Otsingu tulemused

26. oktoobril, kl 10–13 toimub LGBT+ ajalooseminar, kus Eesti, Läti ja Soome ajaloouurijad avavad varjatud ajalugusid. Eesti Puuetega Inimeste Kojas toimuv seminar on inglisekeelne ning seda korraldab Eesti LGBT Ühing Rosa Luxemburg fondi toel. Seminarile saab registreeruda siin. Kohtade arv on piiratud. Ettekanded: Rita Rudusa (Läti) Entering the Closet: the Humbling Experience of Interviewing Soviet-era Homosexuals Janis Ozolins (Läti) Latvian LGBT Movement and the Narrative of Normalization Ineta Lipsa (Läti) On a Diary of a Soviet Latvian Gay Man Riikka Taavetti (Soome) Glimpses of Soviet Estonian Gay Male Pasts in a Life Story Collection from year 1996, and in Contemporary Art Rebeka Põldsam (Eesti) The representations of homosexuality in Estonian media from 1920ies and 30ies Uku Lember (Eesti) Male homosexual experiences in late Soviet Estonia through oral histories (first notes) Aet Kuusik (Eesti) LGBT March in Estonia – Past and Present Struggles #ajalugu #üritus

Ühes armsas väikelinnas on üks tore kool. Koolis on seinal ilusad kirjad selle kohta, et tegemist on salliva, tolerantse ja hooliva kooliga. Kool osaleb igasugu vahvates kiusamisvastastes programmides, nagu TORE (noorteühing Tugiõpilaste Oma Ring Eestis) ja KIVA (Kiusamisvaba Kool). Ilmselt vähemalt korra aastas käiakse soojadel koosolekutel-konverentsidel ja kiidetakse üksteist selle eest, kui tublid ollakse. Ühiselt deklareeritakse, et iga noor on väärtus jne. Ühel päeval astub selle kooli kahe spetsialisti kabinetti noor inimene, kes on viimasel ajal hakanud kandma kõrvarõngast ja pälvinud sellega kaasõpilaste mõnitava suhtumise ja “pede” hüüded. Noor räägib oma murest. Ja mida talle soovitatakse? Öeldakse, et äkki ikka ei peaks kõrvarõngast kandma. Veelgi enam – üks spetsialistidest teatab, et eks temagi oli kooli ajal eriline, noh et mitte just pederast aga noh…. teistsugune. Nagu päriselt? Selmet tegeleda kiusamisprobleemiga soovitatakse lihtsalt ennast maha suruda, sügavale kappi pugeda ja uks seestpoolt riiviga kinni panna? Paratamatult tekib küsimus, et kui järgmisel korral kurdab mõni noor, et teda noritakse näiteks kehakaalu pärast, kas tal soovitatakse siis kiiremas korras söömine lõpetada? Ühes armsas väikelinnas on üks tore kuulutusetulp, millel ilutseb kiri “X linn pedede vabaks!”. Linn ise peab end muide vabaks ja heas mõttes hulluks. Suitsiidide arv gümnaasiuminoorte hulgas on kasvav trend. Ma ei tea, mis tundega kuuleb üks noor inimene soovitusi a la “Aga ära siis näita välja, et oled selline“ või kõnnib mööda sellistest kuulutusetulpadest. Ma tean seda, et minu jaoks on see labane ja vastik, aga ma saan sellega hakkama. Ma tean ka seda, et LGBTI noorte hulgas on suitsiidide arv keskmisest märksa kõrgem. Nii et kas iga noor on väärtus? Ma ei tea, mis tundega elab edasi inimene, kes ühel hetkel võib teada saada, et tema poolt õhku visatud õel kommentaar või brutaalne laamendamine kuulutusetulbal oli võib-olla kellegi jaoks see viimane piisk karikas. Ma ei tea, kas ta üldse sellele mõtleb, ilmselt mitte. Ma ei tea ka, mida mõtlevad inimesed, kes arvavad, et justnimelt täiskasvanute hulgas ei ole vaja teha LGBTI ja teiste vähemuste alast teavitustööd. Küll aga tean ma seda, et Festhearti tiim ei vaata sellest mööda. Meie ei soovita Sul kappi pugeda ja püüame Sind aidata, kui Sul on abi vaja! Meie kontaktid on olemas lehel festheart.blogspot.com Keio Soomelt, LGBTI filmifestivali Festheart kunstiline juht #noored #lapsed #vaen #maailmamuutjad

1. Võrdsed õigused ja kohustused peres Pere toimimisel ei piisa ainuüksi armastusest ning selle aluseks on ka võrdsed õigused ja kohustused. Erinevalt vabaabielu paaridest on kooselu registreerinud elukaaslased kinnitanud kooselulepingus, et on kohustatud üksteist toetama ja ülal pidama. Neil on sarnaselt abielupaarile teineteise ees võrdsed õigused ja kohustused ning nad korraldavad kooselu ühiselt, pidades silmas teineteise heaolu ja täites ühiselt kooseluga seotud kohustusi. Registreeritud elukaaslased võivad kooselulepinguga määrata ka varalisi suhteid, ülalpidamise kohustuste erisusi jm. Kahjuks jäävad paljud eluvaldkonnad rakendusaktide puudumise tõttu kaitseta. Seni on osad pered lahendanud need lüngad kohtu abil. Olgugi et selline lahendus ei ole õigusriigis ei jätkusuutlik ega õiguspärane, annab see inimestele ometigi võimaluse kaitsta oma õigusi ka siis, kui seadusandja on selles läbi kukkunud. 2. Võimalus lapsendada Et kõik lapsed oleksid ühtemoodi kaitstud, peavad kõik pered olema riigi silmis ühtemoodi tunnustatud. Tänu kooseluseaduse jõustumisele saavad samast soost vanematega pered Eestis esmakordselt lapsi peresiseselt lapsendada. See tähendab seda, et registreeritud elukaaslane võib lapsendada oma registreeritud elukaaslase lapse. 2017. aasta alul hakkas kehtima siseministri määrus, mis lubab rahvastikuregistrisse kanda kooselu registreerinute ühised lapsed. See võimaldab riigiasutustel näha, kes on lapse vanemad. Kui rakendusaktid peaksid jõustuma, saavad samast soost paarid lapsendada ka pereväliseid lapsi, juhul kui kooseluseaduse piirangud on nende suhtes äärmiselt ebaõiglased. See säte on praktikas veel täpsemalt sisustamata, kuid rakendusaktide eelnõu kohaselt võib see näiteks tähendada, et lapsendada saavad paarid, kes ei saa meditsiinilistel põhjustel ise lapsi. Kindlasti ei ole tegu ammendava põhjusega ning see, millised põhjused võiksid olla äärmiselt ebaõiglased, on hetkel seaduse tarbija ja kohtu sisustada. 3. Riigi tunnustus Eestis vastuvõetud kooseluseadus oli endise Nõukogude Liidu riikide seas esimene omataoline. Seaduse olulisus seisneb selles, et see tagab kõigile peredele universaalse õiguskaitse. See annab samast soost paaridele ja nende lastele kohustused ning riigipoolse kaitse, mis varem puudusid. Kooseluseaduse vastuvõtmise ja seeläbi riigipoolse tunnustusega on kaasnenud teisedki väikesed võidud, mis näitavad Eesti ühiskonna arengut sallivuse suunas. 2017. aastal otsustas Riigikohus, et samast soost paaridele laieneb põhiseaduses sätestatud perekonnaelu kaitse ja diskrimineerimise keeld. Perekonnaelu kaitse ei sõltu põhiseaduse kontekstis pereliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest. See oli esimene kord, kui Riigikohus võttis samast soost paaride küsimuses sedavõrd tugeva seisukoha. Aastate jooksul on muutunud ka avalik arvamus. 2017. aastal avaldas Eesti Inimõiguste Keskus Eesti mahukaima LGBT teemalise avaliku arvamuse uuringu. Sealt selgus, et viimase kolme aasta jooksul on eestimaalaste suhtumine LGBT inimestesse paranenud. Pole põhjust kahelda, et oma rolli on selles mänginud ka kooseluseaduse vastuvõtmine ning loodetavasti jõustuvad ühel päeval ka kooseluseaduse rakendusaktid. Aili Kala, Eesti LGBT Ühingu huvikaitsespetsialist, jurist #kooseluseadus #pered #õigused #lapsed

#pered #kooseluseadus #õigused #diskrimineerimine

#transsoolisus #õigused #diskrimineerimine

#vaen #õigused #poliitika

Kui Arno isaga koolimajja jõudis ... Teate ju küll seda lugu! Kui mina selle hooaja esimesele Geikristlaste Kogu koosolekule jõudsin (hilinemata!), oli OMA keskuse köögist juba kuulda elavat mitmekeelset vestlust. Viis inimest neljast rahvusest jõid teed ja tutvusid omavahel. Olime otsustanud teha sel aastal oma regulaarseid teeõhtuid veidi teisiti ja kutsuda iga kord ühe külalise. Esimeseks külaliseks oli Kaarina, pensionile jäänud kirikuõpetaja Soomest. Kaarina rääkis meile Soome luterliku kiriku siseelust ja oma kogemustest n-ö vikerkaarepastorina (sateenkaari pappi). Tuli tõdeda, et ei ole sealgi veel kõik asjad üheselt mõistetud. Kui möödunud aasta kevadel seadustati Soomes samast soost paaride abielu, jagunes luterlik kirik kaheks. Ühed panid uut seadust pahaks, teised rõõmustasid selle üle. Ametlikult jäi kirikus siiski kehtima senine abielu mõiste kui ainult mehe ja naise vahelisest liidust. Selle seisukoha juurde jäi ka tänavu maikuus toimunud kirikukogu, häältega 59–46. See tähendab, et kirik ei laulata samast soost paare. Ometi on suur osa luteri õpetajatest arvamusel, et abielu laulatamine peaks kuuluma kõigile paaridele. Ja hoolimata ametlikust vastuseisust nad seda teevadki. Vikerkaarepastoritel on oma avalik sait veebis (Sateenkaaripapit) ja oma kinnine fb leht. Kaarina sõnul peab lihtsalt teadma, millises praostkonnas ja kirikus saab selles küsimuses mõistmist ja millisest tuleb kaarega mööduda. Ainukeseks eelduseks laulatamiseks peetakse vähemalt ühe poole kuulumist luterlikku kirikusse. Õnnistuse võib aga saada ka abielu registreerinud paar, kes üldse kirikusse ei kuulu, kuid igatseb Jumala õnnistust oma abielule. Ühe pastori peetava anonüümse statistika kohaselt on 2017. aasta märtsikuust alates vähemasti 56 kirikuõpetajat laulatanud ja õnnistanud üle saja samast soost paari. Viis õpetajat on aga saanud toomkapiitlilt sellise toimingu eest karistuse. Teeõhtu teine pool möödus avalas vestluses. Vahepeal oli teelaua äärde inimesi juurde kogunenud ja lõpuks oli meid 11. Kristlased (luterlased ja vabakogudusest), budistid ja kirikusse mittekuulujad. Kooliõpilased, üliõpilased, tööinimesed ja pensionärid. Eestist, Venemaalt, Soomest, Suurbritanniast ja Taiwanilt. Lingua franca’ks oli inglise keel. Räägiti iseendast, oma elust, usust, suhtest kirikuga, kaaslastega. Teekonnad iseendani ei ole olnud kerged. Liiga sageli on nii, et kui oled leidnud rahu endaga ja Jumalaga, tuleb keegi ja asub seda usinasti lammutama. Ja liiga sageli on selle lammutaja relvaks vääralt kasutatud Piiblisõna. Oma koosolemistel tahamegi julgustada neid, kes on tõrjutud, halvustatud, mittemõistetud oma erinevuse tõttu normiks peetavast. Kinnitada, et Jumala süda on piisavalt suur, sinna mahuvad kõik. Kutsume selleks ka järgmistel kordadel külalisi – teolooge, loomeinimesi, praktikuid jt, kel kokkupuutumist nii kristliku sfääri kui ka LGBT+ kogukonna eluga. Nendega kohtuma ja teed jooma on oodatud kõik sõbralikult meelestatud inimesed, ilma mingite kategooriateta. Praeguse kava kohaselt on kohtumised iga kuu 2. teisipäeval kl 18 OMA keskuses. Teavet ürituse kohta antakse ka Facebookis. Geikristlaste Kogu #pered #religioon #üritus

Täna õhtul tutvustab meie huvikaitsespetsialist Aili OMA Keskuses aruannet, mis vaatleb, kas ja kui palju järgitakse Eesti õigusruumis Euroopa Nõukogu LGBTI diskrimineerimise vastaseid soovitusi. Aruande kokkuvõttes tõime välja kolm teemat: transsoolised inimesed, LGBTI inimeste pereelu ning vaenuavaldused. Küsisime sel puhul ka kolmelt LGBT+ inimeselt nende arvamust. #1 Kui riigi all pidada silmas poliitikuid, seaduseid, ametiasutusi ja muud sellist, siis ma ütleks, et mitte väga. See riik hoolib sellest, et kõik oleks võimalikult täpselt kastidesse paigutatud ja et ei oleks erinevusi. Näiteks võib tuua seadused, mis kohaldavad transsooliste inimeste toiminguid, et alustada hormoonravi ja nimevahetusega. Need seadused on iganenud ja ei vasta enam ülemaailmsetele standarditele ning ei ole ka kooskõlas EU direktiividega, kuid meie “riik” ei taha kuulda võtta, et neid seaduseid muutma peaks. Kui aga riigi all pidada silmas meid kõiki, rahvast, siis ütleksin, et tegelikult tundub, et enamik inimesi hoolib küll. Need, kes kommentaariumis sõna võtavad, on vali vähemus. Üleüldiselt on inimesed kas ükskõiksed selle kõige suhtes või siis kohtlevad LGBT+ inimesi sarnaselt kõigile teistele, mis minu arvates ongi ülim eesmärk – võrdne kohtlemine. #2 Mis puutub pereellu, siis mulle tundub, et riik ei saa ise ka aru, kas ta hoolib või mitte. Meil on justkui olemas elementaarsed õigused, aga mitte lõpuni. Et jah, sa saad kooselu registreerida, aga kuidagi poolikult, näiteks varaküsimused tuleb lahendada pärimislepinguga. Või kui heteropaar saab lapse ja läheb tema sündi vormistama, ei kontrolli riik, kas kohal on ikka päris isa. Nemad on kohe lapsevanemad ja nad ei pea selleks isegi abielus olema. Meie aga peame kooselu registreerima ja läbima lapsendamise selleks, et teine vanem saaks oma lapse vanemaks ka riigi silmis – olgugi et laps on ju plaanitud koos. See tundub ikka natuke ebaõiglane. Ehk siis jah, elamata ei jää, küll aga ei saa ma aru, miks peab vahepeal elu olema nii palju keerulisem kui heteropaaridel. Aga tegelikult tahan ma uskuda, et meist ikkagi hoolitakse nagu kõigist Eestimaa inimestest – olgu nad me lesbid või geid, eestlased või ukrainlased või kes iganes. Lihtsalt palju on läbimõtlematust, mis aja jooksul laheneb. Peab lahenema, kus ta pääseb. #3 Põhinedes enda isiklikul ja sõprade kogemustel, tundub mulle siiani, et Eesti riik hoolib mingil määral LGBT+ inimestest, kuid mitte piisavalt. Näiteks, kui mind rünnati mu seksuaalse sättumuse ja vikerkaarelipu lehvitamise tõttu Tallinn Pride'il, siis ründaja sai küll oma karistuse, kuid seda ei tunnistatud kui vihakuritegu, vaid kui suvalist rünnakut avalikus kohas. See näitab minu jaoks, et Eesti õigussüsteemis on jätkuvalt olulisi puudujääke. Lisaks tundub, et mis puudutab transsoolisi inimesi, siis teoreetiliselt on küll olemas erinevad meditsiinilised ja juriidilised võimalused, kuid praktikas on need protseduurid liiga keerulised, mõnikord ka solvavad, ja inimesed antud ametikohtadel tihti ei mõista transsoolisust piisavalt. Foto: Stefano Ghezzi (Unsplash) #õigused #transsoolisus #pered #kooseluseadus #vaen #poliitika #diskrimineerimine #üritus

PRESSITEADE 22.10.2018 Eesti LGBT Ühing saab tänavu kümneaastaseks. Iseseisvas Eestis on see ühe inimõiguste organisatsiooni puhul igati soliidne vanus ning tänaseks on ühingust saanud suurim ja vanim LGBT+ ühendus. Ühingu tegevuse eesmärk on parandada ühiskonna teadlikkust LGBT+ teemadel, suurendada LGBT+ inimeste eneseteadlikkust ja ühiskondlikku aktiivsust ning teha inimõiguste teemalist huvikaitset. Ühingu sihiks on hooliv ja kaasav ühiskond, kus väärtustatakse kõiki inimesi, sõltumata seksuaal- ja/või sooidentideedist. Juubeli puhul on jõudnud toimuda ja seisab ees terve rida eriilmelisi üritusi. Näiteks vaadeldakse Läti ja Soome teadlastega, kuidas kirjutada LGBT+ rakursist ajalugu, samuti pakutakse huvilistele linnatuuri, mis tutvustab Tallinna varjatud LGBT+ minevikku, käivitatud on LGBT+ teemaline blogi ning koostatud aruanne, mis vaatleb, kas ja kui palju järgitakse Eesti õigusruumis Euroopa Nõukogu LGBT+ diskrimineerimise vastaseid soovitusi. “Me oleme palju ära teinud, näiteks seadusandluses, aga ka kogukonna heaks. Meil on avatud kogukonnakeskus, me pakume nõustamisi LGBT+ inimestele, teeme regulaarselt koolitusi ja palju muud,” vaatab Eesti LGBT Ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre minevikku ja tulevikku. “Loodan, et meil jätkub ressursse, et seda tööd jätkata. Ent veelgi enam loodan ma, et Eesti ühiskond liigub sinna suunas, et saaksime edaspidi keskenduda rõõmsamatele teemadele.” Oma igapäevatöös pakub Eesti LGBT Ühing kogukonnakeskust, nõustamis- ja tugigrupiteenust, huvikaitsetööd, koolitusi, raamatukoguteenust ja palju muud. Aastate jooksul on Eesti LGBT Ühing korraldanud sadu üritusi, mida on külastanud üle kümne tuhande inimese, samuti on ühingu spetsialistid pakkunud LGBT+ inimestele ja nende lähedastele sadu nõustamisi. #ühing10 #ajalugu #üritus

The representations of homosexuality in Estonian media from 1920ies and 30ies Rebeka Põldsam Although the decriminalisation of male homosexuality in the Estonian Republic was discussed already in the 1920s, the laws, as becomes evident in the research by Andreas Kalkun, were not implemented until the 1930s. We can learn about troubles with these laws when reading newspaper articles about military men who got into trouble for homosexual behaviour. The presentation will look at various representations of homosexuality in Estonian media between the wars. There are different stories of the Berlin clinic run by the sexologist Magnus Hirschfeld, as well as stories of his lecture in Tartu, cruising spaces, hermaphrodites and viragos, the Czech activism of sexual minorities, men’s bars in Riga, the genius homosexuals in history, and other wonders. On the Diary of a Soviet Latvian Gay Man Ineta Lipša The presentation will give an insight into the diary written by a Latvian queer person named Kaspars Aleksandrs Irbe (1906-1996). The diary covers the entire Soviet era - from a couple of weeks before the Soviet occupation in 1940 to the restoration of independence in Latvia in 1990, and even beyond. The last entry was written on March 12, 1996. Irbe died a few days later at the age of 89. At the moment of Soviet occupation, he was 34, and he had experienced same-sex desire for five years. Irbe’s main objective was to write about his romantic adventures so that it would be easier to remember them in his old age. He thought of memories as the meaning of life. He wrote not only about his own queer experiences but also focused on observation of different sexualities visible in public space, focusing on local life in Jurmala, where he lived, and in Riga, where he worked, over an extended period of 50 years from the 1940s to 1980s. (The corpus of diary texts consists of 77 notebooks.) Male Homosexual Experiences in Late Soviet Estonia Expressed Through Oral Histories (first notes) Uku Lember The paper presents parts of the first results of my larger research project in which I aim at filling a gap in studying LGBT history of the Soviet Union after Stalin (1953-1991) by the example of Estonia. In the larger project, I aim to analyze communicative networks and to identify patterns among queer people through extensive oral history research. In addition to promoting the democratization of civic society, I aim to contribute to a better understanding of late Soviet individualisation processes and personal identification patterns with large social categories (such as the Soviet state, ethnicity, and profession), while also exploring methodological issues with applying Western queer theory in the Eastern European context. Glimpses into Soviet Estonian Gay Male Pasts in a Life Story Collection from 1996 and in Contemporary Art Riikka Taavetti Riikka Taavetti addresses in her presentation the glimpses into Soviet Estonian gay male past discovered in a collection of life stories gathered in 1996, and in contemporary art, namely Jaanus Samma's exhibition NSFW: A Chairman's Tale (2015/2016). The presentation discusses the possibilities of remembering Soviet queer pasts in the post-Soviet era and addresses the differences in discovering the memories of male and female same-sex desires. Entering the Closet: the Humbling Experience of Interviewing Soviet-Era Homosexual Men Rita Ruduša “I was an experienced journalist and editor when I started working on the book "Forced Underground," and I thought I had seen it all - armed conflicts, inmates, activists, and world leaders - and knew all there is to know about researching a story. However, the particular challenges of talking to the protagonists for my book was an eye-opening experience as well as a humbling one. If a person had spent a significant part of his life under a cloud of criminalized homosexuality, he was not going to bear his soul to a journalist easily. The presentation will focus on the challenges of working with closeted protagonists and the lessons learned in the process.” The Latvian LGBT Movement and the Narrative of Normalization Janis Ozoliņš The presentation is going to be dedicated to the analysis of the process of re-introducing non-normative sexuality into the public discourse of Latvia as well as the history of Latvian LGBT activism and several of its strategies, paying particular attention to the category of “normality” and its presence in the public discourse when speaking about non-normative sexuality. The LGBT March in Estonia – Past and Present Struggles Aet Kuusik In the re-independent Estonia, there has been an organized form of LGBT activism since 1990, when the first sexual mintority organization, the Estonian Lesbian Union, was established. Pride marches, which are one of the worldwide symbols of LGBTQA+ activism, have taken place in Estonia only five times. The presentation will focus on the role the marches have had, why there have been so few, and what meaning the march as a form of activism has had here and elsewhere. The seminar took place at the Oct 26th 2018; it was organized by the Estonian LGBT Association and supported by the Rosa Luxemburg Foundation. #ajalugu #üritus

5.–7. oktoobrini toimus rahvusvahelise LGBTQI noorsoo- ja õpilasorganisatsiooni (IGLYO) aastakonverents, sedapuhku Edinburghis. Minul oli au esindada seal Eesti LGBT Ühingut. Tegelikult tuli kohale sõita juba mitu päeva varem – nimelt toimus enne ametlikku algust konverentsieelne kohtumine, mille viisid läbi Šotimaa LGBT noorte assotsiatsiooni inimesed. Konverents tundus alul suur ja pisut hirmuäratav. Teadsin osati, mida sellest oodata, sest käisin juulis IGLYO aktivistide akadeemias. Aga konverents on ju täiesti erinev üritus? Seda ta oligi. Aga mitte halvas mõttes. Kui aktivistide akadeemia tähendas üliintensiivsest nädalat, siis aastakonverents oli pigem sotsialiseerimiseks ja networkimiseks. Kohal oli organisatsiooniesindajaid kogu Euroopast, ka paarist riigist väljaspool Euroopat. Minu õnn oli see, et kohapeal olid juba tuttavad ees. Nimelt leppisime paari aktivistideakadeemia tuttavaga kokku, et saame kokku. See hõlbustas kogu esimese päeva. Muidugi ei tahtnud me jääda ainult üksteisega suhtlema, aga alustuseks oli see päris hea mõte. Ütlen ausalt – sain ikka mõnusasti ka meie ühingut kiita ning Eesti suhtumist kohalikku LGBT+ kogukonda lahata. Üllataval kombel on üle Euroopa trans kogukonda painavad probleemid üsna sarnased: vähene või halb ligipääs adekvaatsele trans tervishoiule või hoopiski puuduv tervishoid linnades, mis ei asu keskustes. Uudiseid oli üle-euroopalistest LGBT+ kogukondadest halbu ja häid, aga konverentsi enda üldmulje oli mõnus, valitses hea kogukondlik õhkkond, mis sai erilise punkti konverentsi lõpuõhtul, kus vaatasime kõik koos Scotland LGBT Youth keskuses filmi “Pride” (2014). Nii selle filmi vaatamine kui ka ruumis tuntud energia kogemine olid minu jaoks esmakordsed kogemused. Sotsiaalseid üritusi oli konverentsi käigus teisigi. Ent olulisima sündmusena ratifitseeriti meie oma Eesti LGBT Ühing, pärast esimese aasta täitumist IGLYOs, esimesel konverentsipäeval IGLYO hääletusvõimeliste sekka! Ja seda hääletusõigust praktiseerisimegi 7. oktoobril, öeldes sõna kaasa näiteks uute IGLYO juhatuse liikmete valimisel ja käitumiskoodeksi hääletamisel. Kõik toimus väga praktiliselt. Esindatud organisatsioonid said hääletamiskaardid ning iga hääletuse läbiminekuks oli vaja vähemalt pool kuni üks häält. Loomulikult tekitasid hääletuseteemalised arutlused eelnevatel päevadel parajalt diskussiooni, aga enamik otsustest läks üsna ühehäälselt läbi. Ise hääletades ja protsessi vaadatates tekkis endal parajalt uhke tunne rindu küll. IGLYO on suur organisatsioon, aga nagu IGLYO antud promokleepsudki ütlevad – me kõik oleme IGLYO. Organisatsioon sõltub oma liikmetest, sest ilma nendeta ei oleks seda olemas. Mu üldmulje aastakonverentsist oli väga positiivne. Vahel on mõnus, kui sulle meenutatakse, kui suur su kogukond tegelikult on. Keegi meist pole üksi ning kõik me peaksime oskama ka iseennast hoida. See konverents andis mulle juurde lootust, jõudu ja jaksu – tahan üritada panustada nii palju, kui suudan, ja ma ei suuda ära oodata tulevasi võimalusi ja asju, mida saab ära teha. IGLYO aastakonverentsil esindas ühingut meie vabatahtlik Lee Lepik. #noored #maailmamuutjad

Möödunud nädalal esitas Eesti LGBT Ühing Hasartmängumaksu Nõukogule taotluse iga-aastaseks tegevustoetuseks. Palju me raha küsisime ning millele seda kulutada plaanime? Käesoleval aastal esitasime taotluse 138 640 eurole, millele lisandub 34 660 eurot omafinantseeringut. Tegemist on taotletava summaga ning seda, milline saab olema reaalne toetussumma ning kas me üldse toetust saame, ei oska me hetkel prognoosida. Võrreldes varasemate aastatega on taotletav toetussumma aga märgatavalt suurem. Võrdluseks, 2016. aastal sai ühing toetust pisut alla 40 000 euro, 2017. aastal ca 65 000 eurot ja tänavu 70 000 eurot. Milles erinevad tuleva aasta kulud eelmiste aastate omadest? Esiteks on muutunud ühingu töökorraldus. Kuni 2016. aastani tegi valdavalt ühingu tööd tasuta ja vabatahtlikult juhatus. Selline töökorraldus polnud aga jätkusuutlik, sest nii keskendusid juhatus ja töötajad vaid “tulekahjude” kustutamisele. Seetõttu oleme püüdnud liikuda selles suunas, et ühingus töötaksid kõigi ühingu põhivaldkondade (huvikaitse, haridus, kogukond) eksperdid, kes teevad seda tööd hetkel osakoormusega. Antud toetusest on seni kaetud ka kogukonnakeskuse avatud hoidmisega kaasnevad kulud. Teiseks, käesoleva aasta toetussumma hüppelise tõusu põhjuseks on soov laieneda Lõuna-Eestisse, lisaks võtta tööle haridusekspert ja suurendada huvikaitseeksperdi/juristi koormust. Seeläbi suurendaksime oluliselt oma teenuste kättesaadavust. Ühing tegeleb ka aastast aastasse sellega, et tõsta omatulu summat, sest jätkusuutlikkuse huvides on oluline, et MTÜ rahastus oleks mitmekesine. Mida ühing pakub? 2017. aastal korraldasime 94 sündmust: samast soost perede, noorte ja transsooliste kohtumisõhtud, filmiõhtud, maailmaköök, vaimse tervise toetusgrupp, avatud uste päevad, Baltic Pride’i sündmused. Tegime 112 esmanõustamist: 40 juriidilist, 47 psühholoogilist ja 25 kogemusnõustamist. Meie sisendiga ja initsiatiivil levis meediasse 93 artiklit, rääkisime kaasa 11 raadio- ja 20 telesaates. Viisime läbi 10 koolitust noortele ja noortega töötavatele spetsialistidele. Nõustasime viit uurimistööd ja 10 kogukonnapraktikanti. Korraldasime mitmetuhande külalisega Baltic Pride’i. Läbipaistvus ennekõike Eesti LGBT Ühing peab oma töös oluliseks läbipaistvust ning meie majandusaasta aruannete ja muu dokumentatsiooniga saab tutvuda kodulehel. Aasta jooksul toimunud tegevuste kokkuvõtte oleme edastanud nii oma ühingu liikmetele kui ka laiemale huviliste ringile. #maailmamuutjad