja nende lähedasi, pakkudes tugiteenuseid ja teostades huvikaitset, ning parandada teavitustegevusega ühiskonna teadlikkust LGBT+ teemadest.

„Soovin, et Eesti LGBT+ noored saaksid kasvada ühiskonnas, kus tunneksid ennast turvaliselt ja teistega võrdsena!” Ingrid, 17 Igas 30 lapsega klassis on paar LGBT+ (lesbid, geid, biseksuaalsed ja transsoolised inimesed ning teiste seksuaal- ja soovähemuste esindajad) õpilast, lisaks neile LGBT+ perede lapsed. Et neist lastest kasvaksid iseseisvas elus toimetulevad täiskasvanud, on oluline, et nendega töötavatel õpetajatel ja tugispetsialistidel on teoreetilised teadmised, kuidas tagada LGBT+ lapsele kuuluvus- ja turvatunne ning teised põhivajadused. Õpetaja ja LGBT+ kogukonna liikmena on mul neli soovitust, kuidas saab kool olla oma õppeprotsessides kaasav ja pakkuda igale lapsele turvalist hariduskeskkonda. 1. Kaasav ja toetav õpetaja, tugispetsialist ning haridusasutuse juht „Ma soovin, et igal LGBT+ noorel oleks kodu, kus nad saaks end turvaliselt tunda, ja pere, kelle keskel nad ei peaks hirmu tundma.” Karin, 26 Et mõista ja märgata kiusamist LGBT+ tunnuste alusel, tuleb tõdeda fakti, et igas koolis on LGBT+ rühma kuuluvaid või LGBT+ peredes kasvavaid lapsi. Teadvustamine ja aktsepteerimine, et need lapsed õpivad õpetaja klassis, on esimene samm nende toetamise suunas. Õpetaja, nagu iga teine oma valdkonna ekspert, ei saa vältida teatud teemade käsitlemist pädevuse vähesuse või oma maailmavaadete tõttu. Koolil on kodu kõrval kanda oluline roll lapse toetamisel, sest kõik LGBT+ lapsed ei saa kodust vajaminevat tuge. Nad võivad kodus kogeda vaimset ja füüsilist vägivalda või varjata hirmu tõttu oma identiteeti. Identiteedi pidev varjamine põhjustab esialgu stressi, hiljem sageli depressiooni. Seega võib õpetaja või tugispetsialist olla ainus täiskasvanu, kelle võimuses on LGBT+ noort märgata ja toetada. Suuremate muudatusteni viiks aga see, kui kool tervikuna võtaks seisukoha, et igasugune kiusamine on taunitav ja koolis on teretulnud kõik lapsed. 2. Kaasav keskkond „Ma soovin, et Eesti läheks üle sooneutraalsete tualettruumide kasutamisele. Kõik peaksid saama käia ilma hirmu ja ebamugavuseta tualetis.“ Eva, 18 Lähemal tutvusel LGBT+ laste muredega selgub, kui olulist rolli mängib lapse jaoks füüsiline keskkond. Keskkonda saab muuta mitmel moel LGBT+ lapsele kaasavaks, näiteks eemaldad tualettruumide ustelt sugu eristavad sildi, et ka transsoolised lapsed saaksid hirmuta käia tualetis. Koolikeskkonda muudavad sõbralikumaks ka ühekordsed aktsioonid, näiteks mitmekesisust väärtustavad plakatid, näitused jms. Kaasavat keskkonda saab luua tähistades lisaks emadepäevale ja isadepäevale ka perepäevi, näidates sellega, et kõik meid ümbritsevad erinevad pered on olulised. Samuti võib lisada kohustusliku kirjanduse hulka ja kooliraamatukogusse LGBT+ teemalist kirjandust. 3. Kaasav õppesisu „Tahaks, et inimeseõpetuses õpetataks ka meie kohta midagi ja nt kaitsevahendid, mis meile sobivad.“ Kelly, 18 Tunnis peredest ja suhetedes rääkides tuleks arvestada, et peresid ja suhteid on erinevaid. Ka seksuaaltervist käsitledes tuleks osata adresseerida erineva identiteediga noori. Seda saab lihtsasti teha, suunates lapsi arutlema mitmekesisuse teemal. Tuues mõne õppesisu kohta näiteid, võib heteronormatiivsete juhtumite kõrvale tuua ka LGBT+ teemalisi näiteid. Näiteks võib peredest kõneldes kuvada tundi sissejuhatades klassiseinale pildi hoopis kahe emaga perest. 4. Kaasav kõnekeel „Ma soovin, et ma ei peaks tundma ühiskonna survet kogu aeg, tahan olla lihtsalt mina, ilma sildistamata” Laura, 19 Õpetaja saab anda oma panuse sellesse, et õpilasi ümbritsev verbaalne ruum oleks kaasav ja vägivallatu. Ta võib kasutada sooneutraalset sõnavara, reageerida LGBT+ teemadest lähtuvatele naljadele, jätta eeldamata, et kõigil on isa ja ema jne. Kui meie eesmärk on, et iga laps saaks hariduse, siis on oluline luua ka vajalikud tingimused, et kõigil oleks ligipääs võrdsetele võimalustele hariduses. Kui tunned õpetaja või tugispetsialistina, et valdad teemat veel vähe, ent tahad olla LGBT+ noorele ja LGBT+ peres kasvavale noorele toeks, siis võta julgesti ühendust Eesti LGBT Ühinguga. Ühingul on pikaajaline kogemus haridusvaldkonna töötajate nõustamisel ja koolitamisel, samuti pakume materjale tunnitöö läbiviimiseks, viime õpetaja või tugispetsialisti vajadusel kokku LGBT+ inimeste ja nende lugudega ning saadame soovi korral oma valdkonnaeksperdid tundi koolitust läbi viima. Tekst esmailmus Kiusamisvaba Kooli kodulehel.

Märtsis alustas ühingus tööd Eva Marta Sokk, kes on meie uus kogukonnakoordinaator. Ta võtab keskuses külalisi vastu, korraldab üritusi Tallinnas ja mujal, suhtleb erinevate kogukonnagruppidega, pakub nõu ja tuge ning on muidu vahva tegelane. Esitasime talle mõned küsimused, et inimesest paremat pilti saada. Kes sa oled, kust sa tuled? Olen Eva Marta, 23 aastat vana ja tulen Pärnu-Jaagupist. Olen lõpetanud Sütevaka Humanitaargümnaasiumi ja Islandi Ülikooli International Studies in English erialal. Miks tulid ühingusse tööle? Peale ülikooli lõpetamist olin nõutu, mida edaspidise eluga teha. Kuna olen ise LGBT+ inimene, tahtsin oma tuleviku siduda selle kogukonna heaks töötamisega. Eesti LGBT Ühing on ainus kõikehõlmav LGBT+ organisatsioon Eestis ja seega tundsin, et saaksin just siin kõige rohkem ära teha. Mida soovid ühingus töötades saavutada? Soovin laiendada LGBT+ inimeste suhtlusringkonda, et ka kogukonnasiseselt suhtleks omavahel erineva identiteediga inimesed. Samuti loodan kaasata ühingu töösse ka rohkem erinevatest Eesti kohtadest LGBT+ inimesi, et kogukonnaelu oleks vähem koondunud pealinna. Millisena näed ja koged hetkel LGBT+ kogukonda ja selle olukorda Eestis? Minu arvates näeb LGBT+ kogukond välja väga erinev üle Eesti, aga üldiselt tunnen, et LGBT+ see on täis positiivseid, südikaid inimesi, kes on enda üle uhked ja valmis oma õiguste eest seisma. Eesti LGBT Ühing on lihtsalt koht, kus need inimesed saavad kokku ja loodetavasti leiavad sarnaselt mõtlevaid inimesi.

Uurisime lähemalt Vikerroosi, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna LGBTIQ-ühenduse olemust. Küsimustele vastasid ühenduse liikmed. Kuidas ja miks kokku tulite? Mingil hetkel muutusid LGBTIQ-teemad ühiskonnas üha aktuaalsemaks ka poliitilisel maastikul. Erakonnaliikmetena tulime kokku, et anda sisend sotsiaaldemokraatide seisukohtadesse neil teemadel ning et erakonnast saaks tugev partner ühiskonna LGBTIQ-teemalises dialoogis. Lisaks selleks, et toetada LGBTIQ-kogukonda kuuluvaid erakonnakaaslasi. Ning kokkuvõttes ikka selleks, et LGBTIQ-inimeste võrdsed õigused oleks poliitikas ja laiemalt ühiskonnas kaitstud. Suureks eeskujuks olid meie jaoks sarnased ühendused Saksamaa, Prantsusmaa ja Rootsi sotsiaaldemokraatide juures. Kellele on tegevus suunatud? Vikerroosi tegevus on suunatud nii erakonna sisse kui erakonnast välja. Oleme ühelt poolt kaasamõtlejate ühendus sotsiaaldemokraatliku liikumise sees ja teiselt poolt dialoogipartner kõikidele teistele organisatsioonidele, kellele LGBTIQ-teemad on südamelähedased. Oleme aktiivsed kaasalööjaid erakonna võrdsuspoliitikate komisjonis ning rahvusvahelisel tasandil teeme aktiivselt koostööd üleeuroopalise sotsiaaldemokraatide ühendusega Rainbowrose. Mis te teete? Me räägime palju. Räägime ja selgitame erakonna sees ja erakonnast väljas. Panustame erakonna programmiliste seisukohtade sõnastamisse ja kõigi Eestis tegutsevate inimõiguste ja LGBTIQ-küsimustega tegelevate organisatsioonide koostöösse. Teeme ise üritusi ja käime teiste üritustel. Osaleme ka pride’idel, reeglina koos teiste riikide sotsiaaldemokraatidega. Mis on olnud teie tegutsemisaja südantsoojendavaim hetk? Südantsoojendavaim hetk on olnud ehk Vikerroosi lipu esmakordne kõrgel lehvimine erakonna suvepäevadel. See oli justnagu meie ühine kapist väljatulek erakonna sees, mis tegi südant ikka väga soojaks ja oli väga ilus hetk. Muidugi hästi emotsionaalne on olnud kooseluseaduse vastuvõtmise hetk Riigikogus, mis oli väga oluline sündmus nii Vikerroosile kui kõigile sotsiaaldemokraatidele. Ja meie järgmine siht on täpselt selline, nagu ütleb seda Vikerroosi suur toetaja, kooseluseaduse üks algatajaid, Riigikogu liige Barbi Pilvre: „Kooseluseaduse rakendusaktidega on vaja edasi minna“. Kontakt: vikerroos@sotsid.ee, www.sotsid.ee/vikerroos

31. märtsil toimusid Tallinnas, Tartus ja Londonis meeleavaldused "Jah vabadusele, ei valedele!" Tallinna marsil osales ka Eesti LGBT Ühing ning tegevjuht Kristel Rannaääre pidas Vabaduse väljakul kõigi osaliste ees kõne, mis on järgnevalt esitatud täismahus. Vabadus ei tähenda ainult seda, et meil on vabariik, vaid ka seda, kas selle vabariigi sees on inimesed lõpuni vabad - vabad olemaks, kes nad päriselt on, vabad eneseteostusele, vabad armastusele, vabad võimalustele. Meie ümber on palju erinevaid inimesi, kellest keegi pole olulisem ega ebaolulisem. Küll aga on neid, kes ei ole päriselt vabad. Inimesed, kes näiteks ei saa välja oma kodust, kes ei pääse ligi teenustele, kelle keelt ei mõista perearst, kelle armastus ei ole justkui õige, kelle perest ei tohi rääkida koolis, kelle vähesed võimalused piiravad haridustee, kelle kodus on vägivald, kelle laual ei ole piisavalt toitu. Meie riik on täpselt nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Ja nõrgimaks lüliks on tahtmatus pakkuda kaitset kõigile oma inimestele ja nende mitteväärtustamine. Kui me tahame olla päriselt vaba riik, siis me peame aitama kõigil meie inimestel olla vabad. Igaüks meist peab tundma ennast turvaliselt ja kaasatuna ning teadma, et temast hoolitakse ja teda väärtustatakse, sest terved ja õnnelikud inimesed on terve ja õnnelik riik. Kuni meie hulgas on inimesi, kes ei ole päriselt vabad, ei ole me vabariik, mis on vaba riik. Täna marssisin mina kõigi eest, kes ei ole meie vabariigis päriselt vabad, aga eriti valusalt kannan ma oma südames lapsi ja noori, kes kogevad oma LGBT+ identiteedi tõttu vägivalda kodus või koolis. Eesti LGBT Ühinguni on jõudnud viimase aasta jooksul murettekitavalt palju selliseid juhtumeid, kuid kardan, et see on vaid väike osa statistikast. On kurb, et meie inimesi on hakatud üha enam nende identiteedi pärast jaotama õigeteks ja valedeks. Ja veelgi kurvemaks teeb selle tõsiasi, et seda tehakse lausa juhtpoliitukute tasandil, mis annab omakorda signaali ühsikonnale. Me näeme, kuuleme ja kogeme, et meie ühiskond ongi viimastel aastatel muutunud vihasemaks. Seetõttu ei tohi me enam pealt vaadata mitte kellegi kiusamist, alandamist, vihkamist. Me peame sekkuma, et peatada see viha. Ja me peame levitama headust! Sest kui me seisame teiste eest, seisame me lõpuks enda ja oma lähedaste eest. Usun, et tänane marss ja kõik teised hiljutised ärkamised ning juba eelnevate aastate aktivism suudavad ühiselt peatada selle, mis päriselt lõhub meie riiki ja aitavad luua võimalusi, et meie inimesed saaksid ükskord päriselt vabaks. Ka need, kes kannavad südames viha ja seetõttu on iseenda vangid.

„No hombres!“ – nii mehi küll ei saa – arvas hommikusöögilauas Kadri veganluse kohta tema sõbra vanatädi Colombias, mõistmata, miks peaks keegi keelduma tavalisest toidust. Kuigi vanatädil oli olnud noor geist sugulane, kes vihakuriteo tulemusena tapeti, ei hõlmanud tema maailmapilt variandina samast soost inimeste vahelisi suhteid ega tekitanud huvi võimalik reaalsus, kus loomi toiduks ei tarbita. Meie kultuuriruumi selgrooks on aga võimusuhted, mis ühendavad sellesama vanatädi geist sugulase tapmise ja loomade kehad tema hommikusöögilaual. Ometi jääb talle nagu enamikule nähtamatuks seos nende kahe vahel. Veganite ja LGBT+ aktivistide peal mängitakse sageli läbi sarnaseid hirme: et miks surutakse teistele peale oma maailmavaadet või et lapsi tuleb selliste ohtude eest kaitsta. See ei tähenda, et LGBT+ inimesed ja veganid oleksid kuidagi ühesugused grupid või et veganite, vähemuste ja loomade rõhumist saaks pidada ühesuguseks. Küll aga ühendab meid asjaolu, et eksisteerime samas mõttesüsteemis, mis on hierarhiline ja sügavalt ebavõrdsust soosiv, mõjutades meie elu ka eri kogemuste korral sarnaste mehhanismide kaudu. Lahti tuleb harutada võimustruktuur ise, sest kuni me pole teadlikud võtetest, millega see end taastoodab, võime heauskselt süsteemi ennast säilitades kaasa aidata ebavõrdsuse püsimisele kellegi teise suhtes. Võimustruktuuri kvintessents Eri inimgruppide ja loomade kohtlemine on sügavalt seotud hierarhilise võimustruktuuriga, mille skaala ülemises otsas asub „ideaalinimene“ ja alumises selle lahutamatu vastandina „loom“.[1] „Ideaalinimese“ kategooria on defineerinud need, kes on ajalooliselt rohkem võimu omanud ja omavad ka täna – sel on valge lääneliku heteroseksuaalse cis-mehe nägu.[2] Kõik ülejäänud, sealhulgas nii-öelda vähemused, jaotuvad skaalal hierarhiliselt. Mida lähemal oled loomale, seda vähem võimalusi ja võimu sul on. Mida rohkem meie identiteet ja teiste tõlgendus meist kattuvad ning sarnanevad ideaalinimesega, seda lihtsam on mitte teadvustada skaala ülemisse otsa kuulumisega kaasnevaid privileege. Ometi on tegemist positsiooniga, mis võib muutuda, kui muutub meie sise- või välismaailm ning heidab nii valgust sellele, kuidas võim toimib. Kategooriate hierarhilisusest ja muutlikkusest saame aimu nende lugudest, kelle identiteet ja välimus ei kattu vastavalt eksisteeriva võimustruktuuri ettekirjutustele – näiteks võivad transsoolised inimesed kirjeldada, kuivõrd erinevalt koheldakse naisi ja mehi [3] –, või „naiselike“ meeste lugudest, kes ohustavad võimustruktuuri juba ainuüksi seeläbi, et ei taastooda selgepiirilist ideaalinimese kategooriat.[4] Naised ja naiselikkus on hierarhias madalamal astmel ja mehi, kes on naiselikumad – olgu nad geid või heterod –, kiusatakse, sest naiselikkus on vähem väärt. Teisalt seavad ka naised, kes ei ole meestest huvitatud, hierarhia küsimärgi alla. Seetõttu öeldakse, et nad „pole õiget meest saanud“ või et nad ise tahavad mehed olla. Transsoolised inimesed ohustavad ideaalinimest, sest nad justkui otsustavad ise oma sooidentiteedi ja soolise eneseväljenduse üle. Ideaalinimesest lähtuva hierarhia järgi ei saa naisest kunagi õiget meest ja mees, kes tahab naine olla, alavääristab iseennast. Mittebinaarne sooidentiteet ei sobitu üldse valitsevasse süsteemi ja on alaesindatud. Läbi aegade on paljudes kohtades valitsevast normist kõrvalekalduvaid inimesi sõna otseses mõttes vaimselt ja füüsiliselt karistatud ning „ravitud“, s.o valitsevat arusaama sisuliselt peale sunnitud. Kuskil pole võimustruktuuri meelevaldsus aga ilmsem kui selle alumises otsas, looma kategoorias, mille defineerime meie kui inimesed, koondades selle sildi alla lugematul hulgal äärmiselt erinäolisi olendeid, keda ei ühenda sageli midagi muud peale selle, et nad pole inimesed – ometi räägime neist kui ühest ja samast hääletute tegelaste grupist. Olgugi et need oleme meie, kes neid kuulata ei taha ega oska. Näitena sellest, kuidas looma kategooriaga opereeritakse, võib tuua 2018. aasta algusest presidendi vastuvõtul esitatud lavastuse juhtumi, kui justiitsminister Reinsalu kutsus meedias ilmunud naisõiguslaste seisukohti ja sõnavõtte „kanakarja kambakaks“ Ojasoo vastu.[5] Troop „kanakarja kambakas“ toimib ainult siis, kui arvame, et kanaks olemises on midagi madalamat inimeseks olemisest. Säärases hierarhias pole midagi loomulikku, see peegeldab lihtsalt võimupositsioonil olijate ebavõrdset nägemust maailmast. Kasutades seda väljendit, paigutas Reinsalu häält tõstnud naised skaala ideaalinimene-loom alumisele pulgale ja taaskehtestas sellega juurdunud ebavõrdset võimustruktuuri. Loomi kasutatakse kategoriseerimisel küll ka justkui positiivses kontekstis, näiteks tähistades mehelikkust „täku“ või „härja“ kujul, kuid ka siin on tegemist üldistamise ja stereotüpiseerimisega. Üks liik surutakse mingisuguse sildi alla: seesama „täkk“ saab stereotüüpse tähenduse, mis kantakse hiljem üle teatud viisil käituvale mehele, keda seeläbi stereotüpiseeritakse samamoodi kui indiviide, kelle põhjal on kategooria loodud. Stereotüpiseerivad nägemused loomadest ei pärine loodusest, vaid on inimeste looming, millega taastoodetakse eksisteerivat maailmakäsitust. Nähtamatud ideoloogiad Ideaalinimese-looma skaalat toetavad sügavat ebavõrdsust soodustavad ja laialt levinud ideoloogiad, millest meie puudutame kaht, kuigi neid on veel. Täpsemini räägime spetsiesismist ja heteronormatiivsusest, mis on domineerivad ideoloogiad – st inimestele üldiselt nähtamatud ja aktsepteeritud normina, nii et me ei tajugi neid enam ideoloogiatena. Mõlemad kasutavad enda alalhoidmiseks samu tööriistu, kuid enne veel, kui need juppideks võtame, seletame lahti, mis kumbki on. Spetsiesism on veendumus, et teise liiki kuulumine on piisav põhjus tundevõimeliste olendite ärakasutamiseks, vangistamiseks, tapmiseks hoolimata sellest, et loomad tunnevad valu, hirmu, rõõmu ja naudinguid, nad on ümbritsevast teadlikud, neil on soov elada ning kannatusi vältida.[6] Spetsiesismile vastandub veganlus – sotsiaalse õigluse liikumine, mille eesmärgiks on lõpetada loomade ärakasutamine ja tapmine ning tagada neile põhiõigused, näiteks õigus kehalisele puutumatusele ja elule. Veganlusega taotleme, et lõpetaksime mõtlemise loomadest kui objektidest, kelle kehade, territooriumi, perede ja elude suhtes meil on õigus dikteerida meie enese soovidest ja tahtmistest lähtuvaid tingimusi. Heteronormatiivsus on uskumus, et inimesed jaotuvad selgelt kaheks sooks, meheks ja naiseks, et see on bioloogiliselt määratud, et kummalgi sool on selge roll ja et heteroseksuaalsed suhted kahe eri soost inimese vahel on ainus norm. Heteronormatiivsuse vastand võiks olla mitmekesisuse märkamine ja mõistmine (vrd sootundlikkus vs soopimedus), inimkonna nägemine mittehomogeensena. Ideaalinimeseks on antud kategooria mõistes cis-sooline heteroinimene, meie praeguses ühiskonnas mees. Psühholoogiadoktor Melanie Joy sõnul taastoodavad domineerivad ideoloogiad end kolme põhiõigustuse kaudu, mille ta võtab kokku fraasiga the 3N’s of justification: normal, natural, necessary [7] – kui usume domineerivat ideoloogiat, usume, et enamlevinud normid on normaalsed, loomulikud ja vajalikud. Spetsiesism ja heteronormatiivsus on ideoloogiad, millele mõlemale annavad vastupidavuse need samad kolm põhiõigustust. Vaatame, kuidas nimelt. Ärge suruge oma maailmavaadet peale Kui ideoloogia on muutunud „normaalseks“, tähendab see, et kehtivate sotsiaalsete normidega kaasaminek pole mitte ainult soovituslik, vaid on nii laialt aktsepteeritud, et igasugune kõrvalekalle tundub ebanormaalne. Neid norme on lihtne järgida seda ise teadvustamata, sest kõik teevad nii. Normaalseks muutunud ideoloogia järgimist tunnustatakse, kõrvalekaldumist aga ei soosita või isegi karistatakse. Loomade puhul öeldakse, et on normaalne neid süüa ja tarbida. Kuigi enamus seda ei taju, on tegemist siiski ideoloogiaga, mis on niivõrd normaliseeritud, et loomade tarbimisest loobumine nõuab teadlikkust ja tahet. Spetsiesismi sügavat juurdumist näeme järgmistest näidetest. Veganlust toetavate valikute tegemine on raskendatud. Toidukohtades puuduvad vegantoidud, eriti avalikus sektoris. Veganitel on raske saada kvaliteetset arstiabi, sest tihti nähakse terviseprobleemide põhjust veganluses ega tegeleta pärismuredega. Kooliõpikutes räägitakse loomadest kui tarbeobjektidest – kuidas lehmad „annavad“ piima ja sead „annavad“ liha. Lehmapiima tootmist ja tarbimist doteeritakse. Veganmenüüde pakkumist haridusasutustes ei soovitata (kuigi õnneks keelata pole võimalik). Loomade tarbimine on sisse kirjutatud seadustesse, mille järgi avalikus sektoris toitlustatakse. Normidel puudub järjepidevus. Kuigi Eestis tundub mõeldamatu süüa koeri, kes on lemmikloomadeks, on kultuure, kus süüakse koeraliha samamoodi nagu meil sigu, lehmi ja teisi. Vastuolu aitab lahendada ideaalinimese-looma skaala, mis võimaldab meil tõlgendada teisi kultuure veidratena, selle asemel et seada küsimärgi alla, miks teeme sea ja koera vahel sellist vahet. Kuna loomade tarbimine on normaalne, siis leiame põhjendused vastuoludele viisil, mis ei kompromiteeri kehtivat ideoloogiat ja norme. Veganlus paistab nišivalikuna, mida „surutakse peale“. Veganluse kohta käivate artiklite kommentaariumides on levinud seisukohad, et „veganid on lärmakad“ kuni selleni välja, et „ainult paraad on veel puudu“. Spetsiesism on niivõrd tavaline, et seda isegi ei tajuta ideoloogiana, nii et paradoksaalsel moel tundub hoopiski veganlus parimal juhul maailmavaatena, kuid enamasti lihtsalt toitumisviisina, mida surutakse peale. Veganlusest rääkimine ohustab domineeriva ideoloogia teadvustamata käsitamist normaalsusena. Heteronormatiivsus kui meie ühiskonna „vaikimisi“ ideoloogia esindab ja esitab piiratud võimalusi enesemääratlemiseks, eneseväljenduseks ja suhete defineerimiseks. Normist erinemine on tehtud mitmel viisil keeruliseks ja sageli isegi häbiväärseks nii ühiskondliku arvamuse kui ka sellest mõjutatud seadusandlusega. Neid viise järgmiseks vaatlemegi. Heterosuhete kui ainsa normaalsuse taastootmine. Kui ühiskondlik suhtumine ja mõistmine kõrvale jätta, siis ametlikult on samast soost inimeste vahelised suhted kooseluseaduse alusel aktsepteeritud. Kui see seadus ka täielikult toimiks, st hetkel puuduvad rakendusaktid oleksid vastu võetud, oleks samast soost inimestel siiski keerulisem oma suhet ametlikult registreerida kui neil, kes Eesti seaduste järgi abielluda soovivad. Kooselulepingu sõlmimine nõuab mahukamat paberimajandust ning maksab kuni mitusada eurot rohkem kui abiellumine. Praeguses juriidiliselt segases olukorras peavad inimesed aga lausa kohtusse pöörduma, et kasutada neile seadusega tagatud õigusi. Lisaks juriidilisele olukorrale normaliseerib sellist asjade seisu ka meedia, millega puutume igapäevaelus kokku oluliselt rohkem kui seadusandlusega. Läänemaailma massimeedias ja meelelahutuses näeme peamiselt vaid cis-hetero paare ning üldiselt sama valemi järgi toimivaid, samu samme järgivaid suhteid. Kui erandkorras lisatakse näiteks filmi või sarja LGBT+ tegelasi või LGBT+ suhteid, siis sageli on nende näitamise eesmärk kasutada neid kas huumori või traagika otstarbel. Väga levinud on ekstra-
vagantse geimehe karakter või naiste-
vaheline suhe, mis lõppeb ühe või mõlema naise surmaga [8] (internetikogukondades hõisatakse tragikoomiliselt, kui lesbi ei suregi lõpus ära). Normidel puudub järjepidevus. Kui eurokeskses läänemaailmas on normiks n-ö mehena sündinud mees, kes väljendab end maskuliinselt, ja n-ö naisena sündinud naine, kes väljendab end feminiinselt (ehk sugu ja soorollid on kaasasündinud, ettemääratud ja binaarsed), siis üle maailma on eri aegadel eri ühiskonnad sugu ja seksuaalsust tajunud hoopis mitmekesisemalt. Näiteks on Põhja-Ameerika põlisrahvaste seas two-spirit inimesed, kes on naise ja mehe kõrval kolmas sugu ning kehastavad mõlemat. Samuti on kolmanda soo või mittebinaarse soo esindajad hijra’d Indias, fa’afafine’d Polüneesias, waria’d Indoneesias, travesti’d Ladina-Ameerikas jm. Mitmes kultuuris on need identiteedid levinud ja aktsepteeritud ning võivad täita ka erilist ja hinnatud ühiskondlikku rolli. Meile võõrastest sookategooriatest tingituna vajaksime ka uusi viise, kuidas nende inimeste seksuaalsetest orientatsioonidest rääkida. LGBT+ identiteeti ja „eluviisi“ nimetatakse valikuks ja sellest rääkimist teistele pealesurumiseks. Kui LGBT+ kogukond ütleb, et nende põhiõigusi ei tunnustata cis-hetero inimeste õigustega samal tasemel, siis kuuleb sageli protestihääli, mis väidavad, et LGBT+ inimesed nõuavad endale eriõigusi, kuigi tegemist on hoopiski võrdsusesooviga sellistes valdkondades nagu pere loomine, töötamine, ligipääs tervishoiuteenustele jne. Pride-rongkäigud, mis on ülemaailmne nähtus taotlemaks nähtavust ning oma õiguste tunnustamist ühiskonna ja valitsuste poolt, on paljude silmis pelgalt ebanormaalsusega uhkustamine. Oma mittehetero identiteedist rääkimist nimetatakse pealesurumiseks, lisades, et on ükskõik, mida keegi kinniste uste taga teeb, aga et sellega ei ole vaja teiste ees „lehvitada“. Probleemile tähelepanu juhtimist nimetatakse tähelepanuvajaduseks või probleemide loomiseks. Loodus on nii määranud Ideoloogia muutub „loomulikuks“ bioloogiliste põhjenduste kaudu, mis viitavad kooskõlale loodusega. Põhjendusi loovad aga need, kes on ideaalinimese-looma hierarhia tipus ning omavad selleks vahendeid ja võimu. Melanie Joy selgituste järgi panevad loomulikkusele aluse kolm peamist institutsiooni: ajalugu, religioon ja teadus. Ajalugu võimaldab väita, et „nii on alati olnud“, religioon seob ideoloogia jumaliku tahtega ja teadus annab „bioloogilised“ põhjendused. Olgugi et Eesti kuulub kristlikku kultuuriruumi, ei ole siin väga olnud kuulda põhjendusi loomade tarbimisele jumaliku korra alusel, küll aga on laialt levinud kaks põhiargumenti, mis säilitavad spetsiesismi ning varjutavad veganluse kui vägivallatu alternatiivi võimalikkust. Tegemist on kahe järgmise ideoloogilise konstruktsiooni ja nende tuletistega. Inimesed on juba kiviajast saati loomi küttinud ja tarbinud. Inimajaloost aga on teada teisigi vägivaldseid praktikaid, mis on vähemalt sama vanad kui loomade tarbimine, näiteks kannibalism, imikute tapmine, vägistamine, mõrvad jne. Küsimus pole selles, mis on inimesele „loomulik“, sest oleme nii alati teinud, vaid selles, millised meie valikud on põhjendatud. Paljude vägivaldsete praktikate puhul oleme aktsepteerinud, et need ei ole kooskõlas meie väärtustega, aga spetsiesism suudab end ometi taastoota ega võimalda loobuda põhjendamatust vägivallast teiste liikide vastu. Nii kasutatakse ajalugu ja traditsioone spetsiesistliku rõhumissüsteemi õigustamiseks. Inimesed on loodud loomi sööma. Kuna spetsiesism on niivõrd normaliseeritud, tunduvad väga loomulikud ka spetsiesismi taastootvad ja seletavad „teaduslikud“ väited, justkui oleksime loodud segatoidulisteks. Ometi läheb võrdlemisega siin raskeks, sest inimese toidulaud erineb oluliselt loomade omast: oleme oma toitu juba väga kaua küpsetanud ja aretanud ning on küsitav, milline toidulaud on üldse „loomulik“. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et „loomulikust“ toidust ei räägita selle põhjenduse juures kui millestki, mis tagaks tervise või hea enesetunde. Ilmselt on olnud ka inimese toiduvalikute puhul aegu, kus on olnud parem taluda pidevalt kergemaid füüsilisi vaevusi näiteks laktoositalumatuse tõttu kui kannatada suur osa aastast alatoitumuse käes. See, et meil on võimalik seedida ja taluda loomset päritolu toitu, ei tähenda, et see oleks meile loomulik. LGBT+ kogukonna nähtavus on ajalooliselt olnud pea olematu (tänapäeval on hakatud seda küll sammhaaval tagantjärele parandama) ja seega võib olla keeruline tõestada, et need inimesed on alati meie seas elanud. Kogukonna „loomulikkusele“ vaidlevad vastu ka viimasel ajal esile kerkinud end kristlike väärtustega siduvad grupid, kes toetuvad Eestis üsna vähekasutatud religioossele argumendile, seostades seda ka loodusseaduste ja üleüldise normaalsusega. LGBT+ inimeste suhted ja identiteedid on loodusseaduste vastu. Meie ühiskonnas peetakse „loomulikuks“ cis-soolisi heteroseksuaalseid inimesi ja nendevahelisi paarisuhteid. Kui „loomulikku“ loodusega seostada, siis on seda arusaama tegelikult raske kinnitada, kuna igas loomade rühmas (imetajad, linnud, roomajad, putukad) esineb suhteid samast soost isendite vahel [9] (kuigi loomade puhul ei saa rääkida sättumusest nagu inimeste puhul, vaid pigem käitumisest). Samuti on loomariigis näiteid sellest, et sugu või isegi soorollid ei ole sünniga määratud. Mitmed sisaliku- ja kalaliigid suudavad vastavalt eri vajadustele ja tingimustele bioloogilist sugu muuta, samuti mõni koralliliik. Merihobude seas sünnitavad lapsi isased. LGBT+ inimeste suhted ja identiteedid on kaasaegne väljamõeldis ja trend. See argument ei kehti siin nagu normaalsuse mõiste juureski – eri aegadel on eri kultuurid sugu ja seksuaalsust erinevalt käsitlenud. Näiteid sellest leiab nii eri kultuuride mütoloogiatest kui ka eri ühiskondade ülesehitusest. Üleüldse on seksuaalsus (nii homo- kui heteroseksuaalsus jt) identiteedi osana tegelikult alles 19. sajandi leiutis.[10f] Enne seda räägiti vaid tegudest ja käitumisest, mitte inimesest kui teatud gruppi kuulujast. Näiteks võidi taunida või karistada vahekorras olnud mehi, kuid eelkõige just konkreetse teo eest. Teistmoodi pole tervislik Kui ideoloogiat juba võetakse loomulikuna, muutub see ka ellujäämiseks „vajalikuks“. Tegemist on kõige tugevama ideoloogilise konstruktsiooniga, mis muudab kehtiva süsteemi paratamatuks, millele justkui polegi alternatiive. Loomade tarbimise puhul kasutatakse vajalikkuse-argumente väga palju ning ka siin aitab teaduskeel kaasa spetsiesismi alalhoidmisele. Seda näeme järgmistel puhkudel. Veganlus on keeruline ja ohtlik, eriti lastele. Vaatleme näiteks, kus on fookus debatis veganluse üle. Kuigi veganlus on vabadusliikumine ja oluliselt laiem toitumisküsimustest, käib arutelu hoogsalt just selle üle, kas veganlus on tervislik. Siiski on argumendid viimase kümnendi jooksul muutunud, sedamööda, kuidas üha rohkem täiskasvanuid ja nüüd ka juba lastega peresid on valinud veganluse ning löönud spetsiesistlikust ideoloogiast lahku. Kui varem rääkisid institutsioonide poolt tunnustatud eksperdid, et veganlus on ohtlik, keeruline, toitaineid ei saa kätte jne, siis nüüd on debatt liikunud peamiselt vaidlusele laste tervise üle, mistõttu kuuleme sageli tuttavlikke „jätke lapsed rahule“ seisukohti. Endiselt taastoodetakse müüti, et lapsed peavad loomi sööma, sest veganlus on keeruline või suisa ohtlik. Kuivõrd vanusest sõltumata ei ole inimestel füsioloogiliselt vajalik loomi tarbida, on siinpuhul reaalsuses tegemist ideoloogilise aruteluga, kus võimupositsioon on spetsiesistlikku maailmavaadet taastootvatel isikutel ja institutsioonidel, mida nad esindavad. „Liha on hea valguallikas.“ Vajalikkuse-müüti taastoodetakse teaduses, kasutades loomakehade ja kehavedelike kohta keelelisi konstruktsioone, nagu „kõrgema bioväärtusega valgud“, või väidetega nagu „heemne raud imendub paremini“ ja „piim on hea kaltsiumiallikas“. Säärased väited toimivad puhvrina (n-ö absent referent)[11] reaalse indiviidi ja tarbetoote nagu liha, piim, munad jne vahel, lahendades võimaliku kognitiivse dissonantsi, mis võiks tekkida, kui mõtleksime sellest, et me ilma vajaduseta tarbime tundevõimeliste olendite kehasid ja kehavedelikke, keda on nende tahte vastaselt ära kasutatud või lausa tapetud. Spetsiesistlike praktikate jätkumiseks on need väited hädavajalikud, et luua võimalus distantseeruda süsteemsest vägivallast, millel need praktikad rajanevad. Tegemist pole niivõrd füsioloogiaga, vaid ideoloogiaga, mis muudab loomade tarbimise nii loomulikuks kui ka vajalikuks. Näiteks on mõeldamatu – kuigi võimalik – rääkida inimlihast kui heast ja kvaliteetsest valguallikast, ilma milleta pole võimalik tervislikult elada. Ometi ei üritata isegi laborites toota inimlihaburgereid, sest see on vastuolus meie eetiliste põhimõtetega. Spetsiesismi säilimiseks on hädavajalik säilitada müüti veganluse ebatervislikkusest, sest taimetoitluse tervise-eeliste tunnistamine tähendaks koheselt skaala kõigutamist ning praeguse võimustruktuuri küsimärgi alla seadmist. Spetsiesistlik põhiõigustus, et me ei saa loomi tarbimata olla terved või elada hästi, võimaldab jätkata loomade tarbimist ilma põhjuseid ja tagajärgi nägemata. Vähemustele, kes ei ela oma elu vastavalt valitsevale normile, võib üsna kergekäeliselt ette heita erinevaid ühiskonna murekohti, muu hulgas seda, et nad ei täida inimestele ühiskonna poolt pandud näiliselt universaalseid kohustusi ning kahjustavad seeläbi sedasama justkui korrastatud ja muidu toimivat ühiskonda. Heteronormi vajalikkuse müüti luuakse mitmete uskumuste läbi. LGBT+ inimesed suretavad rahvastiku välja. Kui räägitakse samast soost inimeste suhete, LGBT+ inimeste õiguste ja muu sellisega seotud ohtudest, siis sageli on põhiargumendiks see, et inimkond saab jätkuda vaid mees-naine kooslustest ja seetõttu on üksnes sellised suhted vajalikud ja õigustatud. Tegelikult on inimesed alati lapsi sünnitanud ja kasvatanud väga erinevates peremudelites, alates üksikvanematest kuni hõimudeni, kes kõik koos oma lapsi kasvatavad ja kus lastel on mitu vanemat bioloogilisest seosest sõltumata. Külgetõmme ükskõik mis soost inimeste vastu ei määra isiku võimet või soovi saada lapsi. Igal juhul ei ole alust LGBT+ inimestele rahva väljasuretamist ette heita. Näiteks ainuüksi Lääne-Tallinna Keskhaiglas sünnib igal kuul üks-kaks last LGBT+ peresse.[12] LGBT+ inimesed ei suuda pakkuda lastele täisväärtuslikku elu. Teine tuline konfliktipunkt on küsimus, kas samast soost paarid on üldse kõlbulikud lapsi kasvatama. Kas LGBT+ peredes kasvavatest lastest saavad „normaalsed“, terved inimesed, kas need lapsed saavad perest kätte kõik need eeskujud ja mõjud, mida üks terve laps saama peaks? Öeldakse, et lapsele on vaja nii ema kui isa. Ometi kõlab see argument kõige tihedamini just LGBT+ teemadega seoses, mitte siis, kui räägime näiteks üksikvanematest, kes on üksi jäänud väga erinevatel põhjustel, vanavanematest, kes lapsi kasvatavad, vms. Ehk teisisõnu on tegu sageli üsna valikulise kriitikaga ning tegelikkuses mängib lapse heaolus rolli hoopis tema peresuhete kvaliteet, mitte pere koosseis.[13] Inimese kõrgeim eesmärk on saada lapsi. Heteroseksuaalse tuumikperekonna normaliseerimine ja prioriteedina käsitlemine taastoodab ka teist ideoloogilist arusaama, nimelt seda, et täisväärtuslik inimene peab kindlasti lapsi saama. Eriti kehtib see ühiskondlik nõue justkui naiste kohta. Ometi on palju inimesi, kes eri põhjustel lapsi ei soovi või ei ole võimelised neid saama ning teevad väga isikliku ja individuaalse otsuse, kas ja millisel kujul nad suhteid ja peret loovad. Inimesi on maailmas niigi juba väga palju – miks on tingimata vajalik neid juurde sünnitada? Mis vajadust see ülerahvastatud maailmas rahuldab ja mida lisab see inimese enda väärtusele? Unistus võrdsest tulevikust Veganlus, LGBT+ õigused ja muud va-badusliikumised on intersektsionaalselt põimitud ning kuni me eitame, et rõhumise lõppemiseks peame lõpetama kõigisse selle vormidesse panustamise, ei saavuta me võrdsusel põhinevat ühiskonda. Õnneks on loomaõiguslaste seas palju inimõiguslasi ning inimõiguste eest seisjad on omakorda hakanud mõistma loomaõiguste fundamentaalset rolli süsteemse muutuse saavutamisel.[14] Nagu on öeldud: keegi meist pole vaba, enne kui kõik on vabad. Peame astuma välja kehtivatest vägivaldsetest ideoloogiatest, valides veganluse ja toetades teisi vabadusliikumisi, nagu LGBT+ kogukonna oma. Võrdsusel põhinev ühiskond on pigem utoopia kui miski, mida oleks täna võimalik kirjeldada – seda lihtsalt ei eksisteeri veel. Meie võimalus on see koos ellu unistada. [1] A. Ko, S. Ko, Aphro-ism: Essays on Pop Culture, Feminism, and Black Veganism from Two Sisters. New York, 2017. [2] Cis-soolisus – kui inimese sooidentiteet kattub tema bioloogilise sooga. [3] D. I. Hjörleifsson, Mündi kahest küljest. Feministeerium, 30.01.2018. https://bit.ly/2EMF4cK. [4] K. E. Helgason, Õhuloss, mis kohe lõhkeb. Feministeerium, 12.03.2018. https://bit.ly/2CwYEHH. [5] Reinsalu kaitseb Ojasood: aitab! Lõpetage kanakarja kambakas! Kahetsen, et tema juhtumi puhul naistevastase vägivalla hukka mõistsin. Delfi, 16.01.2018. https://bit.ly/2oP0Ou6. [6] The Cambridge Declaration on Consciousness. Francis Crick Memorial Conference, 07.07.2012. https://bit.ly/1wa0i7B. [7] M. Joy, Why We Love Dogs, Eat Pigs, and Wear Cows. San Francisco, 2009. [8] Bury Your Gays. TV Tropes, 31.01.2019. https://bit.ly/2MmByJf. [9] M. Hogenboom, Are There Any Homosexual Animals? BBC, Earth, 06.02.2015. https://bbc.in/2TnSQpX. [10] B. Ambrosino, The Invention of Heterosexuality. BBC, Future, 16.03.2017. https://bbc.in/2MIJ4Mu. [11] C. J. Adams, The Sexual Politics of Meat. London jm, 2016. [12] B. Davidjants, Vikerkaar arstikabinetis. Feministeerium, 17.05.2018. https://bit.ly/2UuGUmc. [13] S. Golombok, Modern Families: Parents and Children in New Family Forms. Cambridge, 2015. Refereeritud: Families With a Difference: The Reality Behind the Hype. University of Cambridge, Research, 12.03.2015. http://bit.ly/2Gbcf9K. [14] J. Shooster, Why Human Rights Groups Are Beginning To Support the Rights of Non-Human Animals. Open Democracy, 13.05.2018. https://bit.ly/2BzK1S7. Kristiina Raud (Eesti LGBT Ühing), Kadri Sikk (Eesti Vegan Selts) Artikkel esmailmus Vikerkaare numbris 3/2019. Kaanepilt: The Vegan Rainbow Project