Otsingu tulemused

Novembris alustas ühingus tööd meie uus koostöö koordinaator Anette Mäletjärv, kes asub looma ja võimestama LGBT+ aktivistide võrgustikku, et saaksime kõik koos suuri tegusid korda saata. Anette on ise juba aastaid tegelenud eri aktivismi vormidega ning on nendega ka omajagu tuntust kogunud. Siin räägib ta, miks ta ühingusse tööle tuli ja mida saavutada tahab. Kes sa oled, kust sa tuled? Mina olen Anette, 24-aastane aktivist. Põline tallinlane, aga vahepeal elasin Amsterdamis. Ülikoolis õppisin sotsioloogiat ja rahvusvahelisi suhteid ning oma bakatöö kirjutasin Eesti LGBT+ kogukonnast. Aasta tagasi hakkasin homovaenu põhjustatud frustratsioone välja elama instagramikontos Heterokringel. Eestisse tagasi kolides hakkasin koos Helgi Saldoga tegema IDA raadios saadet “Homokringel” ning olin suvise Pride-rattasõidu Vikervelo algataja ja peakorraldaja. Lisaks kandideerisin 2021 KOV valimistel, et seista LGBT+ tallinlaste huvide eest ning osutusin ka valituks Tallinna Kesklinna linnaosakogusse. Vaba aega mul väga pole, aga mõnikord võib mind näha pidudel DJ Homokringel nime all muusikat mängimas. Miks tulid ühingusse tööle? Aktivistihing olen ma alati olnud ning ülikooli läksin õppima just selleks, et saada teadmisi, kuidas maailma parandada. Kuna noorena elasin oma LGBT+ identiteedi avastamist üsna raskelt läbi, soovin anda endast kõik, et järgmiste põlvkondade noored ei peaks midagi sellist kogema. Õpingute jooksul sain aru, et minu jaoks on selleks parim viis teha kohalikku rohujuuretasandi aktivismi, sest just nii saan kõige otsesemalt ja vahetumalt muutusi luua. 2018 suvel tegin ka oma praktika ühingus ning nägin, kui rasket ning olulist tööd siin tehakse. Pärast seda on olnud minu unistuseks töötada mõnes Eesti LGBT+ mittetulundusühingus. Ehk kui ma ühingusse tööle poleks saanud, siis ma oleks vist pidanud ise mõne uue asutama. Mida soovid ühingus töötades saavutada? Et Eestis poleks enam homovaenu. Nali naljaks, tegelikult tahaksin ma oma tööga LGBT+ gruppe, aktiviste ja inimesi võimestada. Eesti on küll üsna väike ja me suuresti teame kõik üksteist, aga ma sooviksin näha rohkem aktiivset omavahelist suhtlust. “Anette - connecting people” on mu Nokialt laenatud moto olnud juba mõnda aega, sest mulle tõesti meeldib inimesi ühendada ning ühise eesmärgi nimel kokku tuua. Koos oleme tugevamad ning tänu uutele aktiivsetele gruppidele ning aktivistidele on ka kogukonnale suunatud üritused aina mitmekesisemad. Sedasi omakorda muutub ka kogukond ühtsemaks ning tugevamaks. Millisena näed ja koged hetkel LGBT+ kogukonda ja selle olukorda Eestis? Eesti LGBT+ kogukond on minu meelest ühtsem ja tugevam kui kunagi varem. Kahtlemata on mänginud selles rolli sotsiaalmeedia, aga ka eelmine valitsus ning nende plaanitud rahvahääletus, mis paradoksaalselt ühendas kogukonda. Mul on väga hea meel näha, et LGBT+ inimesed on viimastel aastatel ka palju aktiivsemad ja julgemad ning et pärast valitsuse vahetust me oleme jätkanud enda õiguste eest võitlemist.

Kas te meie assistenti Eevat juba teate? Ta on meie juures juba tükk aega töötanud ning on viimane aeg teda teile lähemalt tutvustada. Eeva on see südamlik, naeratav inimene, kellega paljud meile kirjutajad ja helistajad suhtlevad. Lisaks toetab ta igat meie töötajat tema tööülesannetes ning panustab sellesse, et meie töö kulgeks sujuvalt. Saage tuttavaks! Kes sa oled, kust sa tuled? Olen Eeva. Tulen Tallinnast ja siit eemal olin ainult Tartus õppimise ajal. Õppisin sotsiaaltööd ja olen pikalt sotsiaaltöötajana töötanud erivajadustega inimestega. Praegu töötan lisaks ühingule ka koolitajana. Mind huvitavad inimesed. Me oleme nii mitmekesised ja samas nii ühtemoodi, meis on peidus nii palju vastuolusid ja eripärasid. Iga inimene on ainulaadne ja ma tahaksin, et me hoiaksime ja hindaksime üksteist palju rohkem. Ma tahaksin, et meil oleks rohkem aega teisi päriselt kuulata ja näha. Olen feminist ja inimõiguste eest seisja, sest nähes ja hinnates inimeste mitmekesisust, ei saa kuidagi leppida sellega, kui meid taandatakse vaid stereotüüpideks. Olen ka ema ja see võtab praegu põhilise aja. Varem tegelesin tantsimise, reisimise ja käsitööga ning vahel harva sattusin ka ronima. Valutan südant meie elukeskkonna pärast ja fännan noori kliimaaktiviste ning meie metsade eest seisjaid. Vaimset tervist hoian ohtra Terry Pratchetti raamatute lugemise ja kuulamisega. Miks tulid ühingusse tööle? Ühing tegeleb nii olulise teemaga ja mul on au, kui saan siia oma panuse anda. Tahan töötada kohas, kus mu töö loob päriselt väärtust. Mida soovid ühingus töötades saavutada? Kuna minu töö üks osa on infomeili haldamine ja telefonile vastamine, siis loodan olla see sõbralik hääl või kiri, mis loob hea kontakti. Eks näis, mida põnevat veel saavutada õnnestub. Millisena näed ja koged hetkel LGBT+ kogukonda ja selle olukorda Eestis? Valu on palju, aga ka julgust ja südikust jätkub. Inimeste kogemused on erinevad ja väga palju oleneb sellest, millised on kellegi lähedased. Toetavad lähedased loovad turvalise tagala, mis aitab ka kiusamisega paremini toime tulla. Mul on hea meel näha, et viimastel aastatel on LGBT+ toetajate arv Eestis märgatavalt tõusnud. Poliitiline õhustik on muidugi murettekitav. Hetkel võtavad koroona ja elektrihind tähelepanu endale ning LGBT+ kogukond saab pisut puhata avalikust tähelepanust, aga kunagi ei tea, millal jälle teravik meie peale suunatakse. See muudab ärevaks.

Täna kattis Tallinna Teatri väljakut ligi 300 m2 suurune vikerkaarelipp, millega avati Solarise keskuses LGBT+ õpilaste kogemustest rääkiv näitus, et avaldada toetust noorte võrdsele ja hoolivale kohtlemisele ühiskonnas ja koolis. Lisette Sivardi ja Karl Joonas Alamaa koostöös valminud teos "Õmblusteta 10.jaanuar" ehk ligi 300 m2 suurune vikerkaarelipp valmis erinevatest kangajääkidest, sümboliseerides pilti ühiskonnast, kus kedagi ei jäeta kõrvale. "Tervik ei pea olema ilus ja ühetaoline, vaid peab eelkõige püsima koos ning teineteist täiendama ja toetama. Teos nõuab võrdsust ja hoolimist kõikidele inimestele ning teeb seda viisil, mis tõmbab tähelepanu ja esitab küsimusi," selgitasid töö autorid. Värviline lipp tõmmati aktsioonikorras kümnete inimeste abil Teatri väljakul lahti ning inimeste koostöö sealjuures oli oluline osa teose tähenduslikkusest. "See lisas lipule kui sümbolile juurde reaalsete inimeste jõu ning panuse,“ ütlesid Sivard ja Alamaa. Eesti LGBT Ühingu tegevjuhi Kristel Rannaääre sõnul on tegemist Eesti ühiskonnas piisava tähelepanuta jäänud murekohaga: "Meie eesmärk on rohkem tähelepanu tuua sellele, et LGBT+ noored puutuvad koolis kokku pideva kiusu ja diskrimineerimisega ja seda lihtsalt enda seksuaalsuse, sooidentiteedi või soolise eneseväljenduse tõttu. Õpilased peaksid saama end vastavalt oma soovile väljendada, rahus elada ja õppida. Kartmata, et nende füüsiline või vaimne heaolu seetõttu kannataks." 2018. aastal korraldas Eesti LGBT Ühing Eesti esimese LGBT+ koolinoorte uuringu, kust selgus paljude õpilaste igapäevaelu kurb reaalsus. Näiteks on 68% LGBT+ õpilastest viimase aasta jooksul kogenud vaimset vägivalda oma soolise eneseväljenduse tõttu ja 57% vastanutest on vaenulikke kommentaare kuulnud lausa oma õpetajatelt. Samuti on 66% LGBT+ õpilaste kohta levitatud kuulujutte. Šokeerivad näited noorte koolielust ja kiusamisest jõudsid Eesti avalikkuseni novembris, kui kampaania avas noorte päris lood ja kogemused koolist. Selleks, et kool oleks kõikide jaoks turvaline koht ning LGBT+ õpilased ei peaks kartma oma heaolu pärast, toob LGBT ühing anonüümsed koolilood, uuringu tulemused ja uskumatuna kõlava statistika Solarise keskuses avatud näitusel kõikide huvilisteni. Näitusel on väljas ka kogukonnaga tihedalt seotud kunstnike Vira Takinada ja Karl Joonas Alamaa just selleks sündmuseks loodud originaalteosed. Näitus jääb avatuks kuni 30. jaanuarini. Kampaania ametlik leht: www.turvalinekool.ee

Ühelt poolt on LGBT+ õpilased samasugused noored nagu kõik teisedki, samas võivad nad koolis kogeda muresid ja raskusi, millega teised kokku ei puutu. Meie LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuring näitas, et LGBT+ noorte jaoks võib kool olla märkimisväärselt ebaturvaline koht. Töötame selle nimel, et see muutuks. Mida aga saavad LGBT+ noored nüüd ja praegu teha ja mida peaksid teadma? Siit leiad soovitused eri olukordade lahendamiseks, väljavõtted seadusest, mis näitavad kooli kohustusi õpilaste ees, ning kasulikke viiteid. Peamine on aga see, et noor, kes vajab tuge või abi, ei pea murega üksi jääma! Mida ütleb põhikooli- ja gümnaasiumiseadus? § 4. Põhikooli ülesanne (1) Põhikoolil on nii hariv kui ka kasvatav ülesanne. Põhikool aitab kaasa õpilase kasvamisele loovaks, mitmekülgseks isiksuseks, kes suudab ennast täisväärtuslikult teostada erinevates rollides: perekonnas, tööl ja avalikus elus ning valida oma huvide ja võimete kohast õpiteed. (2) Põhikooli ülesanne on luua õpilasele eakohane, turvaline, positiivselt mõjuv ja arendav õppekeskkond, mis toetab tema õpihuvi ja õpioskuste, eneserefleksiooni ja kriitilise mõtlemisvõime, teadmiste ja tahteliste omaduste arengut, loovat eneseväljendust ning sotsiaalse ja kultuurilise identiteedi kujunemist. § 7. Põhihariduse kättesaadavus (1) Põhikooli pidamisel tagab kooli pidaja põhikooli riikliku õppekava täitmiseks vajalike kvalifitseeritud õpetajate olemasolu, turvalisuse, tervisekaitse ja õppekava nõuetele vastava õppekeskkonna olemasolu ning võimalused õpilase arengu toetamiseks. § 5. Gümnaasiumi ülesanne (1) Gümnaasiumil on nii hariv kui ka kasvatav ülesanne. Gümnaasiumi ülesanne on noore ettevalmistamine toimima loova, mitmekülgse, sotsiaalselt küpse, usaldusväärse ning oma eesmärke teadvustava ja saavutada oskava isiksusena erinevates eluvaldkondades: partnerina isiklikus elus, kultuuri kandja ja edendajana, tööturul erinevates ametites ja rollides ning ühiskonna ja looduskeskkonna jätkusuutlikkuse eest vastutava kodanikuna. § 71. Üldkeskhariduse kättesaadavus (1) Gümnaasiumi pidamisel tagab kooli pidaja gümnaasiumi riikliku õppekava täitmiseks vajalike kvalifitseeritud õpetajate olemasolu, turvalisuse, tervisekaitse ja õppekava nõuetele vastava õppekeskkonna olemasolu, võimalused õpilase arengu toetamiseks ning kooli võimekuse pakkuda lisaks kohustuslikele õppeainetele ka valikõppeaineid gümnaasiumi riiklikus õppekavas sätestatud nõuete kohaselt. § 44. Vaimse ja füüsilise turvalisuse tagamine koolis (1) Kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. § 19. Õppekeskkond (1) Õppekeskkond peab toetama õpilase arengut. Mida teha keerulistes olukordades? Kui kaasõpilased sind kiusavad Tea, et kooli pidaja peab tagama IGA õpilase turvalisuse. Sa ei ole koolile koorem. Kui usaldad mõnda koolitöötajat, siis pöördu tema poole (nt klassijuhataja, sõbralik õpetaja, huvijuht, koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog), et koos lahendus leida. Kui sul on vanematega head suhted, siis tasub öelda ka vanematele, et saaksite koos lahenduse leida. Kui sa ei ole kindel, kas keegi koolitöötajatest või sinu vanematest oskab või tahab aidata, siis võid pöörduda julgelt ka Eesti LGBT Ühingu poole. Koos saame mõelda võimalikke lahendusi. Kõige olulisem - ära jää oma murega üksi! Sa oled oluline ja sul on õigus saada haridust turvalises keskkonnas. Kui õpetaja räägib LGBT+ teemadest negatiivselt või ignorantselt Tea, et kooli pidaja peab tagama IGA õpilase turvalisuse. Sa ei ole koolile koorem. Tea, et kooli pidaja peab tagama IGALE õpilasele vajalikku informatsiooni, et noor astuks ellu vajalike teadmistega. Kui usaldad mõnda koolitöötajat, siis pöördu tema poole (nt klassijuhataja, sõbralik õpetaja, huvijuht, koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog), et koos lahendus leida. Kui sul on vanematega head suhted, siis tasub öelda ka vanematele, et saaksite koos lahenduse leida. Kui sa ei ole kindel, kas keegi koolitöötajatest või sinu vanematest oskab või tahab aidata, siis võid pöörduda julgelt ka Eesti LGBT Ühingu poole. Koos saame mõelda võimalikke lahendusi. Kõige olulisem - ära jää oma murega üksi! Sa oled oluline ja sul on õigus saada haridust turvalises keskkonnas. Kui koolis ei räägita LGBT+ teemadest Tea, et kooli pidaja peab tagama IGALE õpilasele vajalikku informatsiooni, et noor astuks ellu vajalike teadmistega. LGBT+ teemadest rääkimine on tegelikult juba õppekavades sees. Näiteks peab koolis käsitlema teemasid nagu perekond, suhted, armastus, seks, ajalugu, ühiskond, avatus, mitmekesisus jne. Need teemad puudutavad ka LGBT+ inimesi ning neist saab ja peab rääkima LGBT+ inimesi kaasavalt. Kui sul on aineõpetajaga hea suhe, siis räägi temaga ja ütle, millest tunnis veel rääkida võiks. Kui õpetaja ise ei tunne end selles kindlalt, on võimalus kutsuda keegi külalisloengut andma (soovituste saamiseks võid pöörduda meie poole või vaata allpool kasulikke linke). Kui usaldad mõnda koolitöötajat, siis pöördu tema poole (nt klassijuhataja, sõbralik õpetaja, huvijuht, koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog), et koos lahendus leida. Kui sul on vanematega head suhted, siis tasub öelda ka vanematele, et saaksite koos lahenduse leida. Kui sa ei ole kindel, kas keegi koolitöötajatest või sinu vanematest oskab või tahab aidata, siis võid pöörduda julgelt ka Eesti LGBT Ühingu poole. Koos saame mõelda võimalikke lahendusi. Kõige olulisem - ära jää oma murega üksi! Sa oled oluline ja sul on õigus saada haridust turvalises keskkonnas. Kuidas ühing aidata saab? Kui sa ei ole kindel, kas keegi koolitöötajatest või sinu vanematest oskab või tahab aidata, siis võid pöörduda julgelt ka Eesti LGBT Ühingu poole. Koos saame mõelda võimalikke lahendusi. Näiteks: Võime kooliga ühendust võtta, et uurida, kas koolipsühholoog on LGBT+ teemadel teadlik, öelda anonüümselt õpetajale või muule koolitöötajale, et mõnes klassis on probleem, juhtida tähelepanu, et teatud aines võiks käsitleda mõnda konkreetset teemat jne. Saame pakkuda kogemusnõustamist. Kogemusnõustajad on inimesed, kes räägivad oma loost ja kogemustest, mille kaudu teine inimene end ehk paremini mõista või ära tunda saab. Saame pakkuda esmast psühholoogilist nõustamist ning vajadusel suunata LGBT-sõbraliku psühholoogi või muu spetsialisti poole. Saame teha koolis või grupile meie keskuses loengu vajalikul teemal või soovitada selleks teisi organisatsioone, näiteks Eesti Seksuaaltervise Liitu, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi vms. Saad selle mõtte ise koolile pakkuda või saame meie kooliga ühendust võtta. Kasulikud lingid Eesti LGBT Ühingu töötajate ja kogemusnõustajate kontaktid. Alati võid kirjutada ka üldmeilile info@lgbt.ee, Facebookis või Instagramis ja koos leiame parima inimese, kellega rääkida saad. Eesti Seksuaaltervise Liit: koduleht (sh noorte nõustamine) ja kasulikke postitusi täis Instagram Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts LGBT+ noorte isiklikud lood ja koolikeskkonna statistika meie turvalise kooli kampaania lehel Eesti LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuring (ru, en)

Mida kogevad LGBT+ noored koolis? Kuidas muuta haridusmaastikku kaasavamaks? Kes ja kuidas kiusamisse sekkuda võiks ja kuidas LGBT+ ja teiste noorte kiusamist üldse ennetada? Tallinna Ülikooli saates "Ekspert eetris" käis meie koolitus- ja haridusekspert Kristel Rannaääre, kes tutvustas statistikat ja lugusid numbrite taha, pakkus mõtteainet koolitöötajatele, lapsevanematele ja ühiskonnale laiemalt ning jagas ka kasulikke ja realistlikke lahendusi. Vaata saadet järele Postimehes!

Meie tegevjuht ning koolitus- ja haridusekspert Kristel Rannaääre käis "Pere ja kodu" taskuhäälingus ning rääkis LGBT+ noorte kogemustest koolis, peres ja ühiskonnas, täiskasvanute suhtumisest ja põlvkondlikest teguritest. Saate ajendiks on meie turvalise kooli kampaania, mis räägib LGBT+ noortest ja nende muredest ning julgustab täiskasvanuid, eriti koolitöötajaid ja lapsevanemaid, neid noori märkama ja toetama ning kiusamisse sekkuma. Kuula saadet "Pere ja kodu" portaalis ja tutvu meie kampaaniaga, kust leiad nii statistikat, selle taga peituvad tõelisi lugusid ning kasulikke soovitusi olukorra muutmiseks.

“Ma kardan perele öelda, et olen gei. Kas sa saad mind aidata?” Kuidas vastad? Avalikud, aga ka isiklikud arutelud LGBT+ teemadel on sageli laetud ja paljudele küsimustele pole lihtsaid vastuseid. Kindel on aga see, et meie ümber on LGBT+ inimesi ja inimesi, kes selle teema kohta küsimusi esitavad. Kuna Sina oled oma valdkonnas autoriteet, võib keegi esitada keerulise küsimuse ka Sulle. Kas tunned end oma vastuses kindlalt ja turvaliselt? Koolitus “LGBT: mis, kes ja milleks seda mõista” on ainus omataoline koolitus Eestis, mis aitab Sul leida vastused Sinu enda küsimustele, siduda need Sinu isiklike kogemuste ja teadmistega ning omandada tööriistad, mis on toeks Sinu igapäevases töös teiste inimestega. Koolituse sisu ja vorm toetub teadusele, põimides ühiskonnauuringuid, hariduspsühholoogiat, meditsiini, ajalugu ja teiste valdkondade teadmisi, lisab neile Eesti inimeste kogemuslood ning pakub seeläbi tõeliselt põhjalikku ja laiahaardelist ülevaadet. Koolituselt saad tugeva vundamendi, mille najalt suudad enesekindlalt vastata ka keerulistele küsimustele. Koolitust viib läbi Kristel Rannaääre, kellel on pikk kogemus nii koolitaja, õpetaja kui ka inimõiguste valdkonna eksperdina. Loe lähemalt koolituse kohta tutvustusest allpool ja REGISTREERI end koolitusele siin 6. detsembriks. Koolitus toimub 13. detsembril Tartus. Täpne ajakava ja koht saadetakse osalejatele enne koolitust. Kui Sul on küsimusi, siis kirjuta koolitajale aadressil kristel@lgbt.ee. LGBT+: MIS, KES JA MILLEKS SEDA MÕISTA EESMÄRK Koolitus annab noortega töötavatele spetsialistidele teaduspõhise ülevaate LGBT+ teemadest, mille abil paremini mõista ja toetada LGBT+ noori. SISU JA MEETOD Koolitusel käsitleme järgmisi teemasid: ● seksuaalne orientatsioon, sooidentiteet, sooline eneseväljendus, intersoolisus ● LGBT+ ajalugu ● LGBT+ inimesed ja tänapäeva Eesti ühiskond ● LGBT+ inimeste igapäev ● töö LGBT+ noortega Koolitusel vaheldub teooria praktiliste rühma- ja individuaaltöödega, mis aitavad osalejal siduda teemat isiklike kogemuste ja teadmistega. SIHTGRUPP Noorsootöötajad KOOLITUSE MAHT Koolitus kestab 7 tundi, millesse mahub mitu pausi ja lõunasöök. KOOLITAJA Kristel Rannaääre on koolitaja, õpetaja, kogemusnõustaja, Eesti LGBT Ühingu tegevjuht ning haridus- ja koolitusekspert. Ta on töötanud Eesti LGBT Ühingus kaheksa aastat ning selle aja jooksul toetanud LGBT+ inimesi ja nende lähedasi, andnud sisendeid inimiõiguste ja hariduse valdkondade uuringutesse ja õppematerjalidesse ning koolitanud ja nõustanud LGBT+ teemadel hariduse, meditsiini ja psühholoogia valdkondade spetsialiste ja tudengeid. Lisaks on ta LGBT+ ja mitmekesisuse teemadel koolitanud ka ettevõtteid. Koolitus on osa meie projektist, mille eesmärk on muuta koolid LGBT+ noortele turvalisemaks. Projekti rahastab Euroopa Majanduspiirkonna toetuste Aktiivsete Kodanike Fond, mida vahendab Avatud Eesti Fond koostöös Vabaühenduste Liiduga.

Tänavu saime keset suvepuhkust suure üllatuse: keegi hea inimene annetas meile "Ma armastan aidata" keskkonnas 5000€! Tänu heategijale muudame Eesti koolid LGBT+ õpilastele turvalisemaks ning pakume LGBT+ inimestele ja nende lähedastele neile vajalikku abi ja tuge. Aga kes see heategija on? Õnneks saime temaga tuttavaks ning ta rääkis meile, miks ta annetab ja miks teisedki seda teha võiks. Miks otsustasid Eesti LGBT Ühingut annetusega toetada? Sest vähemuste teavitus- ja koostöögruppide, eriti LGBTQ+, rahastus on Eestis kehvas seisus ja kui riik ei aita, siis peaks ühiskond omalt poolt rohkem tuge alla panema. Mis tunne on olla annetaja? See ei ole minu jaoks tunne. Annetamine on normaalne osa minu sotsiaalsest vastutusest. Olen osa enamusest oma nahavärvi, seksuaalse orientatsiooni, soolise enesemääratluse ja saja muu asja kaudu ning see seab mind tohutult priviligeeritud positsiooni. Mulle kuuluvate (ja kindlasti mingis osas tänu mu privileegidele saavutatud) vahendite kasutamine vähemuste häälte võimendamiseks ei vähenda minu priviligeeritust, aga ehk pakub lisavõimalusi või vähemalt vajalikku infot neile, kes samu privileege ühiskonna praeguse ülesehituse tõttu ei naudi. Samuti, kuna mul pole võimalik pere, töö ja isikliku aja kõrvalt praegu vabatahtliku tööga aega anda, siis ma annan raha, et teised saaksid anda aega ja panustada vajalikku kvaliteetsesse teavitustöösse. Milline roll on ühiskonnas annetajatel? Ma arvan, et seda rolli võiksid kõik ühiskonna liikmed kanda. Eks paljud seda tiitliga või tiitlita ka teevad. Sotsiaaltöö ei peaks jääma ainult kitsa diskursuse ja räigelt alarahastatud avalike organite kanda. Iga aktiivne ühiskonnaliige võiks ju tegelikult aidata või annetada. Kes ei anna raha, saab anda aega, et olla vabatahtlik, hoida end kursis, marssida kaaslaste kõrval protestidel ja pride-il. Kelle elu seda ei võimalda, saab anda toetava sõna, teavitatud kommentaari, informeerida sugulasi-sõpru. Ning valida demokraatliku riigi valimistel vähemuskandidaat, et proportsionaalselt ebaõiglases süsteemis saaks vähemalt diskussioonilaua äärde kõiki selle ühiskonna liikmete hääli. Millist tulevikku näha soovid? Soovin näha tulevikku, kus mu sõbrad saavad kõik ühtemoodi rõõmu ja ärevusega partnerit perele tutvustada, olenemata partneri soost, nahavärvist või kodukeelest. Ja ka sellist tulevikku, kus naised, transsoolised inimesed ja samast soost paarid ei pea kartma öösel koju minna. Ja sellist, kus ühiskonna murepunktidest räägime kui väljakutsetest, pannes paika kõiki kaasavad ja toimivad strateegiad, mille abil neid murepunkte lahendame. Siiras ja südamlik tänu kõigile, kes annetustega meie tööd toetavad ja Eesti tulevikku panustavad! See suur suvine annetus jõudis meieni läbi "Ma armastan aidata" keskkonna, kus igaüks saab lihtsalt ja turvaliselt meile (püsi)annetuse teha. Sama saad teha ka meie kodulehel. Aga 30. novembril tasub annetada just "Ma armastan aidata" keskkonnas, sest sel päeval tehtud annetustele paneb Swedbank lävendite täitumisel omalt poolt sama suure summa juurde. Nii et sel päeval tasub head teha ja sõpru ka kampa kutsuda!

“Õpetaja, ma kardan perele öelda, et olen gei. Kas sa saad mind aidata?” Kuidas vastad? Avalikud, aga ka isiklikud arutelud LGBT+ teemadel on sageli laetud ja paljudele küsimustele pole lihtsaid vastuseid. Kindel on aga see, et meie ümber on LGBT+ inimesi ja inimesi, kes selle teema kohta küsimusi esitavad. Kuna Sina oled oma valdkonnas autoriteet, võib keegi esitada keerulise küsimuse ka Sulle. Kas tunned end oma vastuses kindlalt ja turvaliselt? Koolitus “LGBT: mis, kes ja milleks seda mõista” on ainus omataoline koolitus Eestis, mis aitab Sul leida vastused Sinu enda küsimustele, siduda need Sinu isiklike kogemuste ja teadmistega ning omandada tööriistad, mis on toeks Sinu igapäevases töös teiste inimestega. Koolituse sisu ja vorm toetub teadusele, põimides ühiskonnauuringuid, hariduspsühholoogiat, meditsiini, ajalugu ja teiste valdkondade teadmisi, lisab neile Eesti inimeste kogemuslood ning pakub seeläbi tõeliselt põhjalikku ja laiahaardelist ülevaadet. Koolituselt saad tugeva vundamendi, mille najalt suudad enesekindlalt vastata ka keerulistele küsimustele. Koolitust viib läbi Kristel Rannaääre, kellel on pikk kogemus nii koolitaja, õpetaja kui ka inimõiguste valdkonna eksperdina. Loe lähemalt koolituse kohta tutvustusest allpool ja REGISTREERI end koolitusele siin 15. novembriks. Koolitus toimub 18. novembril Tartus ja 19. novembril Tallinnas. Täpne ajakava ja koht saadetakse osalejatele enne koolitust. Kui Sul on küsimusi, siis kirjuta koolitajale aadressil kristel@lgbt.ee. LGBT+: MIS, KES JA MILLEKS SEDA MÕISTA EESMÄRK Koolitus annab noortega töötavatele spetsialistidele teaduspõhise ülevaate LGBT+ teemadest, mille abil paremini mõista ja toetada LGBT+ noori. SISU JA MEETOD Koolitusel käsitleme järgmisi teemasid: ● seksuaalne orientatsioon, sooidentiteet, sooline eneseväljendus, intersoolisus ● LGBT+ ajalugu ● LGBT+ inimesed ja tänapäeva Eesti ühiskond ● LGBT+ inimeste igapäev ● töö LGBT+ noortega Koolitusel vaheldub teooria praktiliste rühma- ja individuaaltöödega, mis aitavad osalejal siduda teemat isiklike kogemuste ja teadmistega. SIHTGRUPP Õpetajad KOOLITUSE MAHT Koolitus kestab 7 tundi, millesse mahub mitu pausi ja lõunasöök. KOOLITAJA Kristel Rannaääre on koolitaja, õpetaja, kogemusnõustaja, Eesti LGBT Ühingu tegevjuht ning haridus- ja koolitusekspert. Ta on töötanud Eesti LGBT Ühingus kaheksa aastat ning selle aja jooksul toetanud LGBT+ inimesi ja nende lähedasi, andnud sisendeid inimiõiguste ja hariduse valdkondade uuringutesse ja õppematerjalidesse ning koolitanud ja nõustanud LGBT+ teemadel hariduse, meditsiini ja psühholoogia valdkondade spetsialiste ja tudengeid. Lisaks on ta LGBT+ ja mitmekesisuse teemadel koolitanud ka ettevõtteid. Koolitus on osa meie projektist, mille eesmärk on muuta koolid LGBT+ noortele turvalisemaks. Projekti rahastab Euroopa Majanduspiirkonna toetuste Aktiivsete Kodanike Fond, mida vahendab Avatud Eesti Fond koostöös Vabaühenduste Liiduga.

Mõne kuu eest läks sotsiaalmeedias väiksemat sorti sõjaks. Nimelt tegi meestekliiniku juht Margus Punab postituse LGBT+ kogukonnale, milles küsis, kas ja miks peaks tema kliiniku uksel olema vikerkaarevärviline silt “Kõik on teretulnud”. Kõlas nii poolt- kui ka vastuargumente ning lõpuks otsustati siiski, et silti välja ei panda, sest ideaalis peaksid arstid kõiki ravima, sõltumata seksuaal- ja sooidentiteedist. Tõepoolest, ideaalis võiksid seksuaal- ja sooidentiteet arsti ja patsiendi suhteid mitte mõjutada. Ometi saavad Eesti LGBT Ühingu töötajad pidevalt LGBT+ kogukonna liikmetelt meditsiinitöötajate, aga ka nõustajate ja psühholoogide kohta tagasisidet. Vahel on see tagasiside positiivne, vahel kahjuks mitte. Uurisin seepeale mitmekümne LGBT+ kogukonda kuuluva inimese kogemusi meditsiinivaldkonnas. Positiivselt sünnitusabist Kõik need viis aastat, mil me koos [viljatusravikliiniku] arstiga tulemuse nimel toimetasime, suhtus ta minusse ja mu partnerisse samamoodi kui igasse teise heteropaari. Ja kõige armsam hetk oli päeval, mil arst ultraheliga raseduse tuvastas ja kutsus siis minu partnerit, öeldes: “Tulge vaadake, see on teie laps!” Ääretult positiivset tagasisidet said meie reproduktiivvaldkonda kuuluvad töötajad, näiteks Ida-Tallinna Keskhaigla, Tartu Ülikooli kliinikumi ja Lääne-Tallinna Keskhaiga Naistekliiniku ämmaemandad ja viljatusravikeskuse arstid. Korduvalt toodi välja, et tegemist on professionaalse ja sõbraliku kontingendiga, kes suhtub samast soost paaridesse samamoodi nagu ilmselt heteropaaridesse. LTKH Viljatusravi keskuse juhataja Katrin Kask kommenteerib: “Meie keskuses on alati kõigisse suhtutud võrdselt, olenemata sellest, kas tegemist on paariga, üksiku inimese või LGBT+ kogukonda kuuluva inimesega. Lähtume ikkagi eeskätt parima ravitulemuse saamise printsiibist ja peame juhinduma oma tegevuses Eestis kehtivast kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadusest. Õnneks ei piira see seadus kuidagi eespool nimetatud erinevaid inimgruppe.” Ka ITK naistekliiniku juhataja Lee Tammemäe ütleb, et oma kliinikus lähtuvad nad kõigi inimeste võrdse kohtlemise põhimõtetest ning LTKH kommunikatsioonispetsialist Liisa Suba lisab, et LTKHs sünnitab iga kuu keskmiselt üks-kaks LGBT+ kogukonda kuuluvat peret. Mõningat pettumust valmistasid osale samast soost peredele perekooli loengud. Heideti ette nende normatiivsust, mis ei arvesta võimalusega, et loengus osalevad ka paarid, kes ei koosne mehest ja naisest. “Miks me peame seal istuma ja aina kuulama, kuidas küll mees tuleb ja paneb oma tugevad ja rahulikud käed naise õlgadele?” leidis üks vastaja, kes osales tugiisiku loengus. Nii LTKH kui ka ITK esindajad ütlevad aga, et tegemist on pigem apsakaga. “Mõistame, et see on võinud tekitada samasoolistes paarides kõrvalejäetud tunnet ja palume selle pärast vabandust. Palju on ka neid sünnitajaid, keda toetab sünnitusel hoopis näiteks ema või lähedane sõbranna, mitte aga abikaasa või elukaaslane – ka nende puhul on korrektsem kasutada väljendit “tugiisik”,” ütleb Suba. Mul on üks positiivne ja natuke naljakas lugu. Kui lapsed sündisid ja olime veel haiglas, siis üks meditsiiniõde rääkis meile, kuidas põhimõtteliselt on võimalik teha ka nii, et mõlemad naised saaksid lapsi imetada, aga selleks tuleks naise, kes ei sünnitanud, keha ka hormoonidega ette valmistada. Üldgünekoloogia valdkonda kuuluvate arstidega varieerusid kogemused seinast seina. Nii meenutati hulka günekolooge soojade tunnetega, osutades arsti terapeudioskustele. Mööndi, et arsti juures saab valehäbita ja rahulikult rääkida, miks ei kasutata rasestumisvastaseid vahendeid ning et arstide reaktsioon on olnud sõbralik ja toetav. “Ilmselgelt tehakse kusagil haridussüsteemis midagi õigesti, või siis olen lihtsalt sattunud väga normaalsete inimeste kabinettidesse, kelle jaoks taoline pisiasi ei ole midagi tähelepanuväärsemat. Tahan südamest loota, et naistearstide puhul on selline professionaalsus pigem reegel kui erand,” ütleb üks naine. Probleemiks peeti arstide teadmatust LGBT+ teemade spetsiifikast, näiteks sellest, kuidas saavad kaks naist endid omavahel suguhaiguste eest kaitsta. “Arst jäi kurvaks ja ütles, et neile seda koolis ei õpetatud,” toob näite üks naine. Esile tõsteti ka kurioosseid juhtumeid. Näiteks meenutab üks naine, kes end sünnitusega arvele läks võtma, et kui tema partner korra ruumist lahkus, rääkis günekoloog talle sosinal, et laps peab ikka isa teadma ja mõelgu ta korralikult järele. Teisel naisel soovitas arst depressiooni ravimiseks seksida meestega. Regulaarne ülevaatus. Arst: Kas teil on regulaarne intiimelu? Patsient: Jah. On elukaaslane. Arst: Milliseid rasestumisvastaseid vahendeid kasutate? Patsient: Ei kasuta. Elukaaslane on naissoost. Arst: Kas te siis ei tea, et abieluvälised suhted on väga väga ohtlikud?!! Patsient: Kuidas abielusõrmus sõrme peal suguhaiguste vastu kaitseb? Arst: (vaikus. Pööritab silmi) Positiivsemalt perearstidest Kogemused perearstidega olid pigem positiivsed, näiteks ei tekitanud enamikul puhkudel probleemi samast soost kaaslase perearstikeskuse nimistusse lisamine. Probleemina tõsteti taaskord esile teadmatust ja sellest tulenevaid eel- ja eksiarvamusi. Näiteks meenutas üks naine, kuidas perearst väljastas talle erakorralisse minnes saatekirja, kuhu oli kirjutatud, et ta pole kunagi vahekorras olnud: “Ta järeldas, et kui ma olen lesbi ja pole meestega kunagi olnud, pole kunagi penetratsiooni toimunud ja seega ei saa korraldada tavapärast günekoloogilist läbivaatust.” Teise naise samast soost abikaasat peeti tingimusteta tema õeks, rahvuse erinevusest hoolimata. Vähemus vähemuste hulgas: transsooliste inimeste mured Mul on väga vedanud, et mu perearst on transteemadest teadlik. Ma tean, et just see teadmatus on teistel kõige suuremaks probleemiks. Ma oma keskkooli uurimistöös küsisin muuhulgas ka, mis probleeme transinimestel on olnud meditsiinis. Kõige rohkem ongi probleemiks see, et mõned arstid ei tea transsoolisusest midagi ja patsient peab ise arsti kurssi viima asjadega. Kurvastavat tagasisidet perearstidele tuli ka transsoolistelt inimestelt. Sageli ei pruukinud arstid nende kogemuses olla isegi pahatahtlikud, vaid lihtsalt teemast teadmatud. Leiti, et info liigub puudulikult ning sageli peab patsient ise otsima ja uurima ning vajaduse korral arstilegi infot edastama. Arstide teadmatuse tõttu on juhtunud, et patsiendile kirjutatakse välja vaid osa vajalikest hormoonravimitest. Kurdeti ka, et meditsiinitöötajad ei pea vajalikuks austada patsiendi sooidentiteeti, kutsudes näiteks transsoolist meest siiski vastavalt sünnil määratud soole naiseks. Kuna see periood on pikk, mil transsooline inimene peab alustama sookorrigeerimisega ja millal saab ta ka uued dokumendid, on inimestel olnud probleeme arsti juurde, ka erakorralise meditsiini osakonda pääsemisega. Üks patsient kirjeldas ka hirmutavat juhtumit, kus arst pidas teadmatusest hormoonravimite kõrvalmõju gaasivaluks, hoolimata patsiendi vastuväidetest. Õnneks leidis patsient viimaks pädevama arsti, vajades siis küll juba erakorralist operatsiooni. Kui ma läksin perearsti vastuvõtule, et küsida saatekiri geneetikakeskusesse, siis uuriti, et kas ma soovin tulevikus saada Conchitaks ning kes siis lapsi sünnitab. Nii mõnigi eriarst sai palju kiidusõnu, näiteks endokrinoloog Maie Väli. Temagi sõnul on informatsiooni liikuvus probleemiks. Kui patsient saab vastavalt komisjonilt isegi loa alustada sookorrigeerimist, ei pruugi ta siiski teada, kus ja kelle käe all seda teha: “Eks see informatsioon käib suust suhu ja enamik jõuab minu juurde. Kontingent on ajaga noorenenud, juba 16.–17. aastased, aga enne 18. eluaastat nendega ei tegeleta. Eriti oleks vaja psühholooge, kes nendega hiljem tegelevad.” Väli leiab, et kui ka inimeste teadlikkus on paranenud ja sallimatus vähenenud, on probleemiks see, et juurde pole ilmunud ühtegi arsti, kes selles sfääris tegutseks: “[Võimaliku] hormoonraviga alustamine ja jätkamine on üks väike osa. Hiljem lisanduvad siia [osal soovijatest] korrigeerivad rinnanäärmete ja suguelundite operatsioonid. Kes neid teeb ja kuhu neid saata? Olen püüdnud oma patsientide asjus kirurgide ja günekoloogidega kokku leppida ja neid siia-sinna suunata, aga ka see töö on ühe arsti kanda ja pärast tööaega. Organisatoorne töö nende patsientidega tegelemiseks on välja töötamata.” Kuidas nõustada? Väli osutab olulisele probleemkohale, nimelt LGBT+ inimeste vaimse tervise valdkonnas. Ka siin varieeruvad kogemused riiklikus ja erapraksises seinast seina. Esile tõsteti suurepäraseid arste, kes mõistavad erineva soo- ja seksuaalidentiteediga inimeste probleemide eripära, aga ka arste, kes soovitavad noorel naisel ravida oma muresid meestega seksides kuni edasisest ravimisest keeldumiseni, kui patsient on oma seksuaalse sättumuse teatavaks teinud. Psühholoog-pereterapeut Helen Sööli sõnul vajavad LGBT+ inimesed nõustamist samadel põhjustel kui kõik teisedki: suhteprobleemid, koolikiusamine, vägivald lähisuhtes, laste kasvatamisega seonduv jmt. Ometi vajab LGBT+ inimestega töötamine nõustajalt endalt ettevalmistust: “Töö LGBT+ inimestega nõuab neutraalset hoiakut. On ääretult tähtis, et nõustajad tajuksid LGBT+ klientidel lasuvat ühiskonna survet. Ilma selleta on väga raske mõista kaitsemehhanisme, mille kliendid on loonud, et läbi lüüa neile vaenulikus keskkonnas.” Sööl lisab, et spetsialistid, kel pole asjakohaseid teadmisi või kes tunnevad end ebamugavalt LGBT+ klientidega töötades, peavad suutma seda endale tunnistada ja loobuma niisugusest tööst: “Kui nõustaja on veendunud, et tal pole homofoobseid ja seksistlikke hoiakuid, on ta küps nõustama LGBT+ kliente. Teisisõnu, terapeut peab alati suutma analüüsida oma isiklikke eelarvamusi ja negatiivseid kogemusi. Kasuks tulevad teadmised seksuaalsest identiteedist, sooidentiteedist, eneseotsingutest ja “kapist välja tulemise” protsessidest jne”. Kuidas on lood meestega? Meestearst Margus Punab: “Suurima osakaaluga LGBT+ maailmast meie kliinikus moodustavad geimehed, vähem on biseksuaalseid ja transsoolisuse teema on [meie kliinikus] järjest väiksema osakaaluga. Enamik androloogilisi teemasid ei nõua otseselt seksuaalidentiteedipõhist lähenemist. Küll aga aitab vastav teadmine ja eripärade arvestamine paljudel juhtudel paremini hinnata haiguste riskitegurite profiili ning mõjutab veidi ka diagnostikat ja ravivalikuid. Positiivse arenguna näeme, et enamik LGBT+ inimestest ei varja enam oma identiteeti. Transsoolisuse teema osakaalu languse taga on tõsiasi, et Eestis puudub tänaseni vastav sotsiaalse ja psühholoogilise nõustamise süsteem, mis minu hinnangul peab alati eelnema medikamentoossele või veelgi radikaalsemale vahelesegamisele. Väga tõsise puudujäägina näeme, et puudub süsteem seksuaalidentiteedi düsfooriaga noorukite süsteemseks abistamiseks. Artikkel ilmus algselt Feministeeriumis Autor Brigitta Davidjants on Eesti LGBT Ühingu kommunikatsioonijuht ja juhatuse liige.

Michael C. LaSala on öelnud, et LGBT laste kõrval vajavad toetust ka nende vanemad, kellel on samuti läbida oma teekond. Tõepoolest, mida mõtlevad vanemad ja teisedki pereliikmed, kes saavad teada, et nende laps, õde või vend on transsooline? Oma magistritöös otsisin vastust mitmetele küsimustele. Näiteks kuidas avalikustab transsooline inimene oma sooidentiteedi pereliikmetele? Kuidas reageerivad lähesed, kuuldes pereliikme transsoolisusest? Millist informatsiooni nad vajavad, et olukorda paremini mõista? Transsoolisena perele kapist väljatulemine tähendab sageli, et see identiteet, millega pereliikmed on harjunud, on justkui muutumas. Muutub kõik – häälekõla, kehakeel, näoilmed. Ja samas on transsooline pereliige füüsiliselt kohal, see on omamoodi kohaloleku ja puudumise paradoks. Seetõttu võivad lähedased kogeda transsoolise üleminekuprotsessi vältel ja järgselt leina, sest leina ei tunta vaid kellegi surma, vaid üldse kaotuste puhul. Antud juhul on tegemist ebamäärase kaotusega – lähedase inimese puudumine või kohalolek mõjub olukorra ebaselguse või info puudumise tõttu justkui tema kaotamisena, sarnaselt sellega, kui inimene on koomas või kadunud. See ebaselgus peatab leinaprotsessi ega lase alustada toimetuleku ja leppimisega. Perekonnaliikmed on sunnitud ise konstrueerima oma tõe inimese kohta ning leinamise protsess võib kujuneda raskeks. Seda käsitlust võibki kohaldada transsoolise inimese ülemineku protsessile ning laiemalt olukorrale, kus perekonnaliikme identiteet, roll ja suhe teistega muutub, näiteks saab tütrest poeg või meessoost abikaasast naine. Varajases lapsepõlves Kõnelesin nelja inimesega, kelle pereliige on transsooline. Kristi vend avalikustas oma transsoolise identiteedi kahekümnendate eluaastate keskel. Kristi toetab oma venda, ent on selleni jõudnud läbi leina, mille käigus piltlikult mattis oma õe ja tervitas venna sündi. Ene poeg avalikustas oma identiteedi eelmisel aastal. Ene toetab oma poega ja püüab tema jaoks olemas olla, ent intervjuu ajal oli näha, et see oli hetkel talle veel raske. Jaanuse ja Anne poeg on teisest eluaastast saati end poisina väljendanud ning soovis rääkimagi hakates, et tema poole nii pöördutaks. Ka nemad on toetavad vanemad, kes on õppinud aktsepteerima oma lapse tunnetuslikku sugu sünnist saati. Nad räägivad vabalt oma poja minevikust, olevikust ja tulevikust, jagavad negatiivseid kogemusi kooliga, olles sealjuures ühiskonnakriitilised. Inimese sugu kujuneb juba varajases lapsepõlves. Nii märkavad lähedasedki sotsiaalse ja tunnetusliku soo ebakõla ilmselt juba varakult. Ka minu intervjueeritavad täheldasid juba lapsepõlves, et nende perekonnaliige käitub talle omistatud sotsiaalsele soole vastupidiselt, alates vastumeelsusest seelikute suhtes ja menstruatsioonitraumadest ning lõpetades selliste ütlustega nagu “suureks saades hakkan meheks”. Vanemad ei osanud sellele ebakõlale küll nime anda, veel vähem mõelda, et tegemist võiks olla transsoolisusega. Ometi ei tulnud transsoolisuse uudis neile päris üllatusena, sest erinevus oli tajuda ju lapsepõlvest saati. Muide, sellistel puhkudel tasub vanematel käituda vastavalt laste endi sootunnetusele ning lubada neil alustada üleminekut oma tunnetuslikule soole varases eas. On tõendatud, et kui sundida transsoolisi lapsi kohanduma oma bioloogilise sooga, võib see lõppeda depressiooni või isegi püsivate psühholoogiliste kahjustustega. Selgusest avalikustamiseni Enamasti avalikustab transsooline inimene oma sooidentiteedi perele siis, kui on ise jõudnud mingile selgusele. Identiteedist rääkimine ja üleminek tunnetuslikule soole mõjutab aga kõiki suhteid: perekonda, tööd, armastust, sõprust jm. Teekond iseenda aktsepteerimisest avalikustamiseni on pikk ning sageli seotud negatiivsete tunnetega, näiteks hirmudega, kuidas reageerivad lähedased. Ent identiteedi avalikustamisega võib paradoksaalsel kombel kaasneda ka suhete paranemine lähedastega – inimene saab ju edaspidi olla see, kellena end tunneb, ta on lihtsalt iseendaga rohkem kooskõlas. Ka minu mitu intervjueeritavat tajusid, et nende suhted transsoolise pojaga on nüüd avatumad. Kõik nad uskusid, et nende lähedase valik on õige. Transsoolise inimese jaoks on see aeg jälle sageli sisemise rahu aeg, sest ta on saanud alustada üleminekuprotsessiga, mis veel mõne aja eest võis tunduda võimatu. See ongi tõenäoliselt heade perekonnasuhete tekkepõhjuseks – hirmud on seljatatud, perekonna seisukoht on teada ja uus teekond võib alata. Kui aga jutuks tulid reaktsioonid väljaspool perekonda, möönsid kõik, et on olnud nii häid kui ka halbu hetki. Näiteks Anne ja Jaanuse poja lasteaias ja koolis aeti transsoolisus segi psüühiliste haigustega, samas olid ka õpetajad ise segaduses, on’s Anne ja Jaanuse poeg poiss või tüdruk. Näiteks visati tollal veel paberite järgi tüdrukuks peetud poiss välja tööõpetuse tunnist ja saadeti tüdrukute tööõpetusse. Teinekord soovitas koolipsühholoog tegeleda pojaga, et välja selgitada, mis probleem sunnib last end nimetama poisiks, kui dokumendil on ometigi tähis “N”. Ometi polnud kogemused läbinisti negatiivsed, sest kõik intervjueeritavad olid tajunud ka sõprade ja tuttavate toetust. Välimus vs. sisemus Üks üllatavamaid avastusi oli see, et küsitletute jaoks polnud olulisimad pereliikme füüsilised muudatused. Ja seda hoolimata asjaolust, et mõni transsooline laps elas igapäevaselt koos perega, teine suhtles telefonitsi ja kolmas hoopis skaibis. Palju keerulisem oli vanematel ja õel kohaneda pereliikme uue käitumise ja suhtlemisega, mis tulenes tunnetuslikust soost. Kui uurisin, kas ja kui palju püüdsid lähedased end olukorraga kurssi viia, siis selgus, et vaid üks vanem oli otsinud temaatilist lugemismaterjale. Põhjuseid toodi erinevaid. Osad ütlesid, et tol ajal ei leidunud materjale; õde rääkis, et saab vajaduse korral vajaliku informatsiooni vennalt. Üks ema ütles ka, et tundis alul vajadust leida mõni professionaal, kes olukorda mõistaks. Kahe vanema puhul jäi valitsema tunne, justkui oleksid nad kartnud spetsialistide ebapädevust. Ometi jäi mulje, et transsooliste inimeste pereliikmed vajaksid turvalist keskkonda või toetusgruppi, kus oma mõtteid, tundeid ja küsimusi jagada. Ehk just seetõttu jäi intervjuudest nii tugevasti valitsema ka tunne, et teadlikkust transsoolisusest on vaja parandada. Olen seda isegi täheldanud, viies Eesti LGBT Ühingus töötades läbi temaatilisi koolitusi ja nõustamisi. Eestikeelne materjal on kesine ja raskesti leitav ning takerdub sageli formaalsesse keelde. Puudub isiklikkus, mis laseks teemaga suhestuda. Mida kardeti? Suurim murekoht oli ühiskond – kas ja kuidas lapsi aktsepteeritakse ning kuidas nad iseseisvalt edaspidi hakkama saavad. See hirm sunnibki vanemaid tegema tihti valesid valikuid. Kardetakse, mida arvavad teised, kas transsoolise inimese ja temaga suhtlemine lõpetatakse ja mida rääkida ümberkaudsetele. Paraku lõhub just selline käitumine perekondi kõige enam. Nagu on iseenda mõistmine, aktsepteerimine ja teistele oma identiteedist rääkimine keeruline transsoolisele inimesele, on see raske ka tema pereliikmetele. Ja seepärast vajavadki tuge mitte ainult transsoolised inimesed, vaid ka nende lähedased. 20. november on transsooliste inimeste mälestuspäev. Artikkel ilmus algselt Feministeeriumis. Autor Kristel Rannaääre on Eesti LGBT Ühingu tegevjuht ja juhatuse liige.

Eelmisel suvel osales 561 noort uuringus koolikeskkonna turvalisuse ja kaasatuse kohta 2017/2018. õppeaastal. Uuringu tulemused näitavad, et nende noorte kogemuste põhjal ei ole Eesti kool kõigi jaoks turvaline keskkond. Need noored on kogenud solvanguid, vaimset ja füüsilist vägivalda ning õpetajate toetuse puudumist. Miks? Sest nad kuuluvad LGBT+ kogukonda. Sünged arvud Toome välja mõned murettekitavad arvud. Seksuaalse orientatsiooni tõttu tunneb ennast koolis ebaturvaliselt 39% ja soolise eneseväljenduse pärast 28% vastanutest ning ebaturvalisuse tõttu väldib suur osa õpilasi teatud kooliruume ja ainetunde. Kõnekas on ka fakt, et trans- ja homovaenulikke kommentaare teistelt õpilastelt on sageli kuulnud vastavalt ligi pool või üle poole vastanutest ning 57% on kuulnud halvustavaid kommentaare LGBT+ inimeste kohta õpetajatelt ja teistelt koolitöötajatelt, kes on sageli jätnud ka LGBT+ noorte kiusamise tähelepanuta. Lisaks vaenulikele märkustele ja kiusamisele mõjutab noorte heaolu koolis LGBT+ teemade käsitlemine tunnis, sest õpilastena peaksid nad saama neile vajalikku haridust. Ometi ütles iga kuues uuringus osalenud õpilane, et ta kas polnud üldse LGBT+ temaatikaga koolis kokku puutunud või oli kokku puutunud selle negatiivse käsitlusega. Kuigi riiklikult on ette antud näiteks sallivuse, erinevate perede ja mitmekesisuse teemad, on ikkagi õpetaja see, kes otsustab, kuidas ja milliseid teemasid ta oma ainetunnis käsitleb. Eesti LGBT ühingu aastatepikkune kogemus näitab, et LGBT+ teemade vähene või negatiivne käsitlemine on tihti tingitud hoiakutest, teadmiste või julguse puudumisest. Mainitud andmed pärinevad esmakordsest omataolisest uuringust Eestis, mille viis läbi Eesti LGBT ühing koostöös USA LGBT+ haridusorganisatsiooniga GLSEN. Selles osales 561 LGBT+ identiteediga noort igast Eesti maakonnast, nii põhikoolidest, gümnaasiumidest kui ka kutsekoolidest, nii eesti kui ka vene kodukeelega. Esmaste järelduste põhjal võib öelda, et Eesti kool ei ole LGBT+ noortele turvaline ning see mõjub halvasti nende vaimsele tervisele ja õpiedukusele. Miks sellest rääkima peab? Seksuaalsus ja sugu on inimese identiteedi lahutamatud osad. Kõigi noortega on oluline neil teemadel rääkida, sest nad on oma identiteedi avastamise ja tundmaõppimise elujärgus. Kui nad sel ajal kogevad vaenu ja ebavõrdset kohtlemist ning tunnevad hirmu ja survet, häirib see nende elutervet arengut, muudab ebakindlaks ning võib viia riskikäitumise, stressi, depressiooni või enesetapuni. LGBT+ noored on paraku eriti haavatavad, sest ühiskonnas levib LGBT+ kogukonna kohta palju eelarvamusi ja eksitavat infot. See võib noorteni jõuda meedia, küberkiusu või isegi pereliikmete vaenulikkuse kaudu. Seega on eriti oluline, et kool pakuks noortele kvaliteetset haridust ja korrektset infot turvalises keskkonnas. LGBT+ teemadest saab tundides rääkida koos teiste seksuaalsust ja sugu puudutavate teemadega, et kõik noored oleksid kaasatud ja toetatud. Kellegi teise probleem… Kahjuks on kas või viimastest aastatest mitu näidet selle kohta, mis juhtub, kui LGBT+ teemadest ei taheta, osata või julgeta rääkida. Märtsis võeti Orissaare gümnaasiumis lapsevanema nõudmisel maha plakat, mis tutvustas Saare LGBT+ Facebooki gruppi. Selle oli õppealajuhataja loal stendile pannud kooli õpilane. Plakat kutsus üles liituma grupiga, mille eesmärk on tuua kokku kogukond ning viia läbi ühiseid üritusi. Grupi näol on tegemist kohaliku kogukonna algatusega. Eelmise aasta kevadel võeti Rakvere reaalgümnaasiumis maha LGBT+ laulukooriga Vikerlased liituma kutsunud plakat, mille olid stendile pannud sama kooli õpilased. Mahavõtmist nõudis lapsevanem ning direktor leidis, et koolis ei peaks tegelema seksuaalerisuste reklaamiga, lisades, et taoline materjal annab võimaluse protestida. Kuigi noored ise soovisid, et plakat tagasi pandaks, otsustas direktor nende kaitsmise ettekäändel neid sisuliselt vaigistada. Eelmise aasta detsembris esitas Tallinna volikogu EKRE fraktsioon Tallinna haridusametile päringu, milles sooviti teada, kui palju õpilasi käis kinos Sõprus kooliprogrammi raames filmi „Kapist välja“ vaatamas ning kuidas LGBT+ teemasid neis koolides käsitletakse. Haridusameti otsus edastada päring koolijuhtidele saatis signaali, et üks erakond tohib dikteerida koolide õppemeetodeid ning luua olukorda, kus LGBT+ teemade käsitlemine on negatiivse tähelepanu all. Paberil on Eesti haridus kaasav, turvaline, õigusi austav, diskrimineerimist tauniv, kuid eelnev näitab, et see ei kehti kõigi kohta. Meie koolides on noori, keda justkui ei peaks kaitsma. Justkui poleks probleeme, kui nad vaid ei tekitaks neid oma olemasoluga. Samm lahenduse poole Eesti LGBT ühing on haridusvaldkonnas tegutsenud seitse aastat ning selle aja jooksul pole ükski kool ega ka riigi haridusasutus selgesõnaliselt seisnud LGBT+ noorte eest. Põhjuseid võib olla mitu: teema alatähtsustamine, mittemõistmine, oskamatus reageerida, hirm. Oleme näinud, et koolitöötajatel, sh juhtidel ja õpetajatel, on puudu laiemast toetusest, mis annaks neile julgust LGBT+ noori aidata, LGBT+ teemadest avatult rääkida ning mitte minna kaasa ühiskonna survestamisega. Kui ühing võttis ühendust haridus- ja teadusministeeriumi ja Tallinna haridusametiga seoses kolme eelmainitud juhtumiga, näitasid vastused, et LGBT+ õpilaste muresid ei soovita aktiivselt lahendada. Kuigi ühing oleks pädev toetama koolitöötajaid LGBT+ teemade käsitlemisel, on meil olnud keeruline luua mõjusaid koostöösuhteid. Samal ajal kannatavad noored autoriteetide vaikuse tõttu. Et seda muutma hakata, kutsub Eesti LGBT ühing 7. novembril konverentsile, kus kohtuvad haridustöötajad, valdkonna spetsialistid ja organisatsioonid, väliskülalised ning Eesti noored. Koos avatakse murekohti ning hakatakse looma lahendusi. Kuidas tunnevad end noored? Mida nad vajavad? Mida vajavad õpetajad ja teised koolitöötajad? Mis on kõige raskem ja miks? Eri osapoolte teadmiste ja kogemustega saame luua turvalisema ja kaasavama koolikeskkonna kõigile. Artikkel ilmus algselt Õpetajate Lehes. Autor Kristel Rannaääre on Eesti LGBT Ühingu tegevjuht ja juhatuse liige.