Otsingu tulemused

Nüüdseks juba viieaastane Geikristlaste Kogu ühendab seksuaalvähemustesse kuuluvaid kristlasi ja nende toetajaid. Suurema osa sellest ajast oleme koos käinud OMA Keskuse ruumides. Kogunemised on regulaarselt septembrist juuni keskpaigani igal pühapäeval, algusega kl 12. Tallinna kirikute jumalateenistused algavad tavaliselt kl 10, seega saavad soovijad enne meie osadust ka sealt läbi käia. Tavaliselt on meie kogunemistel kaks osa: vaimulik osadus ja nn kirikukohv. Vaimulik osa sisaldab korra kuus läbiviidava armulauaga jumalateenistuse lühendatud variandi, teistel kordadel ühise palve, kus toome Looja ette iseendi ja teiste inimeste mured ja rõõmud ning palume õnnistust elule. Seejärel katame kohvilaua ja juttu jätkub kauaks. Jututeemade osas piiranguid ei ole. Räägime oma tegemistest, mõtetest ja tunnetest, loetust-kuuldust, teeme plaane ja arutame olukordi, toetame ja julgustame üksteist. Meil on peetud teemakohaseid loenguid, külas on käidud laulu ja muusikaga. Kõige pidulikum ja rahvarohkem on jõuluteenistus, sellest võtavad osa ka meie Tartu liikmed. Heades suhetes Geikristlaste Koguga on väikesearvuline Eesti kveekerite kogukond, kellega oleme ka ühiseid koosolemisi pidanud. Loomulikult ei pea koosolemisele tulemiseks olema Geikristlaste Kogu liige. Mõnigi kord on meie juurest läbi astunud inimesi teistest Eestimaa paikadest ja koguni väljaspoolt Eestimaad. Ei pea olema ka ise seksuaalvähemusse kuuluja ega ka mitte kristlane. Kõik sõbralike mõtetega inimesed on teretulnud! Kirjutanud Geikristlaste Kogu liige. Rohkem infot saad Geikristlaste Kogu kodulehelt ja Facebooki lehelt.

“Pelikanide abielu” on romaan, mis räägib naistevahelisest sõprusest, ühtehoidmisest ja hoolimisest vahetevahel karmis ning ebaõiglases maailmas. Romaani on põimitud ühiskondlik debatt kooseluseaduse ümber ning seeläbi jäädvustatud kirjanduslukku üks murranguline peatükk Eesti seadusloomes. Peategelaste elude kaudu kujutatakse kooseluseaduse olulisust väga paljude Eesti inimeste jaoks. Laste eest hoolitsemine, tervise- ja rahamured on need, millega raamatu peategelased vastakuti seisavad ja millest tänu teineteise toele läbi tulevad. Kuid kas see kõik peab nii viimase piirini keerukas ja raske olema? Raamatu autor Milvi Martina Piir on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloolasena ja omandanud samas teadusmagistri kraadi. Ta on mitme ajalooõpiku autor, avaldanud luulet ja romaane. Kirjanik elab vaheldumisi Eestis ja Austrias. Varem on ta avaldanud romaanid “Ajalooja” (2011) ja“Liblikad janus” (2009) ning luulekogu “Kõrkjavaas” (2006). Rohkem infot www.milvimartinapiir.com. “Pelikanide abielu” tagamaade, eesmärgi ja valmimisloo uurimiseks esitasin romaani autorile mõned küsimused. Millest „Pelikanide abielu“ räägib? Hästi tavaline esimene küsimus. Vastan puhtsüdamlikult: see räägib kahest naisest, kes elavad koos. Mõnel küsijal paistab siis silmist, et ahhaa, kõik on selge (naerab). Ei oskagi öelda, kas lugedes tuntakse siis pettumust või rõõmu, et ootused ei täitunud. Mis sind kooseluseaduse teema juures puudutas, et seda oma raamatus käsitleda soovisid? Kõik puudutas, teema üleni. Vabaduse defitsiit, mida põhjendatakse traditsiooniga. Debati tase. Kummastavad teemavälised argumendid – nii poolt kui vastu, muide. Seoste tuletamise viisid ja järeldused, milleni vahel välja jõuti. Hea küll, ma ise vaatan seda kõike distantsilt. See kõik on mulle intellektuaalselt huvitav, pakub vaimset pinget. Ma ei kuulu LGBT kogukonda, kuulun turvalisse mainstreami... niivõrd kui see naise jaoks turvaline on. Aga see isikliku ja üldise hüve vahekord... Et kui miski mind isiklikult ei puuduta, kas see siis tähendab, et ma peaksin silmad kinni panema ja seda ignoreerima? Samal ajal teadvustades, et õiglases maailmas ignoreeriksid teised mind puudutavaid probleeme. Ei saa ka öelda, et see teema mind üldse ei puuduta. Varem või hiljem küsid sa, kui palju selles raamatus on minu isiklikku kogemust. Teatud määrani põhineb see muidugi isiklikul kokkupuutumisel, romaan ei kasva tühjast kohast. Ma olen tõepoolest seisnud sarnaste küsimuste ees kui raamatu peategelased, ja mul on tõepoolest olnud väga lähedane sõbranna, kellega koos me vastuseid otsisime ja kohati ka leidsime. Nii et üsna loomulikult oleme me selle raamatu naistegelaste prototüübid. Sündmused, millest „Pelikanid“ jutustab, on meie jaoks minevik, lõpetatud teema. Aga oleme nüüd tagantjärele isekeskis arutanud, et kui see seadus oleks olemas olnud 10 või 15 aastat tagasi, siis meie oleks ennast päevapealt kooselusse registreerinud, pole kahtlustki. Nii paljud praktilised probleemilahendused oleksid meile palju lihtsamalt kätte tulnud, kuna juriidilises mõttes oleks meil olnud n-ö perekondlik katus pea kohal. Just see, mis ongi selle seaduse mõte. Ma ei tea, kui paljud inimesed üldse on seaduse teksti lugenud. Mina olen, õige mitu korda, põhjalikult ja mõttega. Sooneutraalsus on seal ääretult oluline ja sellele ehitasin ka „Pelikanide“ süžee üles. Ma ei võta selles raamatus kordagi sõna teemal, mida inimesed voodis teevad, mis on nende omavahelised suhted. See on odav möödarääkimine ega puutu üldse asjasse. Seadus ei reguleeri inimestevahelist tunde- ega seksuaalelu, ei sama- ega erisoolistel ega hoopis sootutel, vaid tegeleb juriidiliste küsimustega. Hooldusõigus, ülalpidamiskohustus, kasvatusvastutus, omand, pärimine. Sellised asjad. See ongi seaduse sisu. See on üldse seaduste sisu ja mõte – korraldada kogukonna elu viisil ja määral, mis oleks võimalikult paljude suhtes toetav ja õiglane. Mulle tõesti tundus oluline kujutada mitte niivõrd lesbi- või geipaari elu (mis oleks isikliku kogemuse puudumise tõttu niikuinii ebaveenvalt välja kukkunud), vaid kahe samast soost üksikvanema kooselu ja ühist lastekasvatamist. Kui vaatame ringi – see maa on täis üksikvanemaid, nii naisi kui mehi, ka vanavanemaid, onusid-tädisid, veresugulasi või muidu hõimlasi. Kõik nad heitlevad päevast päeva probleemidega, mis on oma olemuselt sotsiaalsed. Vaesus, vaesusrisk, sundolukorrad, võimaluste nappus Aga kellest me lõppkokkuvõttes räägime, need on ju lapsed, eks ole. Needsamad, keda ametliku retoorika järgi meil on nii väga tarvis, iga viimast kui ühte. Kodanikena, riigikaitsjatena, kvalifitseeritud tööjõuna, pensionimaksjatena, kui tuua esile vaid kõige räigemad põhjendused. (Et inimesel on väärtus iseenesest, ei tule nagu meeldegi. Aga see on juba teine teema, jäägu ta praegu). Ja järsku ununevad kõik need marksistlikud argumendid ja tehakse tohutu number sellest, mis tulevaste maksumaksjate vanemate magamistoas toimub. Kui hakata mingit nähtust seksualiseerima, ongi tulemuseks vulgaarsus ja kujutlusvõime pankrot. Niisiis mis oli „Pelikanide“ kirjutamise eesmärk? Väga lihtne. See on minu panus, et see seadus saaks lõplikult vastu võetud ja toimima pandud. Ma ei innustu tänavatel piketeerimisest ja teab mis allkirjade kirjutaja ma ka pole, kuigi ei eita selliseid toimimisviise. Iga lind laulab, nagu nokk loodud. Mina olen kirjanik, minu asi on raamatuid kirjutada. Kas ja mil määral on raamat inspireeritud tegelikust elust? Jaa, muidugi. Isiklikku suhestumist juba mainisin. Aga ka märul (nimetan seda märuliks, sest debatist oli asi kaugel), mis möödunud sügisel kulmineerus, oli uskumatult inspireeriv. Teatud peatükid „Pelikanides“ on netikommentaatorite pealt peaaegu et maha kirjutatud – nii et tõeline rahvaraamat. Ma ise poleks suutnud teatud argumente välja mõelda. Mõne asja peale annab ikka tulla (naerab). Kusjuures ma ei arva, et need vastalised tegelased oleksid tingimata tagurlikud või silmakirjatsejad või mis iganes kurje kavatsusi neile ka ei inkrimineeritaks. Olen täitsa valmis möönma, et nad ajavad oma traditsiooniasja tões ja vaimus ja siiras usus, et nii on õige. Mõistan nende seisukohti, ehkki ei nõustu. Ning lõpuks ka laiem taust, need ühiskondlikud ja kultuurilised aluspinnad, milles paljud tänased suhtumised juurduvad. Siin ma ilmselt paljastan enda kui ajaloolase. Vere- ja keelepuhtuse fetišeerimine, etniline „õigeolek“, 19. sajandi rahvusromantika koos 20. sajandi eugeenikaga, mida mõned usuvad olevat aegade algusest kehtinud traditsiooni. Ja teiselt poolt reaalsed inimesed oma reaalsete probleemide ja vajaduste ja ilmajäetusega. Eks ma kunsti huvides natuke ka dramatiseerin, aga jah, sellises vaimses maailmas me elame. Kirjaniku jaoks on need kontrastid muidugi väga inspireerivad. Kas raamatu kirjutamisel oli silme ees teatud sihtgrupp, lugejaskond? Töötades ma püüdsin kujutleda, kuidas erinevad inimesed võiksid „Pelikane“ lugeda. Kuna see on naistekeskne lugu, siis oletasin, et naislugejate hulgas leiaks see soojemat vastuvõttu. Tegelikult nii ongi läinud. Mõistuspäraselt võib kaalutleda, et kuna üksikvanemaid on tõesti väga palju, siis sarnase saatusega naised võiksid ennast „Pelikanide“ loos ära tunda. Samas ei saa ma midagi teha selleks, et justnimelt see sihtgrupp seda raamatut loeks. Tõtt-öelda ei tahaks, et domineerima jääks sõnum, nagu oleks rõhutatult tegemist naisteraamatuga. Kuigi ma kardan, et see niiviisi läheb, ja minul autorina on seda võimatu mõjutada. Niipalju siiski tegin, et püüdsin võimalikult sisse tuua ka sotsiaalset ja poliitilist mõõdet, et lugu ei jääks ainult igapäeva pisiasjade kirjeldamise tasandile. Lõppude lõpuks pole tegemist paari inimese eramuredega, vaid süsteemsete probleemidega, mis tulenevad ühiskonnast, nagu ta meil on. Inimlikult peaks meile ju korda minema, kui kellelgi on raske, hoolimata soost või elukogemusest või eelistustest. Ütleme nii, et idealist minus sooviks seda. Realist minus ütleb, et see nii ei lähe. Ei lähe sellepärast, et me elame just sellises maailmas, nagu me elame: ebavõrdne, teatud piirini ebaõiglane, oma nõrgemaid liikmeid kurnav. Aga muud meil pole. Millist eeltööd tegid selle raamatu kirjutamiseks? Elasin (naerab). Jah, see on tegelikult tõsi. Raamatuid on erinevaid, aga romaan on nõudlik ja küps žanr, seda ei saa kirjutada, kui sa oled väga noor. On vaja elukogemust, kuid mitte ainult. On vaja ka distantsi, sest vahetult sündmusi, mõtteid või tundeid üles kirjutades on tegemist kroonika või blogiga. Vaja on üldistust, sest täiesti isiklik kogemus ei puuduta kedagi teist peale su enda. Konkreetsemalt rääkides hoidsin muidugi seaduse teksti kogu aeg käepärast. Õieti juba seda lugedes ma hakkasin oma peas süžeed üles ehitama. Teema jälgimine meedias oli samuti eeltöö, sest tuli kokku saada võimalikult palju erinevaid arvamusi. Ja muidugi jooksev infokontroll – mõni ajalooline fakt, kohanimi, õigekiri. Nagu kirjutav inimene ikka töötab. Ütlesid, et lugesid kooseluseaduse mitu korda läbi? Oo jah. Kas sul on mõnda parandusettepanekut või mingeid mõtteid seoses selle seadusega? Tundub, et alustuseks pole ta sugugi paha, sellega on võimalik edasi minna. Kui lasta inimestel selle seaduse järgi elada, siis tulevad puudujäägid või kitsaskohad varsti ilmsiks ja praktiline tagasiside aitab parandusi teha. Sest sel juhul lähtuvad parandused inimeste tegelikest probleemidest, mitte pole kuskil kabinetivaikuses nuputatud. Aga see on ainult minu arvamus. Täiesti võimalik, et LGBT inimesed arvavad teistmoodi. Ei taha spekuleerida. Inimestel võib olla selliseid probleeme, mida ma ei oska uneski ette kujutada. Mis oli „Pelikanide abielu“ kirjutamisel kõige suuremaks väljakutseks? Teema ise. Kirjutada nii väikestest asjadest, nii väikestest inimestest, naised, lapsed, ei mingeid kangelasi (naerab). Ja samas nende rohujuure tasandi kangelaslikkus, iga päev, nonstop 24/7, ilma et keegi üldse märkaks... Selles mõttes oli see väljakutse – kirjutada, üldistada omaenda kogemust sellisele tasemele, et see oleks suuteline kõnetama teisi sarnase kogemusega inimesi. Aga see on autorile äärmiselt oluline väljakutse. Ma usun, et tegin selle auga läbi. „Pelikanid“ on minu kolmas romaan ja ma võin julgelt öelda, et see raamat tegi minust kirjaniku. Näib, et raamatud on mind võimaliku autorina omaks võtnud ja mõni neist tuleb ka edaspidi maailma just minu kaudu. Ma arvan, et autorina on mul „Pelikanidega“ päris hästi läinud. Mis tähendab muuhulgas ka seda, et võin selle teema enda jaoks kõrvale panna ja minna edasi teiste juurde. Mis suhe on raamatu peategelastel – kas tegu on armastusega või elasid naised koos, kuna nii oli parem toime tulla? Mu enda arust on see küll armastuslugu, ehkki mitte tavapärane. Kindlasti on peategelaste vahel väga suur hoolimine, teineteisemõistmine, usaldus, kahtlemata ka kiindumus. Millel muul peaksid siis inimsuhted ja kooslused rajanema? Kust tuli raamatu pealkirja idee? Miks just pelikanid? Pelikanide kujund on kunstiajaloos üsna tuntud. Legend räägib, kuidas pelikaniema toitis oma näljaseid poegi omaaenda verega, ja kristlikus kunstis on temast tehtud eneseohverduse ja isetuse sümbol. Selline traditsiooniline ettekujutus lõpmatult ennastsalgavast emadusest, mis kunagi ei kurda, ei esita küsimusi, ei soovi midagi muuta, vaid idioodi järjekindlusega salgab ennast kuni sureb, „sest nii on alati olnud.“ Pelikanide kujundi kaudu mässavad mu peategelased pühaks kuulutatud ideoloogiate vastu. Ja kõik need küsimused viimasel leheküljel - kuidas lugu edasi läks? kas ema jäi terveks? mis lastest sai? kas tõesti keegi ei märganud neid aidata? - kõigest sellest „Pelikanid“ algusest lõpuni räägibki. Intervjueeris Eesti LGBT Ühingu vabatahtlik Margit M. Raamatu autor on tänulik lugeja tagasiside eest aadressil milvi.martina.piir@gmail.com. “Pelikanide abielu” on võimalik laenutada Eesti LGBT Ühingu raamatukogust. Foto: www.milvimartinapiir.com

Tallinna OMA Keskuse kontoris toimub igal kuul, kokkulepitud päeval, noortegrupi kohtumine, kuhu tuleb toredaid noori. Tavaliselt algavad meie kohtumised kell 12.00 ja kestavad umbes kolm tundi. Selle aja sees jõuame käsitleda teemasid, mis mõjutavad ühiskonda - nii elulised kui ka LGBT-ga seotud teemad. Peale selle saame näksida suupisteid, küpsetada ning omavahel tutvuda ja suhelda. Noortegrupp alustas tegutsemist 2015. aasta veebruaris ning seni oleme käsitlenud teemasid transsoolisuse, kooseluseaduse ja poliitiliste valimiste kohta. Samuti tegime ajurünnaku, kuidas muuta noortekeskuseid LGBT noori kaasavamaks. Igal kohtumisel käib rääkimas keegi, kes on oma ala professionaal. Näiteks rääkis transsoolisusest meie OMA keskuse Marcus ning poliitilistel teemadel Eesti LGBT Ühingu juhatuse liige Heiko. Peale kohtumist on võimalik privaatselt vestelda ka OMA keskuse töötajatega, kes noori kuulavad ja nõu annavad. Tihtipeale tunnevad noored, et nad on oma murega üksi ja neid ei mõisteta. Grupi eesmärgiks ongi LGBT noorte julgustamine ja ühiskondlikesse teemadesse kaasamine. Minagi leidsin OMA keskuse, sest tundsin, et ei saa päris kõike oma sõpradega jagada. LGBT kogukonnaga suhtlemine andis mulle võimaluse rääkida inimestega, kes mind mõistavad. Samuti pole keelatud ka mitte LGBT noortel kohtumistel käia. Kellel on huvi, võib alati uudistama tulla. :) Laura, OMA noortegrupi liige

Vestlusõhtu "Siin- ja sealpool sood" sai alguse kaks aastat tagasi eesmärgiga luua igakuine kokkusaamisvõimalus Eesti trans inimestele. Kes me oleme? Tulijaid on olnud nii Tallinnast, Harjumaalt kui kaugemalt üle Eesti ja Euroopa. On naisi, tüdrukuid, mehi, poisse ning üritusele satub ka inimesi, keda soojaotus põhimõtteliselt ei puuduta. Me oleme kõik erinevad, nagu on erinevad ka meie sooidentiteedid. Kes töötab, kes õpib, on jutukaid, on vaiksemaid. Meil pole vanuse- ja soopiiranguid kõige laiemas tähenduses. Nii trans kui mittetrans inimesed väljendavad oma sugu ainulaadsel moel. Vestlusõhtu on võimalus uurida ja väljendada iseennast turvalises keskkonnas, kartmata teiste survet ja kriitikat. Millega vestlusõhtul tegeleme? Räägime sellest, kuidas meil läinud on, millest unistame, elu rõõmudest ja muredest. Jagame trans maailma uudiseid, aga miks mitte ka kõikvõimalikke filosoofilisi, vaimseid ja teaduslikke ideid ja arusaamu sugude kohta. Aja jooksul on vestlusringis käinud mitmed külalised nagu trans aktivistid, trans kunstnikud ja esinejad, TGEU (Transgender Europe) esindaja ning teised inimesed, kelle töö on otseselt või kaudselt transsoolisusega seotud. Osad neist on olnud kutsutud, teised on ise huvi üles näidanud. Mõnikord vaatame filme: klassikalistest dokumentaalidest sugu puudutava ulmeni välja. Vajadusel ja võimalusel korraldame ka trans rahvale suunatud koolitusi ja töötubasid. Saame pakkuda ka vabatahtlikku tööd, näiteks tõlkimist ja kirjutamist, ürituste korraldamist või ettevalmistamist. Alati võib ka enda poolt midagi välja pakkuda ˗ häid ideid pole kunagi liiga palju! Suve hakul on saanud traditsiooniks kõigile OMA Keskuse külalistele ja liikmetele avatud lõkkeõhtu. Vestlusring on avalikkusele suletud üritus, seega saab ennast turvaliselt tunda igaüks, kellel on soov ja huvi oma sugu uurida ja väljendada, seda edasi arendada või soo raamidest välja astuda. Soovi korral on võimalik kohapeal riideid vahetada ja meikida. Selle aasta jooksul on plaanis juurde ehitada ka uhke meigilaud. Samuti on plaanis korraldada üks huvitav eneseväljendusega seotud koolitus, mille järele on paljudel reaalne vajadus. Millega tegu on, saad teada siis, kui läbi astud! Kui üksinda tundub keeruline tulla uude seltskonda, siis võib OMA Keskusest ka enne üritust läbi tulla, tutvuda ruumide ja keskuse töötajatega. Tegelikult pole karta midagi, meil on siiras heameel iga julge hinge üle, kes meile külla tuleb! Marcus Pertel, transsoolisuse spetsialist

Tõeliselt kordaläinud perepikniku välimääraja pole pelgalt tänavuse suve kohta tavatult muretu taevas, vaid see, et kolmetunnise ronimis- ja lebamismaratoni järel pole ikka veel mahti laiali minna. Selleks ajaks on ürituse tõmbenumbriks kujunenud purskkaevus "ristitud" kõik eri mõõdus ja vanusekategoorias varbad ning läbi riputud-sahistatud nii mitmedki pargipuud ja põõsad. Kuivadest lasteriietest on järel sõna otseses mõttes vaid suur märg plekk. Siit ka nipid tulevastele lapsevanematele kõrva taha: vahetusriideid ei saa eales liialt kotis kaasas olla ning endiselt on tõmmet arhailistel mänguväljaku elementidel nagu puud ja põõsad, mistõttu tasub aegsasti silmad kuklale kasvatada. Muljetas Krissu, piknikul osalenu. Perepäevad toimuvad kord kvartalis. Perepäev on kohtumine, mille eesmärgiks on avatud suhtlus. Kokkusaamisele on teretulnud nii lastega paarid ja üksikvanemad kui ka need inimesed, kellel lasteplaanid alles ees. Infot sündmuste kohta saad OMA Keskuse ja Eesti LGBT Ühingu Facebooki lehelt või meiliaadressilt info(at)lgbt.ee.

PRESSITEADE 24.03.2015 Täna, 24. märtsil edastas Eesti LGBT Ühing koalitsiooniläbirääkimisi pidavatele erakondadele kolm ettepanekut kõiki inimesi väärtustava riigi saavutamiseks. Eesti LGBT Ühing juhib tähelepanu kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmise ning diskrimineerimise ja vaenu õhutamise eest kaitsvate regulatsioonide muutmise olulisusele. “Kooseluseaduse jõustumisega viivitamine pikendaks põhjendamatult ebavõrdset olukorda, milles on pered ja paarid, kes ei saa või ei soovi abielluda,” selgitab Eesti LGBT Ühingu president Helen Talalaev. Talalaev rõhutab vajadust viia karistusseadustikus vaenu õhutamist käsitlevad sätted vastavusse Euroopa standarditega. “Eesti on Euroopa õigusruumis viimaseid riike, kus süüteo vaenumotiivi ei võeta arvesse raskendava asjaoluna. On oluline muuta ka võrdse kohtlemise seadust, kuna praegune ebaühtlane diskrimineerimise vastane kaitse paneb osad inimgrupid haavatavamasse olukorda,” lisab Talalaev. Eesti LGBT Ühing ootab potentsiaalsetelt koalitsioonipartneritelt koalitsioonilepingut, mis hõlmaks erakondi ühendavaid valimislubadusi: väärtustada iga inimest, takistada vaenu õhutamist ning edendada võrdset kohtlemist ja inimlikku suhtumist ühiskonnas. Valimislubaduste valguses soovib Eesti LGBT Ühing kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist seaduses sätestatud ajaks. Ühing juhib tähelepanu tarvidusele ühtlustada diskrimineerimise vastane kaitse erinevate tunnuste puhul, keelates usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude ja seksuaalse sättumuse tõttu diskrimineerimine samas ulatuses nagu rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi ja nahavärvuse tõttu. Kolmanda ettepanekuna toonitab ühing vajadust tagada kaitse vaenu õhutamise ja sellega seotud süütegude ohvriks langemise eest, muutes karistusseadustikus vaenu õhutamist käsitlevaid sätteid. Pöördumise täistekstiga on võimalik tutvuda aadressil: ​lgbt.ee/ettepanekud-koalitsioonilepingusse.​ Eesti LGBT Ühing on lesbide, geide, biseksuaalsete ja transsooliste (LGBT) inimeste huvide esindaja. Ühing töötab selle nimel, et tõsta ühiskonna teadlikkust LGBT teemadel läbi teavitustöö, hariduse ja huvikaitse ning suurendada LGBT inimeste eneseteadlikkust ja ühiskondlikku aktiivsust, pakkudes tugiteenuseid ja arenguvõimalusi.

Igal inimesel on oma lugu, mis väärib ka teistega jagamist. Kooseluseaduse arutelu valguses jääb kohati mulje, et inimesed, kelle pärast seda seadust tehakse, on ühiskonnas nähtamatud. Lugudega soovime näidata, et Eestis elavad erinevad inimesed ja pered, kes kõik on ühtemoodi olulised ja vajavad kaitset. Siin on LGBT+ inimeste, nende lähedaste ja toetajate lood oma peredest ja põhjused, miks nad kooseluseadust vajavad. T. lugu Minu lugu on lihtne, suisa igapäevane. Peale ärkamist öö jooksul "kitsaks jäänud" voodis tõttame lastega lasteaeda, siis kiirustame tööle. Pika tööpäeva lõppedes tagasi lasteaeda, siis õue, edasi õhtusöök, hambapesu, magamaminek ning... kui hommik käes, algab kõik otsast peale. Selles virvarris ei märka me keegi enam seda, et peres on kahte mehepoega kasvatamas kaks õrna ja hoolivat naist. Igapäevaselt ei pane me oma pere erinevust enam tähelegi. Ümberringi näivad kõik selle kooslusega juba nii harjunud olevat, et küsimusi ei teki. Küll aga tekib küsimusi haiglasse sattudes (ja lastega teatavasti juhtub nii mõndagi), kui mu elukaaslast lapsi isegi vaatama ei taheta lubada. Rääkimata sellest, et ta võiks raskel hetkel vajalikke otsuseid teha. Küll aga tekib küsimusi riigipiiril, kui lapsed tahaksid mu elukaaslasega puhkusereisile sõita. Tulevikule mõeldes oleme murelikud ka selle üle, mis saab lastest siis, kui bioloogilise vanemaga (minuga) peaks midagi juhtuma. Lapsi praeguseks juba kuus aastat kasvatanud lapsevanem võib hetkega kaotada kõik, mis tema elus oluline - lähedase, kellega ta on oma elu jaganud, ja ka õiguse kasvatada ning embuses hoida OMA lapsi... Hirmus, kas pole? Kui kooseluseadus jõustuks, saaks meie pere kindluse, et õnnes ja harmoonias elatud kooselu on ka kriitilisel hetkel kaitstud. Saaksime unistada julgemalt sellest, et meie lastel on ühel päeval ka Eesti riigi silmis kaks täisväärtuslikku lapsevanemat, mitte vaid üksikema ja tema sõbranna, kes aitab lapsi hoida. Kui kooseluseadus jõustuks, saaksid meie lapsed avatuma maailmavaatega hariduse ja julguse igas olukorras julgelt välja öelda, et neil on kaks armastavat ema. D. lugu Minu jaoks on perekond inimesed, kes on minu perekonnaks saanud mitte veresidemete kaudu, vaid aja jooksul ja tänu eluteede ristumisele. Olen vallaline. Ma ei ole abielust huvitatud, ma ei soovi lapsi saada ning oma tulevaste partneritega võin koos elada, aga ei pea koos elama. Kuidas puudutab mind sooneutraalse kooseluseaduse vastu võtmine, kui ma seda seadust võib-olla kunagi ei vaja? Minu jaoks on oluline, et see võimalus on riikideüleselt olemas ja mitte ainult minu, vaid ka minu sõprade ja tuttavate ning ka võhivõõraste inimeste jaoks. On oluline, et ei mina ega keegi teine ei pea Eestis ennast peitma või mööda seinaääri käima lihtsalt sellepärast, et armastatakse naist, meest või trans inimest. Barbara lugu Ma pole kunagi tahtnud saada geiaktivistiks. Ei, mitte seetõttu, et ma ei austaks neid inimesi, kes suudavad masside raevu ära kannatada ja seda mingil määral muutagi, vaid pigem seetõttu, et mõnikord tundub see töö mulle mõttetuna. Tänuväärse, aga mõttetuna, kuna iga kord, kui Eesti geikogukond astub sammu edasi, astub sammu edasi ka varrovooglaiulik tagurlaste seltskond. Olgu, möönan, et näiteks geiparaadid oleks pidanud omal ajal ära jääma. Ajad olid teised, seda muidugi, ja ilmselt pakkus paraad mingit vabanemistunnet, kuid kindlasti ei tulnud sellest nii soolast kasu, nagu oodata võis, ning minagi tunnen nüüd, et mulle on pigem natuke liiga tehtud. Nimelt, kui mõnes sallimatus seltskonnas tuleb välja, et mulle meeldivad pigem seelikutes isikud, siis läheb jutt lausa iseenesest (kohe pärast seda, kui on küsitud „kuidas te seda täpselt ikkagi teete?“) selle peale, et kõik on okei, kuni ma sellega ei eputa, sest heterod ka ju ei eputa. Ma tean, et see on ebapopulaarne arvamus, aga ma olen nõus. Ma ei mäleta ühtegi päeva, ükskõik kui palju ma ka ei püüa meenutada, kui ma oleksin sädelevate püksikute väel mööda tänavaid kepsutanud ja karjunud, et ma armastan, keda tahan ja kõik peavad sellega hirmus nõus olema. Seda enam, et tegelikult ju ei peagi nõus olema. Sallima peavad. Nüüd oleme vaatamata sellele väikesele möödalaskmisele (andke andeks, kui ma paraade piisavalt ei hinda) jõudnud oma pisikeste, kuid järjekindlate sammudega kooseluseaduseni. Ja. See. On. Suur. Asi. Tegelikult ka on. Hullumeelselt suur samm Eesti jaoks ja kuigi mõnikord on raske, siis tegelikult ma mõistan, et ilma paraadideta ei oleks tõenäoliselt ka seda eelnõu. Aga mida kooseluseadus minu jaoks ikkagi tähendab? Kogu juriidilist poolt, igal juhul. On ju imeline mõelda, et ma saaksin vajadusel oma tulevase partneri lapse lapsendada, et näiteks kas või ta koolis saadud märkustele (mitte, et minu tulevase ideaalne niuete vili kunagi koolis märkusi saaks) allkirju anda. No näiteks. Tore oleks mõelda ka ühise vara omamisele ja muule juriidilisele poolele. Kuid tegelikult on lõpuks olulisem ikkagi miski muu ja see on tunne, et ma olen oma riigi jaoks oluline. Ma saan aru küll, et see on ka praegu nii, sest ma maksan ju aasta peale kokku väga palju makse, aga lisaks sellele võiks ma ju ka lihtsalt armastatud ja tunnustatud kodanik olla. Hea oleks tunda, et ma lähen korda. Et see, kes ma olen, läheb korda. Et minu partner läheb korda ja et minu lapsed lähevad korda. Ma luban pühalikult, et kui see eelnõu nüüd läbi peaks minema, siis ma ei kanna oma laste ees mitte kunagi sädelevaid püksikuid, sest teate... internetis räägitakse, et kõik geide lapsed pidavat geideks saama nagu kõik heterote lapsed saavad heteroteks. Aga see on juba teine teema... Ago lugu Minu praegust elu iseloomustab orienteeritus tööle. See on aeg, et oma karjäär üles ehitada, ennast pidevalt harida ja uusi kogemusi saada. Tunnen uhkust selle üle, et olen leidnud endale sobiva töökoha ja ameti, mis võimaldas mul päris oma kodu soetada. See tähendab, et olen otsustanud paikseks jääda, oma elu Eestis elada. Kahjuks pole kõik mu sõbrad sama meelt ja on otsustanud kodumaalt lahkuda. Olen kaugenenud mitmest heast sõbrast, kuid samas tekib uusi tutvusi ka aina juurde. Annan endale aru, et ükski püsiv sõprus ei teki üleöö ja tunnen ennast seetõttu mõnikord üksildaselt. Perekond annab mu elule hoopis teise mõõtme kui sõbrad ja tööelu. Need on inimesed, keda ei saa valida, kes on kõige lähedasemad ja kellele saab alati loota. Mu vanemad on küll lahutatud, aga kui see midagi muud head ei teinud, siis õpetas vähemalt seda, et ükski suhe ei saa kesta, kui pole teineteise mõistmist ja armastust. See on karastanud mind sedavõrd, et ma ei tormaks uisapäisa abielluma, kui ma ei teaks, kas see inimene on ainus ja õige, minu hingesugulane, kellega tahaksin elu lõpuni koos olla. Teisalt teeksin ma kõik, et kogeda seda õnne, mis valdas mu armsat täditütart, kui ta abiellus oma kauaaegse elukaaslasega. Terve suguvõsa tuli kokku ja rõõmustas siiralt kahe noore inimese ühteheitmise üle. Kas see oleks väga utoopiline, kui saaksin ise sellise rõõmupeo korraldada? Igal juhul, unistusena elab see minu südames päevast päeva. Kooseluseadus annaks mulle riigipoolse tunnustuse oma partneriga ühise elutee alustamiseks. Mitmed formaalsused muutuksid lihtsamaks ning minu ja mu partneri kooselu saaks seaduse ees kindlad raamid - õigused ja kohustused, nii nagu enamuse eri soost paaride puhul see praegu toimib. See oleks mulle isiklikult väga tähtis minapildi kujundaja ja tekitaks veendumuse, et Eesti riigis on viimaks kõik inimesed võrdsed ja väärtustatud, olenemata nende eelistusest, keda armastada. Ma arvan, et pärast kooseluseaduse vastuvõtmist on Eesti teistsugune riik - parem, kaasavam, kaasaegsem, demokraatlikum. Ma ei näe põhjust, miks ühiskond ei võiks liikuda sallivama suhtumise suunas. Kindlasti leidub ka vastupidist reaktsiooni, kuid negatiivsust on küllaga enne seaduse vastuvõtmist ja on ka pärast, nii kaua, kui meie ühiskond on vaba ja kõigil õigus oma arvamusele. Aili lugu Kallis Eesti riik! Kas Sa tead, mis on kõige tähtsam täisväärtuslikus suhtes? Muidugi tead. Armastus. Austus. Ausus. Tunnustus. Turvatunne. Ja veel paljud väärtused, mida ei jõuagi üles lugeda. Hea suhe on sümbioos. Sina pakud mulle turvatunnet, mina olen sinu vastu aus, ja vastupidi. Ja mõlema poole vabadus olla see, kes oled. Olen meie suhte puhul tööd teinud, nagu ikka suhete puhul kombeks on. Suhtun Sinusse lugupidamisega ja panustan sellesse, et Sul oleks kergem teha oma tööd - ma ei loobi Su nina ette prügi, ei lõhu seda, mida oled üles ehitanud, ja hoolin südamest nendest, kellest ka Sina hoolid. Kuigi viimasel ajal tundub, et kõvasti rohkem kui Sina... Vaata, ma tean Su tööst palju. Ma ju kogunisti töötan Su heaks. Ja ma näen, et Su jäägitut hoolt ei jätku kõigile. Mu sõbrale, kolleegile, tuttavale. Nendele kahele sümpaatsele võõrale härrale, kes õhtuti pargis mulle koeraga jalutades vastu tulevad. Ja muidugi minule. See teeb kurvaks, sest ma ei tunne ennast austatu ega tunnustatuna ning seepärast kipub ka turvatunne kaduma. Ja muide, Su suhtumine on jäänud silma ka paljudele teistele, kes Sinust hoolivad. Su arvamus on neile väga tähtis, seetõttu suhtuvad nad minusse täpselt nii nagu Sina. Näed, kui mõjuvõimas Sa oled! Aga muidugi teadsid ju seda juba enne ka. Mis siis saab meie suhetest, kui kõik jätkub nii, nagu Sina oled valinud? Kas Sa ei arva, et me võime ühel päeval lahku minna? Mina aga ei taha lahku minna. Tahan jätkuvalt, et Sa kohtleksid mind nii nagu mina Sind. Et Sinu sõbrad kohtleksid mind nii nagu mina neid. Tahan, et meie suhtes oleks austus, tunnustus ja turvalisus. Kõik see, mille ise oled välja pakkunud. Aga jätkaks sealt, kus me pooleli jäime? Ole siis nii hea ja palun, võta kooseluseadus vastu. Sinu Aili Sugulase lugu Minu pere on küll veel väikene, kuid loodetavasti lähitulevikus kasvab. Minu pere on: mina, elukaaslane ja kass. Elame väikeses, kuid hubases kodus Tartu kesklinna läheduses. Mõlemad käime tööl, trennis, elukaaslane lisaks ka ülikoolis. Vabadel päevadel üritame reisida üle Eesti või vähemalt külastada vanemaid, kes elavad maal. Suhtleme vanematega väga tihedalt ja nad toetavad meid ja meie unistusi. Meie unistuseks on aga päris oma kodu ilusas maakohas, kus saaks rahulikult kasvatada lapsi ja tegeleda loomakasvatusega. Kooseluseaduse vastuvõtmine annaks minu perele rohkem turvalisust. Kindlasti muutuks paljud Eesti inimesed õnnelikumaks ja paljud ka sallivamaks. Anomüümne lugu. Võib-olla on tegu Sinu sugulasega? Koolikaaslase lugu Olen pikaajalises suhtes välismaalasega, kelle elukohas ei ole võimalik meie suhet seaduslikult registreerida. Kooseluseaduse vastuvõtmine tähendaks seda, et mu partner saaks taotleda alalist elamisluba Eestis ja me saaksime seaduslikult koos elada. Enne kooseluseaduse eelnõu algatamist ei näinud ma viisi, kuidas minu tulevik oleks Eestiga seotud. Kui kooseluseadus vastu võetakse, on mul aga põhjust Eestisse jääda. Anomüümne lugu. Võib-olla on tegu Sinu koolikaaslasega? Aeda lugu Minu kallim on minu pere, ta on inimene, kellega tunnen kõige suuremat lähedust ja soojust, keda ma armastan, ja tema mind. Kuigi me ei plaani lähitulevikus lapsi saada ega ka kooselu registreerida, on minu jaoks oluline võimalus seda teha, saada võrdväärset kaitset ja tunnustust perekonnana ka riigi ees. See oleks ühiskonnas suur samm edasi võrdsuse, inimeste erinevuste aktsepteerimise poole ja märk turvalisemast kohast kõigi, mitte ainult ühe prevaleeriva grupi jaoks. K. lugu Hetkel olen õnnelikus suhtes imekauni naisega ning mu elu ei saaks parem olla. Paar aastat tagasi see kahjuks nii ei olnud. Ma olin väga noor, 14-15 aastat vana, kui avastasin, et mulle meeldivad samast soost inimesed. Sel ajal olin ma kristlane ja uskusin Jumalat ning avastades, et mulle meeldib üks tüdruk mu kogudusest, tundsin ennast "patusena”. Mul oli häbi ja üritasin ennast sellest tõmbest vabaks palvetada. Nutsin peaaegu igal ööl end magama ja asi läks juba nii kaugele, et hakkasin ennast lõikuma. Ma olin õnnetu ja mul olid pidevalt suitsiidsed mõtted peas. Õnneks nägi üks mu sõpradest, et mind miski vaevab. Mitu kuud ei julgenud ma talle sellest rääkida, sest kartsin hukkamõistu ja sõbrast ilma jäämist. Lõpuks siiski ütlesin talle, et mul on tunded naiste vastu, et ma olen vist lesbi. Minu üllatuseks ei mõistnud mu sõber mind hukka, vaid kallistas mind ning ütles, et ta toetab mind minu valikutes ja on minu jaoks alati olemas. Peale seda vestlust hakkasin ma vaikselt taipama, et asi ei olegi ju nii hull. Ma ei saa sinna midagi parata, ma ei saa muutuda. 16-17-aastaselt hakkasin sõpradele "kapist välja tulema”. Kõik minu sõbrad suhtlevad minuga endiselt ning ma tunnen, kuidas nad austavad ja hoiavad mind veel rohkem. Nüüd tunnistan juba julgelt ja kindlalt seda, et ma olen lesbi. Jah, mind visati kogudusest välja, kuid ma mõistan ja olen sellega leppinud, sest neil on oma kindlad põhimõtted ja vaated elule. Ühel hetkel võtsin julguse kokku ja “tulin kapist välja" ka oma emale. Mu ema ei tahtnud alguses mind uskuda ja ei toeta mind siiani täielikult, aga ma annan talle aega. Kui ta näeb ja saab aru, et just nii olen ma kõige õnnelikum, siis võib-olla ühel päeval aktsepteerib ta mind sellisena, nagu ma olen. Nagu ma juba loo alguses mainisin, siis olen koos ühe väga kena, armsa ja südamliku naisega. Olen muutunud julgemaks, avatumaks, sest nüüd tean, kes ma olen. Kogu see protsess – endale tunnistamine, "kapist välja tulemine" oma sõpradele ja perekonnale – on kõigi jaoks väga hirmutav, kuid varjus elamine ei too Su ellu õnne ja armastust. Iga samm sellel teekonnal on raske, kuid ületades need "takistused", saad aru, et elul on Sulle veel palju-palju rohkem pakkuda. Лилия Попробую вкратце рассказать свою историю семьи и зачем мне нужен этот закон о партнерстве. Мы вместе уже почти 15 лет. За это время наши родственники привыкли к тому, что наша семья не совсем обычная. Вокруг нас находятся толерантные доброжелательные люди. Нам часто даже везет с государственными учреждениями - яростной гомофобии мы не подвергались никогда. Но вот что меня беспокоит - что будет с моим сыном, случись вдруг что со мной? Несчастный случай или болезнь, не дай Бог. Мне 41. Ему всего 5. Самый близкий человек после мамы для него - Юля. И только с ней он должен оставаться в этом случае, с человеком, который любит и знает мальчика еще до его рождения. А не с какими-то чужими людьми. Вопросы материального наследства также немаловажны. И еще какие-то вещи, касаемые серьезных жизненных ситуаций, как то, кому должны сообщать из больницы важные моменты и т. д. Совместные налоговые декларации. Все то, что обычным парам полагается, как само собой разумеющееся. Tuttava lugu Meie pere on ühiskonna mõistes tavaline perekond – laps, ema, isa ja koduloom. Lapsel on kaks vanaema ja kaks vanaisa. Minu jaoks on pere inimestevaheline kooslus, usaldus ja armastus. Meie perel on suur sõpruskond ja sealt ei puudu ka lesbist sõber. Suhtlemine meie kalli sõbrannaga on tavapärane. Ma ei ütleks, et ta erineb kuidagi teistest meie tuttavatest. Ma tunnen teda juba väga varajasest noorusest ja kui ta aastaid tagasi teatas, et ta on lesbi, siis ma eriti ei üllatunudki. Talle kohe sobib see. Võib-olla ma olen nii harjunud ega oskagi teisiti mõelda ega arvata, minu jaoks on see loomulik. Leian, et igal inimesel on õigus valida, kes ta on, kus ta on ja millist elu ta elab. Tema elu kõrvalt vaadates - ma ei oska öelda, kas see on õige-vale. Minu jaoks on ta kallis ning tema õnn on kõige tähtsam minu ja kogu meie pere jaoks. Loomulikult oleme me tema pärast vahel ka mures, kui tal on raske ja ta on üle töötanud. Rasked on talle uued suhted ning valusad on lahkuminekud oma sõbrannadest. Kooseluseadus muudaks tema tulevikku kindlasti oluliselt. Tean, et tal on soov lapsi saada, aga seda toredam oleks seda teha ka ühiskonna poolt heaks kiidetud kooselus oma partneriga. Mul on tuttavaid ka perede hulgas, kus lesbipaaril on tütred, mina ei näe selles midagi veidrat. Anonüümne lugu. Võib-olla on tegu Sinu tuttavaga? Mai lugu Aasta 2014, 24. veebruar. Eesti sünnipäev. Ka päev, mil tähistame mu venna ja hilinenult minu sünnipäeva. Ema on hommikust peale askeldanud, vaaritanud ja koristanud. Mina olen lõuna paiku koos oma tüdruksõbraga appi tulnud ja meiegi tegutseme samal ajal televiisorist Eesti sünnipäevapidustusi vaadates. Tuleb vend ning me soovime talle õnne, mu tüdruksõber ulatab talle kingituse. Kambas askeldame edasi. Mingi hetk kaob väikevend ära, kuid naaseb varsti, käes lillepott: "Palju õnne, kuigi nädala jagu hilinenult." Ma kahtlustan, et ta on oma viimase raha kingituse peale kulutanud. Tasapisi tulevad teised külalised. Meil on väike pidu, pere seltsis olemine. Ema kallim tuleb, onu jõuab kohale, vanaemagi on platsis. Pisikese hilinemisega isa ja teinegi, alles koolis käiv väikevend. Jagatakse kingitusi, kallistatakse, räägitakse juttu. Saab veel uuritud, kus venna tüdruksõber on, kas ta ei tähistagi sünnipäeva koos oma kallimaga. Selgub, et sel aastal mitte, sest must kiisu on nende vahel küüsi näitamas. Me oleme üks tavaline Eesti pere oma murede ja rõõmudega. Me ei saa alati läbi ning kindlasti ei mõista tihti üksteist. Me maailmavaated on kohati erinevad ja igaüks on omaette tugev indiviid. Me elame erinevates maailmades, me oleme väga-väga erinevad. Aga me austame üksteist, me anname endast parima, et üksteist mõista, ja me armastame üksteist. Aeg on meid puudutanud, aeg on meid muutnud, aeg on meid vorminud. Aja puudutus ei ole meid jätnud, ta saadab meid läbi elu, peame olema vaid julged, et olla sellele avatud. Kui me ei areneks ega laseks oma mõtetel ajas voolata ja muutuda, ei oleks me enam perekond, sest me ei suudaks vastu võtta muudatusi nii endas kui teistes, keda armastame. Mu vanaema kingitus mulle ja mu tüdruksõbrale oli kolm piletit tantsupeole, et me saaks koos seda pidu nautima minna. Täpselt nii, nagu me oleme vanaemaga kahekesi käinud vaatamas kõiki tantsupidusid sellest ajast, kui ma ise seal aastal 1994 tantsimas käisin ning vanaema mu rühma juhendaja oli. Täpselt nii läheme nüüd kolmekesi tantsupidu vaatama – mu 81-aastane vanaema, mu tüdruksõber ja mina. Naabri lugu "Kes sa oled?" küsis mu naine ükskord mänguhoos mu lapselt, kui nad koos merekoletisi mängisid. "Sinu laps," vastas poiss hetkegi mõtlemata. Ma ei arva, et me oleme keskmine, normaalne pere, sest ma ei usu, et keskmist ja normaalset üldse eksisteerib. Meie pere on suur. Sinna kuulub mitu komplekti vanavanemaid, ühed rohkem ja teised vähem ranged. Peresse kuulub väljaspool linna elav isa, kellel poiss regulaarselt külas käib ja keda ta imetleb. Sinna kuulub ka mitu jumaldatud tädi. Aga selle pere keskme moodustame koos lapsega meie, kaks naist, kes kordamööda hommikul riisi- ja kaerahelbeputru keedavad, poissi lasteaeda viivad ja sealt toovad, huviringi lastevanemate koosolekul käivad, makse maksavad, kolmekesi ringi reisivad, veel suuremast hulgast lastest unistavad ning õhtul koos magama jäävad. Ma usun, et Tolstoi eksis, kui ta kirjutas, et kõik õnnelikud pered on ühtemoodi õnnelikud. Kõik pered on erinevad, ja ka õnnelikud on nad erinevalt. Minu pere oleks kindlasti õnnelik, kui leiaks legitiimset tunnistamist. Mulle ei piisa sellest, et meie end pereks peame - ma tahan olla pere ka seaduse ees. Ja et kui me sünnitame mõlemad veel ühe lapse, siis poleks me seaduse ees mitte kaks naist kumbki oma lastega, vaid ühine paljulapseline pere. Anonüümne lugu. Võib-olla on tegu Sinu naabriga? M. M.-i lugu Kirjutan biseksuaalina, kelle jaoks on oluline, et sooneutraalne kooseluseadus vastu võetakse. Minu seksuaalsus tähendab, et võin armuda ning suhtes olla kas mehe, naise või transseksuaalse* inimesega (aga vaid üks inimene korraga). Ma ei saa valida, mis soost inimesse armun. Näiteks kui seadus ei soosi suhteid samast soost inimestega, siis ei tähenda see, nagu ma võiks end ümber lülitada ainult vastassoost inimestega suhtlemisele ja oma samast soost partneri maha jätta. Armastust ei ole võimalik välja lülitada. Ma ei ela hetkel oma partneriga koos, aga minu jaoks on oluline, et kooselu registreerimise võimalus olemas on. Sooneutraalse kooseluseaduse vastuvõtmine näitaks, et Eesti hindab ja väärtustab oma riigi kodanikke, olenemata nende seksuaalsest orientatsioonist. See on minu jaoks oluline ka sellepärast, et kui ma soovin teha karjääri või töötada teatud elualadel (näiteks poliitika), siis ei peaks ma muretsema ja varjama asjaolu, et olen bi. Ajaloos on näide suurepärasest poliitikategelasest – Harvey Milk – kes teostas end poliitikuna, avalikult geist poliitikuna, kelle linnaelu parandamise ideed ta tunnustatud San Francisco linnategelaseks muutsid. Kahju oleks, kui paljud inimesed, kelles on sarnane potentsiaal midagi maailmas ellu viia ja parandada, end kartusega avaliku arvamuse ja naeruvääristamise ees juba eos peatavad. Seetõttu aitaks väga palju kaasa, kui Eesti seadused ei diskrimineeriks erinevusi, kui Eesti ühiskond toetaks oma kodanikke ning aitaks nende potentsiaalil avaneda. Isiklikus plaanis aitaks samast soost paaride ja perede ühiskonnas tunnustamine leevendada pingeid suguvõsa vähem tolerantsete liikmetega, kuna hetkel tunnen kohati sundi varjata oma seksuaalset orientatsiooni või siis tunnevad seda vajadust pereliikmed, kes teavad, et ma olen bi. See ei ole lihtne, eriti kui inimesed räägivad negatiivsel toonil samast soost inimeste suhetest ning kui sa tead, et ei ole kurjategija, pervert ega teeks kärbselegi liiga. Minu jaoks on oluline, et võimalikult paljud inimesed oleksid õnnelikud ning seetõttu pean tähtsaks inimõiguste eest seismist ning stereotüüpide murdmist (mida kohati homopropagandaks nimetatakse). Ei ole mõtet hoida kinni stereotüüpidest, mis ei vasta tõele ning teevad inimestele kahju. Siin on kahtlemata vastuolu ja sisemise pinge allikas – kõigepealt vajadus/sund varjata oma seksuaalset identiteeti ja siis soov stereotüüpe murda. Pean tunnistama, et pole kunagi märkimisväärselt lapsi tahtnud, ka siis, kui veel enda biseksuaalsust ei tunnistanud, kui olin “hetero”. Minu bioloogiline kell pole tiksuma hakanud, kuigi olen üle 30. Samas ei välistaks ma tulevikus lapsendamist või eestkostjaks olemist. Kui riik seaduslikult samast soost paare ja peresid tunnustaks ning lapsesaamist või lapsendamist soodustaks, siis kes teab – võib-olla saan ka mina kunagi lapsevanemaks või eestkostjaks. * Ühingu kommentaar: transsooliste (varem transseksuaalsed) inimeste hulka kuuluvad ka mehed ja naised, teisisõnu mees või naine võib olla nii cis-sooline kui transsooline. M.-i lugu Perekond on minu jaoks see, kes hoiab, toetab ja armastab sind igal ajal. Olgu need ajad halvad või head. Mul on vahva neiu, kellega olen oma elurada jaganud kaks aastat. Need kaks aastat on näidanud, millised on meie tuttavad tegelikult. Kes on jäänud meiega ja kes mitte... Praeguses Eesti ühiskonnas ei saagi oodata, et iga su lähedane võiks samast soost inimeste suhet täielikult toetada. Aga see selleks. Rohkem sooviks ma tänada kõiki oma lähedasi ja tuttavaid, kes toetavad ja armastavad meid, teistest erinevaid. Kui palju julgust olete meile andnud ning tänu teile ei pea me muretsema teiste arvamuse pärast. Siinkohal tahan ma tänada ka kõiki teisi inimesi Eestis, kes ei vaata sellistele suhetele viltu ja lasevad inimestel elada oma elu. Minu perekonnaks on hetkel mu vanemad ja mu õed, mu neiul tema vanemad. Me mõlemad unistame sellest, et saaksime tulevikus moodustada pere koos oma lastega. Ma loodan, et tema ja meie ühised lapsed on need, kes jagavad mu perekonna rõõme ja muresid. Oleme palju seda teemat arutanud ja jõudnud küsimuseni: kas tõesti peaksime tulevikus selleks, et perekonda luua, välismaale kolima? Alati on vastuseks, et “eks aeg näitab”. Aeg näitab, kas Eestis võetakse vastu kooseluseadus; kas Eesti ühiskond muutub "teistmoodi perede" suhtes sallivamaks; kas Eesti soovib, et talendikad noored jäävad kodumaale ja teevad siin tegusid või kolivad sellise tobeda asja pärast välismaale. Kusjuures, välismaale kolimise põhjuseks oleks suuresti see, et meie, inimesed, kes teineteist tõeliselt armastavad, ei saa luua perekonda. Kooseluseaduse vastuvõtmine tähendaks meie jaoks eelkõige seda, et me ei peaks tulevikus armastatud kodumaalt lahkuma. Et me saaksime luua oma perekonna oma lähedaste inimeste lähedal. Kooseluseaduse vastu võtmine annaks meile julgust mõelda oma tuleviku peale Eestis, annaks lootust, et Eesti kodanikud teadvustavad endale, et samast soost vanematega pered on täpselt sama palju pered, kui seda on “traditsioonilised pered”. Kujuta ette, et sa ei saa inimesega, keda sa kogu hingest ja südamest armastad ning kellega sa jagad kogu oma elu, luua koos perekonda. Kuidas Sina end tunneksid, kui teised inimesed su õnne põhjendamatult ära võtaks? Eve lugu Minu nimi on Eve. Ma ei ole nähtamatu, abstraktne, ebaoluline. Ma ei erine tegelikult kuigi palju suuremast osast Eesti inimestest ja ka sina tunned mõnda „Evet”. Olen su sõber, sugulane, kolleeg, trennikaaslane, sõbra sõber või tuttava tuttav, olen sinuga koos poes järjekorras. Sulle sarnaselt soovin ka mina, et mul oleks hea elada, et tööl läheks hästi, et mu perel oleks turvaline, et riik mind ja mu perekonda tunnustaks – et meiega arvestataks. Perekond on see, kellega jagada rõõme ja muresid, kes on alati sinuga ja armastab sind ka siis, kui sul on halb tuju, kui oled haige, kui sa ei oska laulda või jätad prügi välja viimata. Pereliikmete peale saab loota ja nad on sinuga, mis iganes ka ei juhtuks. Vahel ei sõltu see aga meist endist ja just seetõttu toetan ma kooseluseadust. Ma soovin, et meie laste tulevik oleks kindlustatud ka siis, kui ühega meist peaks õnnetus juhtuma. Et meie lastel oleks turvaline kasvukeskkond – kodu, kus mõlemad vanemad on õnnelikud ja ei pea ebamäärase tuleviku pärast muretsema. Et meie riik austaks meid ja kohtleks meid võrdselt teistega, hoolimata sellest, mis soost me kumbki oleme. On juba aeg. Rebeka lugu Ma pole kunagi olnud mingi superorienteeruja, aga teismelisena reisimas käies olin väga hea kaardilugeja ja hea suunatajuga. Ühel päeval sain aru, et ma pole hetero, lesbi ega bi. Kõik on palju juhuslikum ja samas tähenduslikum. Ühtlasi kaotasin igasuguse orientatsioonitaju ja nüüd eksin võõrastes kohtades kergesti ära. Kas mõni seadus muudaks minu orienteerumisvõimet paremaks? Vaevalt, aga samast soost inimeste kooselu regulatsiooni puudumine on kõigile alandav, sest armastuse suhted on keerukad niikuinii ja inimesed peavad olema aktsepteeritud ja kaitstud võrdselt, et ühiskond end väärikana võiks tunda. Meil kõigil on emad, õed, isad, vennad, pojad-tütred, sõbrad ja kolleegid, kelle armastus on väärtuslik ning keda praegune ebavõrdne kohtlemine riivab. M.-i lugu Perekond on minu jaoks inimesed, kelle seltsis ma end turvaliselt ja kaitstult tunnen, ka siis, kui elulained pea kohal liiga kõvasti kokku löövad. Minul ei ole hetkel ametlikku peret peale vanemate ja õdede-vendade - küll on aga mul poiss-sõber, kellega tähistasime hiljuti esimest koosolemise aastapäeva. Tean heteropaare, kes lühema aja jooksul kokku kolinud, lapsi saanud ja abiellunud. Kuna me õpime erinevates linnades, siis päris leibu ühte kappi me pannud pole, kuid see ei tähenda, et me seda ei sooviks. Kooseluseaduse vastuvõtmine annaks meile kindlustunde, et kui ühega meist peaks midagi juhtuma, siis saaksime üksteist haiglas näha. Ja kui me kunagi otsustame lapsi saada, siis ka nende õigused oleksid kaitstud ja nad ei peaks tundma, et nad on millegi poolest ühiskondlikult halvemal positsioonil, kuna neid kasvatavad samast soost vanemad. Kaja lugu Minu elus on mitu mulle väga kallist inimest, kes on geid või lesbid. Tegemist on truude sõpradega, kellele saab kindel olla ja kelle sõber on mul au olla. Minu jaoks on nad tavalised inimesed, edasipüüdlikud, väga intelligentsed ja elurõõmsad, kellelt on palju õppida ja kellega on alati lõbus aega veeta. Minu jaoks tähendab pere mulle kalleid inimesi. Pere igapäevases mõistes on minu kass ja minu sõbrad, mitte vaid minu kallim, vanemad ja sugulased. Kooseluseadus puudutaks suurt osa minu lähedasi. Eestis ei ole abiellumine kuigi levinud tava, näiteks minu vanemad, kes on 74 ja 66 aastat vanad, ei ole abielus. Kooseluseaduse vastuvõtmine annaks võimaluse oma kooselu seadustada neil, kes ei soovi abielluda ja samuti annaks seadus võimaluse seda teha gei- ja lesbipaaridel. Kooseluseaduse vastuvõtmine kaasaks ühiskonnas seni ignoreeritud inimesed, samuti tagaks neile põhiseadusest tulenevad õigused. Leian, et selle seaduse jõustumine on vajalik, kuna Eesti on demokraatlik riik. Trennikaaslase lugu Aasta 2007, augustikuu. Kiirustame mu ema sünnipäevale. Tal on 50 aasta juubel. Pidu toimub Nõmmel ja algab kell 17.00. Kell on 16.45 ja oleme alles kesklinnas. Jah, muidugi, ta jääb hiljaks. Pole hullu, võtame takso ja jõuame väikese hilinemisega. Kõik on kohal. Lehvime läbi rahvamassi oma kohtade suunas, tunnen, kuidas pilgud soonivad mu selga. Aga mul on ükskõik, mul on armastuse raudrüü ümber ja see kaitseb mind. Leiame oma kohad ja võtame istet. Tädipoeg istub mu vastas ja vaatab mind põlastava pilguga, vaatan vastu ja talle nii sügavalt silma, et ta keerab pilgu. Vaatan ema poole, ta istub rahulikult ja särab sünnipäevalapsele kohaselt. Hetke pärast tõuseb ta püsti ja liigub meie suunas, mu jalad muutuvad süldiks ja pulss tõuseb. Ema läheb mu selja tagant mööda ja äkki on ta käed mu tüdruku kaela peal. Nii, kas nüüd toimub avalik kägistamine, kas nüüd saabki mu õnn otsa ja mu armastus tapetakse mu oma silmade all?! Aga ei. Ema sasib mu tüdruku pikki heledaid juukseid. Lihtsalt silitab ja sasib tema lokke. Ma olen õnnest minestamise äärel, tüdruk on ehmatusest kange. Toibun kiiresti ja tutvustan oma kaaslast emale, sest nad kohtuvad esimest korda. Ema laseb juuksed lahti ja vaatab meid naeratedes, ta on rahulolev, tema tütar on lõpuks sünnipäevale kaaslasega tulnud. See juhtus seitse aastat tagasi. Olen senini oma tüdrukuga koos ning jah, ka mina olen naine. Me oleme samast soost, elame koos ja just selline ongi meie pere. Ma ei näe vajadust vaagida ja defineerida oma pere olemust. Mina ja mu tüdruk ei rõhuta oma orientatsiooni ega suru seda kellelegi peale. Kõik see, mis mul kaaslasega on, see on väga isiklik ja samas nii loomulik minu ja tema jaoks, ilma definitsioonita. Ja nii on see ka minu vanemate ja minu sõprade jaoks, nad võtavad meid sellisena nagu me oleme, üks pere ja punkt. Me ise ei näe end teistsugustena, me ei tee mitte midagi erilist. Me elame koos, käime tööl, liisime autot, maksame korterilaenu, suhtleme sõpradega ja vanematega, teeme sporti, vaidleme, mossitame, lepime, rõõmustame, pidutseme, käime valimas, nokitseme aiamaal, käime reisimas. Meid on üles kasvatanud vanemad ja meil mõlemal on üks vend. Oleme mõlemad pärit nö klassikalisest peremudelist - ema, isa ja kaks last (poiss ja tüdruk). Meie vanemad on abielus, kes ligi 30 aastat, kes 35 aastat. Enamik meie sõpradest on heteropaarid ja paljudel neist on lapsed. Meil on ka samast soost paaridest sõpru ja mõnedel neist on ka lapsed. Ka meie loodame, et ühel ilusal päeval on meie pere suurem ja me kasvatame ühte või kahte last. Aga kui selle unistuse peale mõtleme, siis läheb hing hõredaks. Oleme tihti arutanud, mis siis ikkagi saab, kui meie peres kasvab laps ja mis on meie mõlema õigused tema suhtes. Näeme oma tuttavate samast soost paaride elust, et vahel on see kõik keeruline. Isegi lihtsate igapäevaste asjade ajamisel võib tekkida probleeme. Näiteks, kui üks vanem on komandeeringus ja teine vanem peab lapsega hambaarsti juurde minema, siis mida sa arsti juures ütled või mida sa tohid otsustada? Juriidiliselt oled ju täiesti võõras inimene, mis sest, et hoolitsed ta eest iga päev ja tead täpselt, et see katkine hammas tuleb välja tõmmata. Kui ma mõtlen oma elu peale siin ja praegu, siis kooseluseaduse jõustudes ma esimesena notari juurde ei torma, sest ükski paber mind mu kaaslasega kokku ei seo. Küll aga tean, et kui mu peres kasvab laps, siis tahan, et tal oleksid kõik samad õigused ja võimalused nagu on minu heterost venna lapsel või minu mitmetel heterosõprade lastel. Anonüümne lugu. Võib-olla on tegu Sinu trennikaaslasega? Martini lugu „Tere! Olen 27-aastane mees Valgamaalt. Kas Sa suhtlemisest oled huvitatud?“ Sellise lause on saanud paljud noormehed oma gei-tutvumislehe postkasti. Paraku vastuskirju saan haruharva. Oma seksuaalset orientatsiooni hakkasin tunnetama 15-aastaselt. Ma arvasin, et mulle peavad meeldima tüdrukud, aga miskipärast pidasin noormehi huvitavamateks. Läksin alati rate.ee lehele tüdrukuid hindama, kuid varsti lülitasin hindamiseks sisse mõlema soo esindajad ja lõpetasin ikka noormeeste hindamisega. Ma ei teadnud, mida sellisest käitumisest arvata. Ma eitasin oma orientatsiooni. Vanus 16-17 oli mu elus üks kohutavamaid. Ma sain üha enam aru, et ma võin gei olla. Ma olin kogu aeg hirmul, et keegi võib sellest teada saada. Tol ajal oli ka meedias aeg-ajalt homodest juttu ja kommentaarid väga vihased. Oma seksuaalse orientatsiooni varjamiseks käitusin ma esialgu homofoobselt. Kui keegi mulle midagi halvasti ütles, siis sõimasin neid kohe pederastideks. Kui aeg edasi läks, siis sain aru, et see ei ole kõige õigem tee. Edaspidi püüdsin lihtsalt teemat vältida. Kui keegi uuris, kas ma olen hetero, siis teesklesin, et ei tea, mida see sõna tähendab ja et ma ei tea ka homoseksuaalsusest suurt midagi. Ise olin ikka tohutult hirmul ja ilmselt ka punastasin korralikult. Sellistes olukordades mu süda tagus kõvasti, ärevus oli laes ja rinnus raske tunne. Kui lugesin internetis homoteemaliste artiklite kommentaare, siis tundsin end väga halvasti. Ma olin noor ja võtsin neid arvamusi väga südamesse. Ma pidasin end väärastunuks, hälbeliseks, patuseks ja üleüldse kõlbmatuks inimeseks. Homode pedofiilidega ühte patta panemine tekitas ka minus hirmu, et äkki ma olen lisaks kõigele veel ka pedofiil. Ma ei tahtnud kellelegi halba ja hoidsin eemale nii lastest kui lasteaedadest. Sellest hirmust vabanesin lõplikult siis, kui mu vend lapsed sai ja ma nendega kokku puutusin. Sain aru, et mul ei ole mitte mingisuguseid pedofiilseid ihasid. 18-aastaseks saades olin ma üsna kindel, et olen gei, aga sees ikka kripeldas, et äkki olen ikka bi. Olen selline inimene, kes vajab konkreetsust ja ma otsustasin teha lihtsa koduse katse. Ma panin vaatamiseks valmis kaks videoklippi: ühes amelesid naised, teises mehed. Vaatasin kõigepealt naistega videot. See jättis mind täiesti külmaks, isegi igav hakkas. Meestega video aga oli minu jaoks huvitav ja erutav. Sellest tegin järelduse, et olen gei. Tulemus teada, ei jäänud ma sellega rahule. Ma ei tahtnud olla gei. Kogu see hirm, kui keegi teada saab, see ühiskonna viha ja valehäbi. Ma tahtsin olla hetero ja püüdsin ikkagi koolis tüdrukuid vaadata. Ma väga lootsin, et äkki hakkab mõni neiu mulle meeldima. Ma olin oma homoseksuaalsuse ja sellega kaasneva hirmuga üksi. See sõi mind elusalt ja muretsemine võttis palju energiat. Üha enam ja enam tekkis tahtmine sellest kellelegi rääkida. 1. jaanuaril 2007 nutsin ma terve päeva oma voodis. Just olid olnud pühad, teleris perefilmid õnnelike armastavate paaridega, aga mina tundsin end oma murega nii üksikuna. Tõsi, mu vanemad olid kodus ja ma sain nendega hästi läbi, kuid nad ju ei teadnud minust kõike. Sel päeval voodis nuttes tundsin ühel hetkel, et niimoodi enam edasi minna ei saa. Ma tundsin, et ma pean oma orientatsioonist kellelegi rääkima – ükskõik kellele. Mõtlesin, et helistan või skaibin suvalisele võõrale inimesele ja lihtsalt räägin kõik ära. Ma pidin selle endast välja saama. Oma vanematele ei julgenud ma rääkida, sest kartsin nii väga nende viha, põlgust ja kodust välja viskamist. Oli juba õhtu ja mõtlesin, et lähen välja värske õhu kätte ja teen otsuse ära, kuidas ja kellele rääkida. Ema nägi mind nutusena riietumas ja uuris, mis viga. Ma ütlesin, et asi on väga tõsine ja astusin uksest välja. Ema tuli uksele ja ütles, et ma oodaku ning et ta tuleb ka. Ootasin natuke trepikojas ja ema tuli. Ta küsis: „Kas sul on mõne eksamiga probleeme?“ Mina: „Ei.“ Ema: „Kas koolis on raske?“ Mina: „Ei.“ Ema: „Kas sa oled oma orientatsiooni pärast mures?“ Paus... Mina hirmul, raske ja taguva südamega: „Jah.“ Ema: „See ei ole maailma lõpp.“ Mul oli tunne, et ma tõusen lendu, nii suur oli see kergendustunne. Me läksime välja, jalutasime ja rääkisime pikalt. Ta ütles, et ma olen ikkagi tema poeg ja ta armastab mind sellest hoolimata. See päev muutis mu elu. Ma tunnen, et mu ema oli see, kes aitas mul oma orientatsiooniga leppida, olles mulle kogu aeg toeks. Sellest päevast alates ei ole ma oma ema eest midagi varjanud ning me oleme rääkinud kõigest. Me arutame, mis homoseksuaalsusest meedias kirjutatakse ja kui ma kaitseväes olin, saatis ta mulle sõnumi, et vastu on võetud võrdse kohtlemise seadus. Enne seda mõtlesin ma küll tihti, miks ma pean õppima kaitsma riiki, mis ei kaitse mind. See seadus andis kaitseväes olemiseks motivatsiooni juurde. Aastal 2009, peale kaitseväge, hakkasin ma teiste geidega tutvuma. Alguses arvasin, et leian omale kiiresti kaaslase. Aastaid hiljem sain aru, et see polegi nii lihtne. Ma olen vanamoodne romantik ja otsin siiani oma ellu seda õiget. Viie aasta jooksul on mul olnud ainult üks suhe, aga tema polnud kahjuks see õige. Nüüdseks olen kapist välja tulnud ka oma isale, vanaemale ning pikemaajalisematele sõpradele ja sõbrannadele. Kõik nad suhtuvad minusse jätkuvalt hästi. Kaanepilt: Tyler Nix, Unsplash

Mulle kohe üldse ei meeldi nõusid pesta. Aga ühel kevadisel kolmapäeval pesin ma keskuses suurema hulga nõusid ja muigasin rahulolevalt. Mu päev oli olnud täis päikest. Keskust külastas sel päeval rekordarv inimesi: meil oli lausa viisteist külalist, kuigi ei toimunud ühtegi üritust. Ma ei saa öelda, et see arv tegelikult nii oluline on, pigem rõõmustab mind see, et üha rohkem inimesi leiab tee meie juurde. Mul on hea meel, et inimesed tulevad keskusega tutvuma, lihtsalt juttu vestma, kohvi või teed jooma, raamatukogu uurima, lõunapausi veetma, üritustel osalema, uusi tutvusi otsima, muret jagama, tuge leidma, ennast vabatahtlikuks pakkuma, kaasa mõtlema ja niisama aega veetma. Keskusest on kolmanda hooaja jooksul läbi käinud sadu inimesi, kes kõik on toonud kaasa omamoodi põnevaid retki ja lõbusaid hetki. Siit on leitud uusi sõpru, on taaskohtutud vanade tuttavatega, on armutud ja on ka kihlutud. On olnud naeru ja nalja, kurvemaid lugusid ja sügavamaid mõtteid. Suurem energia on keskusesse voolanud tavaliselt neil õhtutel, mil meil on mõni üritus. Siis täituvad ruumid eriti suure sumina ja sooja rõõmuga. Mind on kõige rohkem üllatanud, kuidas Evelini veetud vestlusringis on inimesed ennast avanud. Lahti on rullunud isiklikud lood ja kogetud emotsioonid. Ka kõige süngemad teemad on avatud, puudutatud ja siis kokku pandud. Meie nõustaja veetud vestlusring on toonud nii mõnelgi korral kokku nii suure hulga rahvast, et jutusaba on ulatunud esikusse. Ka siin ei ole tegelikult oluline osalejate arv. Oma südames olen ma õnnelik iga ürituse üle, mis on inimesi kohale toonud ja neile midagi andnud. Keskusel on 23. septembril juba kolmas sünnipäev ja pidu saab ka seekord peetud. Ootame kõiki inimesi sünnipäevapeole, mis toimub 26. septembril kell 19. See on ühtlasi ka uue hooaja ametlik avamine, kus inimestel on võimalik imetleda keskuse uut jumet ning tutvuda lähiaja plaanide ning hetkel aktuaalsete teemadega. Kindlasti ei puudu programmist ka meelelahutus ning laualt sügisesed maiuspalad. Kuigi ametlik hooaja avamine toimub sünnipäevapeol, siis ootame inimesi keskuse üritustele ka varem. Me jätkame juba populaarseks saanud üritustega: taas kohtuvad samast soost vanematega pered, vestluseks ja toetuseks tulevad kokku transsoolised inimesed, lauamänguhuvilisi ootavad ees uued mängud, sh ka bingo ja pokker, välisüliõpilaste abiga toimuvad reisid maailma erinevatesse köökidesse, Evelini vestlusringid põnevate teemadega ootavad tagasi vanu ja juurde uusi vestlejaid... Ühesõnaga palju põnevat on ees, tule ja hoia silm peal meie üritustel: https://www.facebook.com/omakeskus/events. Aitäh teile sõbrad, vabatahtlikud, külalised, jutukaaslased, abilised, toetajad, kaasa mõtlejad! Teieta ei oleks meil ees uut sünnipäeva, uut hooaega, uusi tutvumisi ja uusi hetki. Loodan, et me kohtume veel ja veel ning ma loodan, et Sina, kes Sa veel kaalud keskuse külastamist, võtad selle tee varsti jalge alla! Peagi saabuvat sooja sügist südamesse ja uute mõnusate kohtumisteni! Kristel Rannaääre on OMA Keskuse juhataja.

PRESSITEADE 7.06.2014 Täna toimunud vabaõhukontserdil “Astu välja!” avaldasid hoolivale ühiskonnale toetust Vaiko Eplik ja Eliit, Kaire Vilgats, Lauri Liiv, Jürmo Eespere, Rolf Roosalu, Jana Kask, Junk Riot ja Twisted Dance Company. “Kui Eesti soovib olla demokraatlik riik, siis tuleb tal tagada kõikidele makse maksvatele inimestele võrdsed võimalused ja garantiid,” ütles Vaiko Eplik tänasel kontserdil. “See on nii elementaarne, et selle kohta diskussiooni pidamine ei tohiks üldse olla vajalik.” “Mina armastan inimesi. Erinevaid inimesi. Ma püüan olla mõistev kõikide suhtes ning ma laulan selle nimel,” sõnas enne oma esinemist Kaire Vilgats. Kontserdi lavastaja Jaan Ulsti sõnul on tal kunstnikuna põnev töötada teemadega, mis inimesi puudutavad. “LGBT teemad on Eesti ühiskonnale üks samm paljudest meie eluredelil. Mul on rõõm olla „Astu välja!” kontserdi lavastaja, sest kunst loob meile kõigile võimaluse arendada suhtlemist. Vaid läbi lugude rääkimise ja kuulamise jõuame üksteisest arusaamiseni.” Vabaõhukontserdist “Astu välja!” sai kolme tunni jooksul osa ligi 1000 inimest. Kontsert tänas ja tunnustas kõiki, kes on välja astunud selle eest, et Eestis oleks iga inimene hoitud ja kaitstud. Vabaõhukontsert toimus lesbide, geide, biseksuaalsete ja transsooliste inimeste solidaarsus- ja kultuurinädala Oma Maailma Avardamise Festival raames. OMA Festival seisab vaba ja hooliva ühiskonna eest, kus kõigil on hea ning turvaline elada, olenemata nende seksuaalsusest ja sooidentiteedist. Selleaastasel festivalil on senini osalenud liga 2500 külastajat. Festival jätkub täna õhtul ja homme. OMA Festivali toetavad Hasartmängumaksu Nõukogu, Kanada Saatkond, USA Saatkond, Hollandi Saatkond Eestis, Hollandi Saatkond Leedus, sponsorid ja eraannetajad. Festivali raames toimuvat vabaõhukontserti „Astu välja!” toetab Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi võrdse kohtlemise projekt „Erinevus rikastab”, mida kaasrahastavad Sotsiaalministeerium, Euroopa Liit ja Tallinna Tehnikaülikool. OMA Festivali korraldab Eesti LGBT Ühing ning see on osa Baltic Pride festivaliseeriast, mis leiab aset igal aastal erinevas Balti riigis. Eelmine OMA Festival toimus Eestis 2011. aastal.

Lauri Liiv esines ühes teistega 7. juunil toimunud OMA Festivali vabaõhukontserdil "Astu välja!" Enne esinemist kandis ta publikule ette südamliku kõne hooliva ühiskonna toetuseks. Kel polnud võimalik kontserdil sellest osa saada, saab lugeda kõne alljärgnevalt. Aitäh, Lauri! Lauri Liiv kinkis oma käsikirjalise kõne Eesti LGBT Ühingule mälestuseks. Kõne on lubatud avaldada vaid Eesti LGBT Ühingu blogis. Kõne avaldamine või selle osade tsiteerimine ükskõik millises teises kanalis või vormis tuleb eelnevalt kõne autori Lauri Liiviga kooskõlastada. Tere kõigile! Järgmise loo "The Prayer" tahaksin ma pühendada kõigile neile, kes usuvad armastusse ja selle jõudu. Ma tean, et on olemas inimesi, kes sooviksid peatada aega ja loomulikke ühiskondlikke protsesse. On Inimesed, kes sooviksid tagasi ühiskonda, kus näiteks naistel pole endiselt sõnaõigust või veel enam, nad ei tohiks kanda pükse. Või näiteks ühiskonda, kus mustanahalised või juudid oleksid taaskord tõrjutud. Tahaksid seda vaatamata sellele, et on üldteada, kuhu sellised ohtlikud mõtted ja tagajärjed maailma juba kord ammustel aegadel viinud on. Või soovivad ühiskonda, kus samasoolistel paaridel puuduksid elementaarsemadki õigused eluks. Las need inimesed olla ja jäägu neile nende arvamus. Demokraatias paraku nii ongi, et kõigi häält tuleb kuulata. Kuid see tähendab ka seda, et kõikide nende inimeste hääli, kes mõtlevad teisiti, tuleb arvestada. Ja minu kuulun nende hulka. Ma ei taha elada ühiskonnas, mis on meie suure naaberriigi, suure juhi Putini nägu. Ühiskonnas, kus valitsevad hirm, keelud ja eelarvamused. Kus inimõigusi rikutakse ja inimestest tahetakse teha ühtemoodi mõtlevaid masinaid. Mulle meeldib maailm, kus arvamusi on palju ning neid kõiki kuulatakse. Maailm, kus valitseb rahu ja sa tohid olla just selline, nagu sa oled. Head sõbrad, ma ei palu muud kui et hoidkem, respekteerigem ja austagem teineteist. Ma palun armastust, ma palun rahu - nii lihtne see ongi.

Kirjutasin lühidalt kolmapäeval toimunud vestlusringist „Siin- ja sealpool sood“. Väikese loengu pidas ja vestlust aitas vedada Kadi Viik, kes oli ette valmistanud väikese presentatsiooni soorollidest, normatiividest ja identiteetidest läbi aegade. Tänud talle huvitava teemapüstituse eest! Paljuski nagu ka esmaspäevasel ettekandel ei olnud lõppude lõpuks olulised vastused, vaid meelsus. Ühtlustunne vestlusgrupis, et igaühe väljendusviis, sooidentiteet jms on sügavalt isiklikud valikud, milles teistelt inimestelt peaks võimalikult vähe ettekirjutusi olema. Jõudsime tõdemusteni, et välimus kui selline on ajas muutuv nähtus. Mis ühel sajandil võib tunduda naiselik, oli mõned sajandid tagasi täiesti mehelik. Jõudsime ka mõtteni, et sugu kui selline on miski, millest avalikus ruumis väga ei räägita. Ei seata kahtluse alla väljakujunenud soostereotüüpe ja –tunnuseid. Justkui oleks see veel liiga suur võitlus, millesse asuda. Ja tõesti, kust sellega algust teha, kui inimeste jaoks on nende sooline identiteet niivõrd tähtis. Ja see pole halb, vaid see lihtsalt on nii. Soolise identiteedi suhtes lõdvemaks muutumine ja teistmoodi väljenduste aktsepteerimine tundub hirmutav – kas tähendab, et naised ei tohi enam meiki kanda? Vastus on, et muidugi võivad. Aga ka mehed võivad. See poleks enam naiste privileeg (või karistus, oleneb, millise kännu otsast vaadata). Aga siis tekib segadus. Kui inimene tuleb mulle tänaval vastu ja ma ei tea isegi, on ta mees või naine, kuidas temasse esimesest silmapilgust suhtuda, mida temast või endast või üldse kellestki arvata! Need on mõtlemisviisid, mida soolise identiteedi ja väljendusvabaduse puhul silmas pidada. Sugu on see, mida ka kõige avatumad meist alateadlikult esimesena teise inimese juures märkavad. Inimesele ei meeldi kui asju keeruliseks aetakse. Aga äkki on hea natuke asju komplitseerida ja raputada? Meie vestlusring näis jõudvat üksmeelele, et vahel võiks. Kes oled sina? Kirjutas Greete Kõrvits.

Eile alanud OMA Festivali esimesel päeval käisin virtuaalse arutelugrupi „Virginia Woolf sind ei karda!“ loengul, kus antropoloog Liis Turu kõneles feminiinsete queer-identiteetide konstrueerimisest ning kunstiteadlane Rebeka Põldsam Ida-Euroopa queer-kunstipraktikatest. Õhtut aitas vedada Brigitta Davidjants. Esiteks – suured tänud korraldajatele ja osalejatele! Olles isegi korra samas ruumis publiku ees esinenud, tean, mis tunne oli. Ja publiku huvi oli vist läbi aegade suurim. Ma arvan, et kuna mõlemad loengud natuke ka üksteisega seotud olid, siis räägin õhtu muljetest üldisemalt, mitte ei hakka tegema süvaanalüüsi mõlema esitluse kohta eraldi. Siin mängib rolli ka see, et olen kunstivõhik ja ka antropoloogiast ei tea palju. Mõlemad esitlused olid tugeva teadusliku põhjaga, üks sotsiaal- ja teine kunstiteaduse vallast, mistõttu pole minu koht üritada selgitada praktikaid, meetodeid või termineid. Eks igal kohalolijal tekkisid omad mõtted ja tunded, kuid mis mulle enim loengutest kõlama jäi, oli väljendi "queer" määratlematus. See võib tähendada ükskõik mida ennast queeriks nimetav inimene selle all silmas ka peab. See hõlmab endas kunsti, mõtteviisi, välist ekstsentrilisust (millega seda mõistet ehk enim seostatakse), seksuaalset eneseväljendust ja elustiili. Või siis ainult mõnda või ühte nendest aspektidest. Või hoopis midagi, mida siin kirjas polnud. Seega kerkis õhku ka küsimus, kas sellist silti on üldse vaja. Kui see justkui tähendab väga palju erinevaid asju, siis kas pole ehk väär seda üritada mingitesse raamidesse seada ja öelda, et „see on queer, aga see mitte“. Või on ta nii ebamäärane ja laialivalgunud mõiste, et ei tähendagi enam midagi? No kindlasti tähendab see palju neile, kes ennast ikkagi queer-nimega identifitseerivad. Ja kui me kaotame ära identiteeditunnused nagu queer, seksuaalsus ja sugu, siis inimeste vajadus ennast väljendada ei kao endiselt kuhugi. Mingi „kiiks“ on meil kõigil, mida me peame enda omaks. See, kuidas me seda nimetame, kui suurt tähtsust sellele omistame, kui suure osa meie elust ja mõttemaailmast see hõlmab, on iseasi. Kas see, kes võlurikostüümis metsas rollimängu harrastab, on ka queer? Või keegi, kes burlesktantsu õpib? Krišnaiidiks hakkab? Või on see ikkagi vääramatult seotud soolise ja seksuaalse identiteediga? Väga palju küsimusi tekkis, aga mul on kahtlane tunne, et vastus peitub ikkagi inimese enda sees. Kiire reklaam ka: Rebeka tutvustas oma ettekandes 2. augustil EKKMis avatavat näitust „Feeling Queezy?! / K6he tunne?!“ Keda queer-teema ja kunst huvitavad, pangu kindlasti kalendrisse kirja. Oma väikse postituse viimase mõtte kohal kõhklesin mõnda aega, kas seda kirja panna või mitte. Tegemist oli emotsionaalse reaktsiooniga. Nimelt rääkis esimene ettekanne väga sügavuti biseksuaalsetest naistest. Olles ise hetero, ei saa ma rääkida teise kogukonna kogemusest erilise teadmistepagasiga. Küll aga hakkas süda valutama, kui uuritavad naised tunnistasid negatiivset suhtumist enda suhtes. Mõned stereotüüpsed arvamused olid lausa sellised, mida üks homofoob võiks lesbinaise või geimehe kohta öelda (a la pole siin midagi sünnipärast, niisama faas, jne). OMA Festival on avatuse ja armastuse festival. Kui oleme vastu homofoobiale, siis oleme vastu selle kõigile vormidele, ka bifoobiale. Soovin festivali tegijatele jaksu, ilusat ilma ja armastust. :) Muljetas Greete Kõrvits.