Otsingu tulemused

EESMÄRK: Koolituse eesmärk on anda psühholoogia ja psühhiaatria valdkonna spetsialistidele infot, mille abil paremini mõista ja toetada LGBT+ inimesi ja nende lähedasi. KOOLITUSEL KÄSITLETAVAD TEEMAD: Sugu ja seksuaalsus (sh sooline ja seksuaalne identiteet, kapist välja tulemine, müüdid) LGBT+ inimeste olukord Eestis ja Euroopas (sh seadusandlus, meditsiin, ajalugu, religioon) Eesti LGBT+ inimeste ja nende lähedaste lood (sh lapsed, noored, pered, haridus) KELLELE: psühholoogia ja psühhiaatria valdkonna spetsialistid AEG JA KOHT: 26.04 kell 12-17 Eesti LGBT Ühing, Kaarli pst 5-1, Tallinn 23.05 kell 10-15 WEDUR kohvik ja ruum, Vaksali 6, Tartu Koolitus on tasuta. Täpsem kava saadetakse osalejatele enne koolitust e-posti aadressile. REGISTREERIMINE: Tallinn: https://forms.gle/fGDH6fj325u29NoX7 Tartu: https://forms.gle/rZgXMBovQ7okewhU9 KOOLITAJAD: Kristel Rannaääre on seitse aastat töötanud Eesti LGBT Ühingus, sh toetanud LGBT+ inimesi ja nende lähedasi kogemusnõustajana. Lisaks on ta andnud sisendeid näiteks inimõiguste ja hariduse valdkonna uuringutesse ja õppematerjalidesse ning koolitanud formaalse ja mitteformaalse hariduse, meditsiini ja psühholoogia valdkonna spetsialiste LGBT+ teemal. Evelin Kala on õppinud psühholoogiat Audentese ülikoolis ning töötab psühholoogilise nõustajana Eesti LGBT Ühingus, olles LGBT+ kogukonnale ja nende lähedastele toeks juba seitse aastat. KONTAKT: kristel(at)lgbt.ee

Eelmise aasta detsembris ilmus uudis, et EKRE päris Tallinna Haridusametilt põhjalikult aru selle kohta, miks ja kuidas sattusid õpilased kinos Sõprus “Klassiga kinno” programmis linastuvat filmi “Kapist välja” vaatama. EKRE soovis teada muu hulgas õpilaste arvu, mis koolides nad õpivad, kust koolid filmi kohta infot said ning lisaks paluti ülevaadet koolides toimunud seksuaalvähemusi käsitlevatest tegevustest. Eesti LGBT Ühing taunis Haridusameti otsust edastada kõik küsimused koolijuhtidele, sest “ükski erakond ei tohi dikteerida, milliseid õppemeetodeid koolides õppekava täitmiseks kasutatakse” ning avaldas muret, et koolijuhtidele päringuid tehes saadeti “haridusasutustele ja laiemale avalikkusele sõnum, et koolid ei tohi ise otsustada õppekavade täitmiseks kasutatavate õppemeetodite ning üldinimlike väärtuste õppetöös kajastamise üle.” Ühingu otsepöördumises küsisime Haridusametilt, miks otsustati jätta toetamata LGBT+ noored ja LGBT+ teemade käsitlemine tunnis ning kas Haridusamet ei pea nende teemade käsitlemist koolitunnis ja ühtlasi LGBT+ noorte toetamist oluliseks. Paraku ei saanud me sellele selgitust, kuna vastuses mainiti vaid seda, et koolide õppekava lähtub riiklikust õppekavast, mille täitmist korraldab kool. Ometi viitas sellele oma kommentaaris ka ühing just seetõttu, et üks erakond otsustas koolide töökorraldusse sekkuda. Eelnevast tulenevalt uurisime ka, miks otsustas Haridusamet sellise päringu tegemise kasuks, kui koolidel on õigus kasutada õppetööks erinevaid meetodeid ja riikliku õppekava sisu ei rikutud ning EKRE fraktsiooni päringule oleks saanud vastata ka koolijuhtidelt eraldi aru pärimata. Sellele küsimusele vastati lühidalt, et linnavolinike arupärimistele vastamine on ametile kohustuslik. Kahjuks ei kajastu Haridusameti vastustest seda, mida mitte ainult Eesti LGBT Ühing, vaid eelkõige koolides õppivad LGBT+ noored ja neid toetavad koolitöötajad teada soovivad. Kõigile õpilastele peab turvalise õpikeskkonna tagama tõepoolest eelkõige kool ja selle juhtkond, kuid avaliku asutusena on ka Haridusameti tegudel ja seisukohtadel suur mõju. Jättes kaitsmata LGBT+ teemade käsitlemise vajalikkus, saadeti LGBT+ noortele sõnum, et neid puudutavad küsimused ei ole olulised või on lausa häbiväärsed. Samuti oli see signaal õpetajatele, justkui oleks nende valitud õppesisu ja -meetodid ebasobivad. Mainitud kinoskäik on viimase aasta jooksul üks kolmest avalikuks saanud juhtumist, kui LGBT+ õpilasi diskrimineeritakse või alavääristatakse. Eesti LGBT Ühingule tekitab see tendents muret, mistõttu oleme tugevdanud koostööd erinevate inimõiguste ning laste ja noortega tegelevate organisatsioonidega, et koos kaitsta noorte õigusi ning tagada turvaline koolikeskkond igale õpilasele. Vajadus selle järele ilmnes teravalt ühingu 2018. aasta suvel läbiviidud koolikeskkonna uuringus, milles LGBT+ õpilased vastasid küsimustele kiusamise, ahistamise, LGBT+ teemade käsitlemise ja oma turvalisuse kohta. Uuringu tulemused avalikustame 2019. aasta teises pooles. Kaanepilt: Filmi "Kapist välja" reklaam. Allikas: Kino Sõprus

Как и почему вы собрались? До 2015 года, русскоязычные представители ЛГБТ-сообщества выпадали из поля зрения и не получали никаких услуг. Эта ситуация послужила толчком к созданию Русскоязычного ЛГБТ-сообщества Эстониии. В дальнейшем было принято решение, что организация будет объединять как русскоязычных, так и эстоноязычных представителей ЛГБТ-сообщества, при этом изменится название организации. В первую очередь свои усилия члены «ВЕК ЛГБТ» направляют на мобилизацию сообщества ЛГБТ Эстонии, усиление потенциала организации, адвокацию расширения услуг для МСМ, а также сотрудничество с организацией по защите прав ЛГБТ «Eesti LGBT Ühing» и Эстонской сетью ЛЖВ. На данный момент организация объединяет 14 представителей ЛГБТ сообщества, а также дружественных специалистов и волонтёров. На кого направлена ваша деятельность? Целью объединения является снижение уровня дискриминации со стороны общества по отношению к людям, принадлежащим к ЛГБТ-сообществу, повышение уровня информированности на темы, связанные с ЛГБТ, как в обществе, так и среди ЛГБТ, защита прав ЛГБТ на всех уровнях, предоставление психосоциальной и медицинской помощи. Чем вы занимаетесь? Основная деятельность организации: Ведение прямого диалога с представителями властей, правозащитниками и гражданскими активистами Проведение информационных кампаний Обеспечение доступа всем ЛГБТ, независимо от места жительства и других признаков, к средствам правовой, психосоциальной и медицинской поддержки Помощь родителям и друзьям ЛГБТ Проведение круглых столов, семинаров, конференции, тренингов и т. п. Осуществление дистанционной информационной, психосоциальной юридической поддержки представителям ЛГБТ-сообщества Каков был лучший момент вашей деятельности? Основным достижением был семинар по потребностям круглого стола, который прошёл в декабре. Многие участники встречи выразили мнение что этот семинар может быть хорошим началом сотрудничества между нпо и государственными структурами. Цитата «Возможно лёд тронется!». Основным мероприятием, которое запомнилось, был Балтик прайд состоявшийся в 2017 году. В рамках шествия VEK LGBT провела медиа кампанию. В процессе подготовки медиа кампании, активисты и волонтеры VEK LGBT разработали концепцию и цель кампании – призвать людей быть теми, кто они есть в вопросе ВИЧ. Одно из основных посланий сообщества прозвучало как «Разные люди. Одна проблема» (Different People. Same Problem). Представители двух организаций, VEK LGBT и EHPV, прошли в общей колонне с лозунгами, которые должны помочь разным сообществам Эстонии объединиться в борьбе с ВИЧ. «Для нашей организации участие в прайде было очень значимым, мы рады что у нас появилась возможность рассказать о себе, о нашей деятельности, быть видимыми тем, кто в нас нуждается…»

PRESSITEADE 9.05.2019 Eesti LGBT Ühing ja Kiusamisvaba Kool kutsuvad koole 15. mail tähistama rahvusvahelist perepäeva, millega kaasatakse erinevates perekooslustes elavaid lapsi. Kõiki kaasava perepäeva tähistamine pakub lastele ja noortele arusaama tegelikust perede mitmekesisusest. See kajastab reaalsust, milles leidub peresid isa ja emaga, kahe isa või kahe emaga, üksikvanemaid, lapsi kasvatavaid vanavanemaid, lastekodus üles kasvanud või lapsendatud lapsi, vanema kaotanud lapsi ja muid kooslusi. Samuti on oluline anda kõigile lastele võimalus tunda end kaasatu ja esindatuna. Koolides on väärt traditsioon tähistada emade- ja isadepäeva, mis annab ilusa võimaluse väljendada armastust ja tänulikkust emale või isale. Samal ajal leidub ka lapsi, kes neil päevadel end väljajäetuna või ebaturvaliselt tunda võivad, sest nende peres ei ole ühte või teist või on näiteks kaks samast soost vanemat. Noores eas perede mitmekesisusega tutvumine annab lastele ka olulisi teadmisi tulevikuks. Kui nad ise kord peret looma hakkavad, saab nende jaoks oluliseks, et sellesse peresse oleks hea kuuluda, mitte see, kellest pere koosneb. Eesti LGBT Ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre rõhutab koolikeskkonna olulist rolli lapse elus: “Kool peab olema keskkond, kus iga laps kogeb mõistmist ja turvatunnet, hoolimata riigi poliitilisest olukorrast või ühiskondlikest hoiakutest. Iga laps väärib ja vajab toetust, haridust ja rõõmu.” „Suurem risk sattuda kiusamise ohvriks on teiste hulgas lastel, kes on mingil põhjusel ühiskondlikult tõrjutumal positsioonil – näiteks oma perekonna tõttu,“ toob välja Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse tegevjuht Triin Toomesaar. „Õnneks aga aina enam kooliperesid seda teadvustavad ning pöörduvad ka meie poole nõu ja kogemuste küsimiseks.“ Eesti LGBT Ühing ootab ka tagasisidet, kuidas koolides või muudes haridusasutustes perepäeva tähistatakse. Koolide ja muude asutuste kogemuste jagamisega loodetakse pakkuda ideid järgmistel aastatel liitujatele. Eesti LGBT Ühing on LGBT+ (lesbi, gei, bi, trans ja muu seksuaal- ja sooidentiteediga) inimeste ja nende lähedaste heaks töötav mittetulundusühing, mis lähtub oma tegevuses Eesti vabaühenduste eetikakoodeksi põhimõtetest. Eesti LGBT Ühingu missioon on toetada LGBT+ kogukonda ja nende lähedasi, pakkudes tugiteenuseid ja teostades huvikaitset, ning parandada teavitustegevusega ühiskonna teadlikkust LGBT+ teemadest. SA Kiusamisvaba Kool asutati 2012. aastal missiooniga muuta Eesti koolid kiusamisvabaks. Selleks pakutakse koolidele tõenduspõhiseid meetmeid, aidatakse koole kiusamisvastaste meetmete kasutusele võtmisel ning tegeletakse teadlikkuse parandamisega kiusamise, selle vähendamise ja ennetamise võimaluste ja viiside kohta.

26. mail toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, eel- ja e-hääletada saab www.valimised.ee lehel 16.-22. mail. Eesti LGBT Ühing palus kandidaatidel vastata kolmele küsimusele seoses LGBT+ kogukonna huvide eest seismisega Euroopa tasandil: 1. Euroopa Parlamendis LGBT+ teemadel hääletades lähtun LGBT+ kogukonna huvide kaitsmisest. 2. Soovin olla Euroopa Parlamendis aktiivne LGBT+ teemade eeskõneleja. 3. Et Euroopa Parlamendis LGBT+ teemadel efektiivselt ja teadlikult kaasa rääkida, teen koostööd kogukonnaga ja valdkonna spetsialistidega. Saime vastuse 13 kandidaadilt. Üks kandidaat avaldas meile toetust, kuid tõdes, et tema peamine valdkond ja sihtgrupp ei ole otseselt LGBT+ teemadega seotud ning seetõttu ta küsimustikule ei vastanud. Lisaks teavitasime kandidaate LGBT+ katusorganisatsioonide kampaaniatest, millega nad liituda saavad. Toome siinkohal välja kampaaniad ja muud kasulikud lingid. eesti.seekordlahenvalima.eu: üldiselt valimistest Eestis Eesti Inimõiguste Keskuse valimiskompass euandi valimiskompass "Väärime paremat" sotsiaalmeedia kampaania. Lisainfo Eesti Inimõiguste Keskuse kodulehel Euroopa LGBT+ katusorganisatsiooni ILGA-Europe kampaania Come Out, millele kandidaadid alla kirjutada saavad Euroopa LGBT+ perede katusorganisatsiooni NELFA kampaania Tabelist saab lugeda 13 kandidaadi vastuseid meie küsimustikule. Erakonnad ja kandidaatide nimed on tähestikulises järjekorras.

Eelmise aasta novembris tähistas Eesti LGBT Ühing suure peoga oma kümnendat sünnipäeva. Juba mõne nädala pärast, 31. mail, tõmmatakse koos sõprade, koostööpartnerite ja huvilistega kinos Artis tegusale kümnendale hooajale joon alla. Kümme järjestikust tegutsemisaastat on taasiseseisvunud Eestis ühe mittetulundusühingu jaoks päris pikk aeg. Mida on nende aastate jooksul saavutatud, millesse panustatud? Kõige laiemas mõistes seisab ühing LGBT+ (lesbi, gei, bi, trans ja muu seksuaal- ja sooidentiteediga) inimeste huvide eest, olgu see siis seadusandluse suunamise või kogukonna jõustamise teel. Tänase poliitilise olukorra, möödunud Riigikogu valimiste, algavate Euroopa Parlamendi valimiste ja tänavuse IDAHOTi teema “Õiglus ja kaitse kõigile” valguses on paslik tutvuda Eesti LGBT Ühingu huvikaitsetöö ajalooga. Mineviku, oleviku ja tuleviku üle arutlesid Maret Ney (asutaja, endine juhatuse liige ja president, endine haridusspetsialist), Helen Talalaev (endine juhatuse liige ja president) ja Aili Kala (endine juhatuse liige ja president, praegune jurist ja huvikaitseekspert). Mõtted pani kirja ühingu kommunikatsioonijuht Kristiina Raud. Noorteühendusest huvikaitseorganisatsiooniks Kümneaastane Eesti LGBT Ühing ei ole alati olnud huvikaitseorganisatsioon. Kõik sai alguse, kui 2007. aastal said Tartus ja Tallinnas kokku noored, kes tundsid vajadust kogukonnagrupi järele. Kummagi linna rühmad tegutsesid peamiselt eraldi, kuni järgmisel aastal kohtuti teiste Balti riikide organisatsioonidega Siguldas. Seal sündis nii Baltic Pride festivali mõte kui ka Tartu ja Tallinna gruppidest liidetud Eesti Gei Noored. Järgnevatel aastatel tegeleti enesetäiendamise, kontaktide loomise ja kogukonna kokkutoomisega. 2011. aastal avati Tallinnas esimene LGBT+ kogukonna keskus OMA keskus, korraldati esimene Baltic Pride Tallinnas (2009. ja 2010. aastal oli festival toimunud vastavalt Riias ja Vilniuses) ning 2012. aastal nimetati organisatsioon ümber Eesti LGBT Ühinguks. Seda perioodi võib lugeda ka ajaks, mil ühing hakkas arenema huvikaitseorganisatsiooniks. Kooseluseadus Esimene suur teema, millega tegelema hakati, oli samast soost paaride kooselu reguleeriv seadusandlus. 2012. aastal valmis justiitsministeeriumil analüüs, mille eesmärk oli luua esimene ülevaade tollasest õiguslikust ja sotsiaalsest olukorrast mitteabielulist kooselu, sealhulgas nii erinevast kui samast soost paaride kooselu puudutava regulatsiooni osas. Analüüsi tutvustati ka ühingule ning koos arutati edasisi samme. Järgmisel aastal tähistas ühing IDAHOTi ehk rahvusvahelist päeva homo-, bi- ja transvaenu vastu vestlusega kooseluseaduse teemal Rahvusraamatukogus. Esmakordselt oldi ühise laua taga erakondade esindajatega ning jõuti järeldusele, et olukorra muutmiseks on vajalik parteiülene koostöö ja kogukonna vajaduste selgitamine. Paneeldiskussioonis osalesid Riigikogu liikmed Imre Sooäär (Reformierakond), Andres Anvelt (Sotsiaaldemokraatlik erakond) ja Olga Sõtnik (Keskerakond). Publikus oli teiste seas ka tollal praegusest väiksema mõjuga Varro Vooglaid, kelle SA Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks oli just Riigikogule edastanud petitsiooni kooseluseaduse vastu, millele oli postikampaaniaga kogutud 38 000 allkirja. Töö kooseluseaduse tüüpi regulatsiooni nimel algas juba enne ühingut, kestis aastaid ning toimus koostöös erinevate organisatsioonide ja võimuesindajatega. Suuremaid samme võimaldav poliitiline tahe tekkis aga alles 2014. aastal. Ühingu sees ei olnud vaidlusi, kas see on siht, mille poole peaks püüdlema. Küll aga oli see mõne jaoks kompromiss. Näiteks Maret soovis ja soovib siiani näha Eestis abieluvõrdsust. Rohkem lahkarvamusi tekkis erinevate gruppide vahel, kes töörühmas osalesid. Näiteks kaalusid mõned asjaosalised, peamiselt mehed, lapsendamise punkti väljajätmist, et seadusele oleks Riigikogus lihtsam toetust leida. Ühingu esindajad Helen ja Aili jäid kindlaks seisukohale, et lapsendamine peab sisse jääma, sest ilma selleta oleks seadusest minimaalne praktiline kasu. Selle arvamusega liitus ka Lastekaitse Liit ning lapsendamine jäi lõpuks sisse. Täna on see sisuliselt ka ainus seaduse osa, mis päriselt toimib ja peresid aitab, kuna Riigikogu pole rakendussätteid siiani vastu võtnud ning seaduse rakendamine on suuresti raskendatud. Helen ja Aili rõhutavad, et kooseluseadus oli suure koostöö tulemus, mida oligi võimalik saavutada vaid tolles ajahetkes, arvestades hilisemat konservatiivsete jõudude osakaalu kasvu Riigikogus ja väsimust kodanikuühiskonnas. Maret meenutab, kuidas kuulis Riigikogus kõnelemas Imre Sooäärt, kes rääkis enda ja teiste postkastidest, mis olid negatiivsete, et mitte öelda inetute ja roppude kirjadega üle ujutatud. Vastukaaluks negatiivsusele kutsus ühing üles saatma Riigikogu liikmetele ka julgustavaid kirju, et ei jääks muljet, nagu oleks kogu ühiskond sellele vastu. Inimesed kirjutasidki isiklikke, südamlikke, siiraid kirju, suunates neid sageli just konkreetsetele inimestele, kellelt lootsid toetust. Ka ühing avaldas inimeste lugusid sellest, miks nad kooseluseadust soovivad ja vajavad. Lisaks osales ühing videote loomises, milles tuntud eestlased avaldasid seadusele ja kogukonnale toetust, ning eelnõud toetasid ka erinevad organisatsioonid, teiste seas Lastekaitse Liit, Eesti Seksuaaltervise Liit ja Eesti Inimõiguste Keskus. Trans inimeste õigused ja LGBT-sõbralik kool Kuigi 2014. aastal vastu võetud kooseluseadus on ühiskonnas LGBT+ teemadest ehk kõige rohkem tähelepanu saanud, on teisigi valdkondi, millega ühing tegeleb ja mis seadusandluse poolest parandamist vajavad. Näiteks on ühing aastaid töötanud selle nimel, et eraldada transsooliste inimeste sookorrigeerimise protsessis juriidiline ja meditsiiniline pool. Praeguseni kehtib olukord, kus uue nime ja soomarkeriga dokumentide saamiseks peab inimene läbima hormoonravi. Erinevalt levinud arusaamast ei soovi aga kõik transsoolised inimesed oma keha muuta ei hormoonravi ega kirurgilise sekkumisega. Lisaks ei ole praeguse regulatsiooni järgi transsoolisel inimesel piisavalt õigust ise otsustada, sest tema transsoolisuse üle otsustab hoopis arstlik komisjon. Kogu protsess on keeruline, aeganõudev ja paraku sageli ka inimese väärikust kahjustav, mistõttu vajab seadusandlus muudatust. Sellele on ühing koostöös sotsiaalministeeriumiga ka korra juba väga lähedale jõudnud, kuid ometi ei saanud toonase valitsuse koosseisuga seda lõpuni viia. Samas saavutati 2015. aastal võit, kui muudeti määrust, mille alusel väljastatakse nüüd inimesele uued haridust tõendavad dokumendid, kui tema nimi ja soomarker on vahepeal muutunud. Trans teemaga ei hakatud ühingus kohe tegelema. See sai hoo sisse eelkõige siis, kui tiimiga liitus algul vabatahtlikuna ja hiljem keskuse juhatajana tegutsenud ning praegune ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre. Tema on trans valdkonnaga lähemalt tuttav, sest, olles ise küll cis-sooline, on ta mitmele trans inimesele nende teekonnal toeks olnud ning varsti pärast ühinguga liitumist hakkas ta trans teemat ka ülikoolis uurima. Trans teema oli ka miski, mille kohta oli ühingus rohkem erinevaid arvamusi. Ühelt poolt olid inimesed selleks ajaks osalenud paljudel kohtumistel ja koolitustel, kus olid õppinud märkama identiteetide intersektsionaalsust, teisalt mõjutas teadmisi ja prioriteete paratamatult igaühe enda identiteet. Kuna ühingus tollal aktiivselt ühtegi trans inimest ei tegutsenud, toetati trans organisatsioone, näiteks MTÜ Gendyt. Samuti mõjutasid strateegilisi otsuseid ka pragmaatilised kaalutlused: mõni inimene lähtus arvamusest, et ühiskonnas laiemalt on homoseksuaalsust lihtsam normaliseerida kui transsoolisust. Siiski tegi ühing organisatsioonina läbi üsna kiire arengu, mille käigus leiti oma tegevuses koht erinevatele LGBT+ tähtedele, ning kuulda võeti kriitikat, mida tekitas identiteetide hierarhiasse seadmine. Huvikaitse alla rühmitaks Helen ka koolitamise ning ühingu endine haridusspetsialist Maret nõustub: üheks olulisemaks eesmärgiks on olnud hariduse valdkonna muutmine. Endise kooliõpetajana leiab Maret, et Eesti õppekava on alati väga hea olnud, kuid probleeme tekib selle rakendamisel. Seetõttu on ühingu üks põhitegevusi hariduse valdkonnas olnud õpetajate ja teiste noortega töötavate spetsialistide koolitamine, et LGBT+ teemad oleks koolides adekvaatselt käsitletud, et LGBT+ õpilased saaksid ka neid puudutavat kvaliteetset haridust ning et koolikeskkond oleks LGBT+ noorte jaoks turvaline ja mõistev. Hiljuti on lisaks noortega töötavatele spetsialistidele koolitatud ka psühholoogia ja psühhiaatria valdkonna huvilisi. Kuidas kõigini jõuda Kes kord LGBT+ kogukonna huvisid kaitsma hakkab, selle tööl ei paistagi lõppu olevat, sest kahjuks pole veel olemas ühtegi riiki või ühiskonda, kus erineva soo- ja seksuaalse identiteediga inimestel oleks täiesti hea ja turvaline elada. Entusiasmist ja missioonitundest hoolimata peab aga tegema strateegilisi otsuseid, mistõttu ei ole alati võimalik kõigini võrdselt jõuda. Nii endised kui praegused ühingu töötajad on mingil hetkel kokku puutunud etteheidetega, et nad ei tegele mõne grupi jaoks oluliste küsimustega. See omakorda tekitab süütunnet ja kahtlusi enda oskustes. Ühing on läbi aegade olnud valdavalt homo- ja biseksuaalse nooremapoolse cis-naise nägu (selles on ilmselt oma roll nii ühingu siseelul kui ühiskondlikel nähtustel) ning seetõttu on arusaadav, kui teistsugused inimesed ei suhestu ühingu valikute, lähenemiste või üritustega. Töötajad ise tajuvad endal vastutust kaasata võimalikult mitmekesiseid kogukonna gruppe ning õpivad leppima kohatise võimetusega seda edukalt teha. Maret toob välja, et mainitud võimetusega seoses tekitavad tundeid eelkõige etteheited. Kui mingil põhjusel ei õnnestu mõnda gruppi kaasata, ümardab publik selle kohati järelduseks, et ühing ei tee üldse midagi. Helen tunnistab, et on end ka süüdi tundnud ja mõelnud, et ehk ta ei oskagi oma tööd hästi teha. Aili leiab aga, et kui kord on etteheidete ja halbade kogemustega negatiivne foon loodud, on edaspidi kaugemate gruppidega selle võrra raskem kontakti saada, sest levivad ja juurduvad üldistatud arvamused ühingu ja selle inimeste kohta. Neid saab eelkõige kummutada oma tegudega, kuid needki ei jõua kõigini. Areng ei peatu, tulevik saabub Takistustest, konfliktidest ja aeg-ajalt pead tõstvast kurnatusest hoolimata on siiski põhjust rõõmustada, sest aastate jooksul on palju saavutatud ja arenetud. Väikesest ei-keegi organisatsioonist on saanud mõjukas hääl ja koostööpartner nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt, ühing kuulub mitmesse kohalikku ja rahvusvahelisse katusorganisatsiooni ning Eestis kutsutakse aina rohkem laua taha erinevaid küsimusi arutama. Ühingu kasvule on siiski suurimaks takistuseks ajaressursi piiratus, mis omakorda sõltub rahastusest. Keegi pole siin kunagi täiskohaga töötanud ning alles viimastel aastatel on iga valdkonna peale saadud tööle üks osalise tööajaga inimene, kellest enamik on alati toimetanud paralleelselt ka mõnel teisel töökohal. Kui igaüks saaks oma valdkonnale täisajaga pühenduda, jõuaks palju kaugemale. Nii Maret, Helen kui Aili on aastaid panustanud ühingu eesmärkide saavutamisse ning oskavad hinnata läbitud arengut. Kadunud pole ka igihaljad unistused helgemast tulevikust. Maret loodab Eestis näha eelkõige abieluvõrdsust, LGBT-sõbralikke koole ja haridusametkondasid ning kolmandat juriidilist sugu. Soomarkeri täielikku kaotamist dokumentidest ta ei poolda, sest leiab, et nii jääksime ilma kõige haavatavamate gruppide kohta käivatest andmetest. Aili loodab jõuda õiglase sootunnustamise mudelini, kus juriidiline ja meditsiiniline pool, kui nad üldse olema peavad, on üksteisest eraldatud. Helen aga soovib, et ühiskonna hoiakud muutuksid positiivsemaks ja toetavamaks, et LGBT+ inimesed saaksid julgelt kapist välja tulla ja väärikalt elada ning et lõpuks ei peakski keegi enam kunagi kapis olema. Kui sinulgi on sellised unistused, siis saad nende täitumisse panustada ühingule annetades. Eesti LGBT Ühing jälgib oma töös annetuste kogumise head tava ja kuulub tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute hulka. Kristiina Raud, ühingu kommunikatsioonijuht

15. mail tähistasime rahvusvahelist perepäeva, millega soovisime märgata ja hinnata erinevaid perekooslusi. Peresid on igasuguseid, neis on vanemaid, lapsi, emasid, isasid, vanavanemaid, bioloogilisi sugulasi ja valitud lähedasi, koduloomasid ja kogukondasid. Pere võiks olla see, kus on hea. Järgnevalt jagame lugusid sellest, mida pere mõiste meie kogukonna inimestele tähendab. ALVAR Minu jaoks ei ole kunagi olemas olnud teemat “Mis on perekond?” Sest see on mul kogu aeg olemas olnud. Sõltumata määratlusest, olen alati tundnud end osana lähedaste ringist, keda parimate asjaolude kokkulangemisel võin ka läbi koos elatud aastate enda perekonnaks nimetada. Oma vanemate loodud perekond, mis püsis perekonnana, sõltumata vanemate lahutusestki minu noorusajal, kuni mu ema läks sinna, kust ainult tema mind näeb. Peale seda mu perekond, mille moodustavad minu parimad sõbrad, minu vend ja õde ning nende lähedased. Seda peret ei määratle ükski seadus, ent see on minu oma. See on minu seadus. Lisaks sellele on mu perekond vääramatult ka minu partner. Seda olenemata asjaolust, et Eesti riik seda minu perekonda ei aktsepteeri ning peab mind ning teda selle võrra õigeks ebavõrdselt kohelda - võrrelduna nendega, kelle seaduslik või vabas valikus partner on vastassoost. Minu perekond oli ka minu koer, kes kõik oma 14 eluaastat ei küsinud minult ega kelleltki teiselt kordagi, kes ma selline olen - mina olin tema pere ja tema oli minu oma. Nagu sellest eelnevast veel vähe oleks, siis pean oma perekonnaks ka oma venna-staatusesse tõusnud sõpru karude kogukonnast, sellest LGBT sub-kultuurist, kellega ma end kõige rohkem samastan. Ah jaa - vennad ja õed on ka kõik need inimesed minu ümber, kes soovivad oma elu elades, et teiste oma ei oleks nende enda omast halvem. Vot sedasi on lood minu perekonnaga. EEVA Perekond on tunne. See ei ole vereside, vaid tunne, et kuulume kokku. See on nähtamatu niit, mis meid alati ühendab ja kokku seob, ka siis kui ollakse füüsiliselt teineteisest kaugel. Mul on kolm peret. Mu oma loodud armas pisike pere- mina, naine ja laps. Mu sünnipere- mu vanemad ja vennad. Ja kolmandaks üks ühtehoidev seltskond, kuhu kuuluvad mõlemad eelnevad pered, aga ka lähedased sugulased ja perekonnasõbrad, kellega oleme sünnist saati kõik suved koos veetnud ja tõeliselt kokku kasvanud. Eelmisel aastal suri üks mu laiema perekonna liige. See pani meid kõiki sügavalt uuesti läbi mõtlema seda, kes me üksteise jaoks oleme. Me ei olnud selle peale varem mõelnud. Me tundsime tugevat ühtekuuluvust, aga polnud sellele sõnu andnud. Matuste jaoks kogusime inimeste mälestusi ja mõtteid ning ma panin kirja, et me oleme justkui üks pere. Hiljem ütlesid paljud, et nad tundsid just samamoodi, aga polnud osanud sellele nime panna. Perekond on inimesed, keda tunned sügavuti ja kes on saanud osaks sinust. VERONIKA If I were to describe my family, I would start with my parents who raised two daughters and a son (or so they thought). They were rather conservative being raised in the Soviet Union, my dad serving in the military for well over 20 years. While they did have their traditional values, with time they were able to accept some less than traditional sexualities among their children. My oldest sister has 2 children, a granddaughter and a husband, but out of the 3 of us that makes her the odd one, since the younger sister is bisexual, has never been married and has no children, and myself, recently coming out as transgender and bisexual. Well before me coming to the realization of my identity, my sister has tried coming out to my mother, who coldly replied that that is her own business and that they do not want to know about her life under that light (simultaneously wanting to hear about her experiences that do not involve her non-straight relationships). Fast-forward a few years, I've learned some important things about myself, and having lived a miserable life up until the age of 28, I figured that I had nothing to lose when I will inevitably come out to my friends and family. It is important to note my lack of interest in life prior that, because I feel that it had a big role to play in my parents accepting me for who I am. At the time when I came out to my mother, and she eventually told my father, they didn't know what to do with that information. But as time went on, they started to notice life returning back to me as I started taking interest in things. To them as well as myself, the quality of life difference was night and day, and soon I found my parents putting in good effort accepting me, insisting on calling me by my chosen name and even correct others if someone mispronounces it. That is a short story of my family and how core family values remained even in spite of traditional views. As for my opinion on what makes a family - I don't know if I'll be saying an unbiased opinion or a confused one, but I think that "What makes a family" - is love. EVA MARTA Minu jaoks tähendab pere üksteisest hoolimist ja teineteise mõistmist. Pere ei pea alati nõustuma kõigi sinu valikutega, aga nad on alati valmis sind toetama ja usaldama. Pere on need inimesed (ja loomad), kellest mina hoolin ja kes hoolivad minust. Kes armastavad mind ja keda mina armastan. See armastus ja hoolivus on tunded, mis annavad emotsionaalset julgust olla mina ise ja rääkida kõva selge häälega teemadest, mis mulle korda lähevad, sest ma tean, et mul on alati turvaline ja kaitstud seljatagune. Mu pere on mu emme, issi, vend, memm, kass ja koer. Mu pere on mu lähedased sõbrad. Mu pere on mu lasteaialapsed, kelle õpetaja ma olen. Mu pere on mu kogukond, kes lihtsalt oma olemasolu ja nähtavusega annavad üksteisele seda julgust ja turvatunnet, mida üks pere andma peaks.

PRESSITEADE 30.05.2019 Eesti LGBT Ühing lõpetab oma juubeliaasta 31. mail Tallinnas kinos Artis avaliku üritusega, kus arutletakse LGBT+ noorte turvalisuse üle koolikeskkonnas ning vaadatakse filmi “Kapist välja” ehk montaaži LGBT+ noorte videotest, milles nad lähedastele esmakordselt oma seksuaalsest või sooidentiteedist räägivad. Eesti vanim ja suurim LGBT+ kogukonna huvide eest seisev organisatsioon Eesti LGBT Ühing tähistas möödunud sügisel kümnendat sünnipäeva, 31. mail kell 15.30 lõpetatakse hooaeg kinos Artis. Üritusel näidatakse filmi “Kapist välja”, mis linastus esmakordselt eelmise aasta detsembris kino Sõpruse “Klassiga kinno” programmi raames ning pälvis meediaski tähelepanu, kui Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsioon esitas Haridusametile üksikasjaliku päringu selle kohta, kes filmi vaatas, kuidas koolid selle kohta infot said, mida õpilased ja õpetajad filmist arvasid ning kuidas neis koolides soo ja seksuaalsuse teemasid käsitletakse. Eesti LGBT Ühing taunis arupärimist ja selle edastamist koolidele. Ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre põhjendas, et “riiklik õppekava näeb koolitundides ette eri teemade käsitlemist, alates sallivusest, lõpetades soo ja seksuaalsusega, ning ühe erakonna taolise sekkumise eesmärk oli saata noortele, koolidele ja ühiskonnale vaenulik sõnum, et LGBT+ teemad ja identiteedid on ebanormaalsed. Nähtavus ja mõistmine on LGBT+ õpilastele ja ka koolitöötajatele seetõttu eriti olulised, kuna tegemist on haavatava grupiga, kelle jaoks koolikeskkond on sageli ebaturvaline,” lisas Rannaääre. Filmile eelneb arutelu LGBT+ õpilaste koolikeskkonna turvalisuse üle, milles osalevad Kristel Rannaääre (Eesti LGBT Ühing), Triin Toomesaar (Kiusamisvaba Kool), Marcus Ehasoo (Eesti Õpilasesinduste Liit) ja Liisa Rilla Niit (LGBT+ koolinoor). Vestluse ajendiks on möödunud suvel läbiviidud esimene üle-eestiline LGBT+ noorte koolikeskkonna uuring, mille tulemused avalikustab Eesti LGBT Ühing sügisel. Üritus on kõigile tasuta, kohapeal saab sularaha eest soetada ühingu vikerkaaretooteid või teha sularahaannetus ühingu töö toetuseks. Eesti LGBT Ühing on LGBT+ (lesbi, gei, bi, trans ja muu seksuaal- ja sooidentiteediga) inimeste ja nende lähedaste heaks töötav mittetulundusühing, mis lähtub oma tegevuses Eesti vabaühenduste eetikakoodeksi põhimõtetest. Eesti LGBT Ühingu missioon on toetada LGBT+ kogukonda ja nende lähedasi, pakkudes tugiteenuseid ja teostades huvikaitset, ning parandada teavitustegevusega ühiskonna teadlikkust LGBT+ teemadest.

Üks Eesti LGBT Ühingu eesmärkidest on pakkuda tasuta tuge LGBT+ inimestele ja nende lähedastele. Vastavalt vajadusele leiab inimene tuge näiteks meie juristilt, psühholoogiliselt nõustajalt või kogemusnõustajatelt. Vajadusel oskame soovitada erialaseid spetsialiste, kes on mõistvad LGBT+ teemade suhtes. Miks meid vaja on? Sageli eelistatakse siiski meie nõustajaid seetõttu, et kardetakse vaenulikku või ebasobilikku suhtumist arstide, psühholoogide või ka pere ja sõprade poolt. Vaimselt raskes olukorras on niigi kurnav olla, marginaliseeritud vähemusse kuulumine ja ümbritsevate inimeste reaktsioonide kartmine teeb selle aga veelgi keerulisemaks. Meie poole pöörduvad väga erinevad inimesed erisuguste muredega; sageli on nendeks noored. See ei tähenda mitte seda, et noorte seas levib kaasaegne trend pidada end LGBT+ kogukonda kuuluvaks (sest LGBT+ elu ei ole roosiline), vaid näitab hoopis, et noored vajavad infot ja tuge, mida nad ilmselt kodust, koolist või mujalt ei saa. Positiivseks võib pidada vähemalt seda, et aina rohkem noori oskab leida tee ühingu kui valdkonna asjatundjateni ning ei piirdu internetist leitava, sageli ebausaldusväärse infoga, ega jää professionaalse abita. Näeme, et vajadus nõustamise järele just trans teemadel kasvab ja seetõttu oleme ühingu ümber koondanud inimesi, kes on nõus oma kogemusi jagama. Neil ei ole küll nõustamisalast haridust või töökogemust, mistõttu ei anna nad ka konkreetseid soovitusi, kuid nad saavad aidata läbi oma isikliku loo avamise. Paljud inimesed vajavadki ainult teadmist, et nad ei ole üksi, ja mõistmist kelleltki, kes on sarnase teekonna läbi käinud. Sageli soovitakse ka vaid korrektset ja usaldusväärset infot, sest internetist või arstidelt seda paraku alati ei saa. Näiteks avavad kogemusnõustajad soo mõistet, räägivad kapist välja tulemisest ja suhetest, kirjeldavad hormoonravi, erinevaid protseduure ja võimalikku kirurgilist sekkumist ning sellega kaasnevaid riske. Ka noored vajavad infot ja tuge Miks pöördub laps või noor ühingu poole, võib-olla lapsevanema teadmata? Seda oskab ta ise kõige paremini öelda, kuid meiega on noored jaganud oma muresid: perekonna, sõprade või koolikeskkonna vaenulikkus LGBT+ teemade ja inimeste suhtes, hirm enda identiteedi avalikuks tulemise ees või lausa vaimne ja füüsiline vägivald kodus, koolis või mujal. Sellele lisandub tihti info puudumine, mis paneb noore tundma, et ta on ainus endasugune ja et ta on haige või “katki”. Laste ja noortega tundlike teemade arutamisel lähtume muu hulgas Euroopa Liidu põhiõiguste hartast ja Euroopa inimõiguste konventsioonist, mis mõlemad tagavad alaealisele sõnavabaduse, mis hõlmab arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid. On loomulik ja vajalik, et lapsevanemat huvitab, kellega tema laps suhtleb, mis infot ta saab ja mis mured tal on. Seda peegeldavad ka meie seadused. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27 kohaselt on vanematel õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest, ning perekonnaseadus ütleb, et vanematel on õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Samuti peavad vanemad arvestama, et lapse võime ja vajadus iseseisvalt ja vastutusvõimeliselt tegutseda suureneb. Uuringud näitavad, et trans lapse kasvatamine ja kohtlemine vastavalt tema sooidentiteedile panustab terve ja õnneliku inimese kujunemisse. Katsed last kohandada vastavalt tema sünnil määratud soole võivad viia depressiooni või lausa püsivate psühholoogiliste kahjustusteni. Osa lapse kasvatamisest on ka soost ja kehast rääkimine, et laps õpiks ennast tundma, mõistma ja aktsepteerima. Lapsed on oma loomu poolest haavatav ühiskonnagrupp. LGBT+ lapsed* on seda veelgi enam, sest nemad peavad kandma ka vaenu ja vääritimõistmise koormat. Need lapsed vajavad adekvaatset tuge. Seetõttu ei ole mõtet toe pakkumist Eesti LGBT Ühingule ette heita, sest ühing on olemas ainult sel põhjusel, et LGBT+ kogukond seda vajab. Kogukond vajab ka seda, et nende lähedased seisaksid nende kõrval. Me jätkame iga LGBT+ inimese aitamist ja toetamist ning suhtleme hea meelega ka nende lähedastega, olgu nad mis tahes punktis oma teekonnal LGBT+ inimese mõistmise poole. Igaühe teekond on erinev Me mõistame segadust, kurbust või viha, mida võib põhjustada lapse või muu lähedase identiteet. Isegi kui see ei vasta Su ootustele, ei ole selles süüdi Sina, ühiskond, inimene ise ega mõni kauge organisatsioon. Süüdlast ei olegi, sest midagi pole valesti. Küll aga on midagi valesti siis, kui haavatavas olukorras inimesele teevad liiga tema enda lähedased, kes ei aktsepteeri teda. Seetõttu on meie juures teretulnud ka näiteks LGBT+ laste vanemad. Eesti LGBT Ühing pakub infot, toetust, võimalust kohtuda teiste sarnases olukorras olevate vanematega - ikka selleks, et vanem saaks läbi enda harimise oma last toetada. Oma tegevustes tugineme teadusele ja kogemustele ning soovime olla usaldusväärne infoallikas ja turvaline koht. Me austame igaühe teekonda: Sinu, kes sa tuled meilt tuge ja infot saama, Sinu, kes sa otsid kedagi enda moodi, Sinu, kes sa pole veel mõistnud või leppinud. * Inimese seksuaalne identiteet hakkab kujunema teismeeas, sooline identiteet juba lapsepõlves. See, kuidas identiteet kujuneb, kuidas inimene seda märkab ja vajadusel aktsepteerib, sõltub mitmest tegurist.

Eesti LGBT Ühing osaleb koostöös teiste inimõigustega tegelevate organisatsioonidega augustis toimuval Arvamusfestivalil arutelul „Kullast kallim – väärtustepõhisest majandusest täna ja tulevikus“. Arutelus võetakse vaatluse alla erinevate vähemusgruppide kogemuslood ning küsitakse, kuidas need mahutuvad tänastesse ja tulevastesse majandusmudelitesse ning milliseid väärtusi need loovad. Kas innovaatilised avatud kontorid ja kiidetud ringmajandusmudelid ikka loovad uusi väärtusi? Kuidas saaksime objektistavast majanduskeskkonnast edasi liikuda väärtustepõhise majanduseni? „Erinevate vähemuste kohtumisel tekib paljusus, kelle rikkuseks pole mitte raha ja investeeringud, vaid kogemused ja lood, avatumad vaatenurgad, võrdsemad võimalused,“ lausub arutelu peakorraldaja ja Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige Kadri Sikk. Ta lisab: „Neurodiversiteet, feminism, veganlus, LGBT ja inimõigused on kahtlemata tulevikumajanduse väärtused. Arvamusfestivalil küsimegi, kuidas saame erisusi toetades jõuda lahendusteni, mis tagavad kõigile majandusliku heaolu.“ Arutelu „Kullast kallim – väärtustepõhisest majandusest täna ja tulevikus“ toimub 10. augustil Paide Vallimäel Tulevikumajanduse alal kell 16.00-17.30. See on eesti keeles viipekeelse tõlkega. Arutelu juhib Siim Vahtrus (SpeakSmart). Osalejad: Aet Kuusik (Feministeerium), Kadri Sikk (Eesti Vegan Selts), Kristiina Raud (Eesti LGBT Ühing), Kaarel Veskis (Eesti Autistide Liit), Liina Rajaveer (Eesti Inimõiguste Keskus). Lisainfo: Arvamusfestivali koduleht: https://www.arvamusfestival.ee/ Tulevikumajanduse ala üritus Facebookis: https://www.facebook.com/events/707170656379877/

Tutvustame teile meie uut assistenti Tiiu-Triinut! Tiiu-Triinut võib kohata keskuses, kus ta toimetab kontoris ja abistab kõiki töökaaslasi, või linna peal ringi vuramas ja asju ajamas, sest ta jõuab kõikjale, kuhu vaja. Esitasime talle tutvumiseks mõned küsimused. Kes sa oled, kust sa tuled? "The most common form of despair is not being who you are." - S. Kierkegaard Olen Tiiu-Triinu, 29-aastane ja pärit Pärnust. Lõpetasin Tallinna Ülikooli arheoloogia erialal. Miks tulid ühingusse tööle? Olen otsinud kohta meie ühiskonnas, kus saaks töötada millegi nimel, mis aitaks inimesi, kes vajavad abi, nähtavust ja tuge. Eesti LGBT+ Ühing säras mu suunas nagu täht, täpselt õigel hetkel. Selle tõttu haarasin kinni võimalusest tegeleda millegagi, mis on nii hea kui südamelähedane. Boonusena saan töötada enda kogukonna heaks. Mida soovid ühingus töötades saavutada? Ma kavatsen anda endast parima, et teha kõike, mis mu kolleegide ja kogukonna elu lõbusamaks, kergemaks ja paremaks teeb. Naeratusest ürituste ja harimiseni - olen kõigeks valmis. Millisena näed ja koged hetkel LGBT+ kogukonda ja selle olukorda Eestis? Mulle on alati jäänud mulje, et kogukond on väike, sest ma ei näinud väga palju kogukonda enda keskkonnas, ümbruses, meedias ja igapäeva elus. Aga tegelikuses on meid palju ja igal pool ja täiesti erinevaid ning see on imeline. Kui me suudaksime selle erinevuse ja mitmekesisuse ka üldisesse ühiskonna arusaama kogukonnast viia, siis see oleks samm edasi.

Eesti Vegan Selts korraldas 10. augustil 2019 Arvamusfestivalil arutelu „Kullast kallim – väärtustepõhisest majandusest täna ja tulevikus“. Arutelu juhtis Siim Vahtrus (SpeakSmart). Osalesid: Aet Kuusik (Feministeerium), Kadri Sikk (Eesti Vegan Selts), Kristiina Raud (Eesti LGBT Ühing) ja Liina Rajaveer (Eesti Inimõiguste Keskus). Erinevate vähemuste kohtumisel tekib paljusus, kelle rikkusteks pole mitte raha ja investeeringud, vaid kogemused ja lood, avatumad vaatenurgad, võrdsemad võimalused. Neurodiversiteet, feminism, veganlus, lgbt+ ja inimõigused on tulevikumajanduse väärtused. Kuidas saaksime tänasest objektistavast majanduskeskkonnast edasi liikuda? Kuidas saavad erinevad vabadusliikumised eraldi ja koos muuta seda, mida raha eest saab? Kuidas saame erisusi toetades jõuda lahendusteni, mis tagavad kõigile majandusliku heaolu? Sellest ja paljust muust arutelus räägitigi. Ebavõrdsuse väljendusviisid Moderaator Siim Vahtrus juhatas arutelu sisse näidetega, kuidas vähemusgruppide ebavõrdne kohtlemine ja erisustega mittearvestamine tööelus väljendub ning kuidas see neid mõjutab. Näiteks tänapäeval populaarsed avatud kontorid ei pruugi sobida sensoorselt ülitundlikele inimestele ja autistidele, sest teevad keskendumise ja töötegemise keerulisemaks. Diskrimineerimine võib väljenduda ka inimeste valikute naeruvääristamise kaudu, mida tuleb tihti taluda näiteks veganitel. Siim tõi näite ka soolisest diskrimineerimisest ja sellest, kuidas haritud ja oma erialal kogenud naine jäi tööst ilma pelgalt seepärast, et oli n-ö valest soost. Ka rahvusega seotud eelarvamused süvendavad ebavõrdsust ja raskendavad töö leidmist. Näiteks on Eestis elavate romade tööhõive vaid 10%. Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige Kadri Sikk soovitas arutelu raamistada küsimusega Kuidas rõhun mina?, sest vähemusse kuulumine, ei tähenda, et me ise ei võiks olla kellegi teise suhtes rõhujad. Samuti soovitas ta laiemalt mõelda ühiskonna ülesehituse ja süsteemide peale, millele toetume, ning analüüsida, milliseid väärtusi need kannavad. Kadri arvates on tänane ühiskond ehitatud üles ekspluateerimisele, mis avaldub eriti ilmekalt meie suhetes loomadega. See paljastub näiteks seadusandluses, mille kohaselt tundevõimelised loomad on omandid, aga mitte isikud, samas on isikustaatus organisatsioonidel ja ettevõttetel. Seetõttu on hetkel meie ainus võimalus isiklikul tasandil lõpetada suhtumine loomadesse kui objektidesse. Feministeeriumi esindaja Aet Kuusik rääkis palgalõhele ehk majanduslikule ebavõrdsusele tähelepanu pööramise olulisusest ning tõi välja, et siinkohal tulevad mängu ka erinevad identiteedid ja nende mõju majanduslikule ebavõrdsusele. Näiteks kui palgalõhe on Eestis 25,6%, siis venekeelse naise ja eestikeelse mehe palgalõhe on juba 40%. Liina Rajaveer Eesti Inimõiguste Keskusest rõhutas, et oluline on märgata ka vanuselist diskrimineerimist. 2018. aastal tehtud uuringust selgus, et üle 50-aastased teenivad keskmiselt ligi viiendiku vähem ja tajutud ebavõrdsus tekib seejuures juba 40-aastaselt. Ühiskondlik või isiklik? Siim uuris järgmisena, kas tavapärasest erinev olemine on inimese isiklik asi või on sellel ka ühiskondlik mõõde. Eesti LGBT Ühingu kommunikatsioonijuhi Kristiina Raua arvates peaks see ideaalis olema igaühe isiklik asi, aga enamasti teevad just teised inimesed sellest mitteisikliku asja. Ta tõi näite lesbipaarist, kes viimaste arengute tõttu on hakanud ennast Eestis ebaturvalisemalt tundma ning neil on tekkinud mõte jätta pooleli majaehitus ja tekkinud soov Eestist ära kolida. Kaks n-ö kasulikku, haritud, kogemustega, ühiskonda panustavat inimest läheksid ära, sest nad ei tunne ennast siin enam hästi. Kristiina rõhutas, et erinevusi on kokku palju ja kui iga vähemusgrupp ennast halvasti tunneb ja hambad ristis ebavõrdsust kannatab, siis selline stressirikka ja mitte täisväärtusliku elu elamine mõjutab lõpuks meid kõiki ning viib ühiskonnani, mis enam ei funktsioneeri. Aet arvas samuti, et isiklikust vormub ühiskondlik. Ta tõi näite, et palgalõhe on seotud lähisuhtevägivallaga, sest majanduslik sõltuvust teisest inimesest tähendab, et suhe pole võrdne ning see toob kaasa ohud, mis võivad viia ebatervete suhtlemisvormideni. Vägivald pole aga samuti kellegi isiklik probleem, vaid sellega on seotud suured kaudsed kulud kogu ühiskonnale, näiteks seoses ohvriabi, kohtute töö, nõustamisteenuste, töölt kõrvalejäämisega jne. Aet lisas, et kui osad inimesed tunnevad ennast alaväärsena, saab ka nende ühiskondlik panus kannatada. Ka Liina kinnitas, et vaimsel tervisel on suur majanduslik mõõde, mida näitas ka 2012. aasta uuring, kust selgus, et Euroopa Liidule läheb see aastas maksma 798 miljardit eurot. Kadri toonitas, et ühiskondlik suhtumine loomadesse on samuti väärtuste küsimus. See, et on võimalik alandada kedagi sinnani, et me teda tarbime, mõjutab seda, kuidas suhtume teistesse inimestesse, ning teeb võimalikuks ka teiste inimeste alandamise. Väärtused ja heaolu Siim küsis osalejatelt, millised ühiskondlikud väärtused on nende silmis põhjendamatult esiplaanil või tagaplaanil, ning palus kirjeldada, mis on nende silmis heaolu. Aeti arvates on problemaatiline pidev imperialistlik kasvusoov. Tähtsustada võiks seda, kuidas inimestel ja loomadel oleks parem elada ehk keskenduda heaolule ning mitte mõelda vaid SKP kontekstis. Kristiina rõhutas, et paljukiidetud innovatsioonid ei ole tegelikult alati innovatiivsed, sest on justkui ühe puuga loodud ega arvesta erisustega. Innovaatiline oleks pigem loobuda mõttest, et üks lähenemine sobib kõigile. Liina tõi välja, et erinevustega arvestamine on tihti ebamugav ja ajakulukas, aga tegelikult on just kaasatus märk heaolust. Kadri tõstatas olulise teema seoses inimeste hirmuga ennast haavatavaks teha, mistõttu ei julgeta rääkida oma tõde. Näiteks veganlusest rääkides jääb eetiline aspekt tihti adresseerimata ja selle asemel keskendutakse vähemkonfliktsetele teemadele nagu tervis ja keskkond. Kuid samas näitavad uuringud, et kõige väiksem tagasilangus endise eluviisi juurde on just eetilisel veganitel. Seega on oluline just keerulisematest teemadest rääkida, sest inimesi motiveerivad väärtused ja ideaalid ning ka käitumuslik muutus on püsivam siis, kui väärtused on kinnistunud. Kadri rõhutas, et see kehtib ka inimõiguste kohta, sest kui võtame erisused omaks ja ei häbene ega karda neid ning ei lase ennast halvasti kohelda, siis see võib olla motiveeriv ka teistele. Kristiina viskas õhku sarnased küsimused, mille üle mõtiskleda: Kui me ei tee ennast haavatavaks, siis keda see teenib? Kas süsteemi, mis üritab neid erisusi varjata? Kellele teeme tegelikult liiga, kui me ei räägi rasketest teemadest? Aet lisas, et suluseisus inimestel siiski pole samas alati valikut ega ka võimalust enda eest seista ja näiteks töökohta vahetada. Tulevikumaailm Moderaator palus osalejatel kirjeldada, millises maailmas ja majandussüsteemis tahaksid nad elada aastal 2040. Kadri arvas, et majandus peaks olema korraldatud põhimõtte järgi, et avalikud ruumid ja töökohtad lähtuvad kõige rangematest vajadustes. Näiteks mujal maailmas arvestatakse kaubanduskeskustes sensoorselt ülitundlike inimesega ja autistidega ning tehakse nn vaikseid tunde, et ka nemad saaksid oma asju ajada. Aet sooviks, et palgad oleksid avalikud, et tööle kandideerides teaks juba ette, millega tuleb arvestada. Kristiina loodab, et muutuks kasvule orienteeritus ning et ka seadusandlus hakkaks rohkem vähemusgruppe kaitsma. Liina rõhutas kaasatuse vajadust ja seda, et riik ei looks juurde takistusi ning tegeleks olemasolevate takistuste vähendamisega. Aet arvas, et kaasatus peaks meist igaühest algama ning tema sooviks on näha rohkem ettevõtteid, mis pole hierarhilised, vaid on töötajate omanduses, sest see muudab kaasatuse praktilisemaks. Kristiina ja Liina kutsusid üles ka tööandjaid järjest julgemalt oma väärtusi avalikult välja näitama, et luua turvalisi kohti ja paremat atmosfääri. Publiku hulgas viidati ka haridussüsteemi rollile väärtuste loomisel. Kristiina kinnitas, et tema panustabki muutuste loomisel haridusse, mis LGBT Ühingu mõttes tähendab kommunikatsiooni, info jagamist, koostööd koolidega jne. Aet tõi välja organisatsioonide ja inimeste vahelise koostöö olulisuse ebavõrdsuse vastu võitlemisel ning mõistmist, et erinevatel ekspluateerimise vormidel on sarnased alused. Iga osaleja andis lõpuks kuulajatele kaasa ühe soovituse, et tulevikumajandus oleks rohkem arvestavam nii inimeste kui ka loomadega. Kadri tegi ettepaneku võtta huvilistel vastu Vegan väljakutse. Aet soovitas koonduda ja survestada tootjaid ja riiki või toetada organisatsioone, kelle tegevus sinu maailmavaadet toetab. Liina kutsus üles julgelt enda ja nende väärtuste eest seisma, mis on olulised. Kristiina soovitas võtta ühendust oma poliitiliste esindajatega ja anda neile tagasisidet ning ennast ise rohkem harida, kasvõi endale võõraste teemade guugeldamise kaudu. Arutelu saab järele vaadata Youtube'ist või Delfi TV-st. See on eesti keeles viipekeelse tõlkega. Artikkel ilmus Eesti Vegan Seltsi lehel 20. augustil.